esmaspäev, 28. jaanuar 2008

Kuldne sirkel

Mis asi see on, mida nad nimetavad kuldseks sirkliks (circle) või õieti ringiks seal Islandil?

Meie kogemustest L.'iga jäi järgnev mulje.

Alustasime sõitu Iceland Excurssionsi bussiga hommikul kell 830 Reikevikist kagu suunas üles, kus esimese asjana veel hämaras jõudsime ühte uude elektri- ning soojusjaama, milles on 32 puurkaevu, kust tuleb vett temperatuuriga 250-275 kraadi. Sellest eraldatakse aur, mis läheb turbiinidele, üle jääva sooja veega soojendatakse külma vee puuraugust saadavat joogivett ja köetakse 25 km eemal auvat Reikeviki, kuhu viib üle maa maavärinakindel torujuhe, milles pidada kaotatama vaid paar kraadi temperatuuri.
Jaam on uus ja tuus - alles 2006 kasutusele võetud. Teinepool mäge pidi ka vanem jaam olema, millega koos siis Reikevik ära köetakse. Sisuliselt istutakse vulkaani otsas ja pumbatakse sealt välja kuuma vett ja tagasi teistesse kaevudesse läheb kasutatud vesi. Töötavad kaks kõrgsurve turbiini ja üks aeglasem. Puuraugud on 1500-2800 meetrit sügavad, ulatuvad puurimise algpunktist kuni 1200 meetrit kõrvale - nõnda saab ühest hoonest puurida palju auke eri suundades. 32 on kuumad augud, 8 auku võtavad vastu ärakasutatud vee, need on ka üle 1500 meetri sügavad. Lisaks on 6 külma vee puurkaevu.
Suurem jagu elektrienergiast toodetakse tegelikult siiski hüdroelektrijaamades keskplatool, vt pilti sissekande lõpupool. Soe vesi ja elekter on ainsad ressursid, mis Islandil odavnevad - ehituskulud, palgad, toit - kõik muu tõuseb (eriti palk).

Teisena näidati üht maa all plahvatanud magma kraatrit, milles vahel Björk laulmas käib. Sügav ja kummaline auk - järvega põhjas, aga pildile hästi ei jäänud. Edasi mindi Gulfossi juurde - see on Islandi kuulsaim kosk.
Poosetatud sai ikka ka kose taustal.
Kosk on kahe osaline, väga uhkelt kukub teine kuristikku - laia joana.

Edasi viis tee geisrite juurde.
Uhked härrad need geisrid!!
Ja samas on need on ühed jubedad põrguaugud ka! Ette neid ei tea, et millal nad purskama hakkavad, kui kaua purskavad! Veidi enne purset tegevat siiski miskist häält veidi. Vahel teevad mitu purset kohe üsna ühte jutti, vahel peavad mitukümmend minutit pausi. Käisid kõlakad, et kellegil Islandlasel olla magamistoas geiser tekkinud - pidi välja kolima kähku.

Augud on tumedad, vesi pulbitseb seal muidu ka enamasti. Allatuult ei tohi lähedale sattuda - mitmesaja kraadise auru pilv katab keha kiiresti põletushaavadega! Töö on korralik!

Kohapeal olid teised ümbritestud köitega, mis pidid markeerima turvalisi tsoone, aga mõne koha pealt oli köis küll juba kaugele kuuma vee alale sattunud.

Maa on geisrite juures auklik, geisrite aukudes on aeglaselt settimas väljakeedetud mineraalid - õhukeste kihtidena nagu puu aastarõngad. Aurupilved liikusid majesteetlikult mööda orgu, vahel tegi geiser mitu purset järjest - siis jäi õhku kaks uhket aurusammast järgemööda. Lisaks reostasid geisrid õhku mädamunalehaga - nimelt sisaldab nende vesi väävlit.

Mõned geisrid olid pandud betoonist mütsi alla, millega nad olid torudesse suunatud. Siis pritsis auru ja vett vaid soovitud kohast, aga muidu võivad nad igas suunas pritsida, ennekõike küll üles, sest surve tuleb sügavalt alt ja puhub lõõri veest tühjaks ennekõike üles suunas.

Geisrite vesi voolab ojadena jõe suunas, on ju teine täitsa hääs temperatuuris juba ja niipea ei külmu. Meie reisi ajal - 18. jaanuaril - oli Islandil mõned kraadid külma. Reikevikis vaid kraad-kaks alla nulli, mägedes ehk viie juures.

Topelt aurusambad on majesteetlikud ja paistavad kaugele.





Ärge talvisel islandil autot rentige. Jaapanlased jäid ilmselt hätta - neljarattaveoga pisibuss tõmbab küll autot, aga meie nähes seda veel välja ei saanud hangest.

Edasi viis tee tagasi, aga veidi maanteest kõrvale üsna peatee ääres näitas giid üht kena võimsat koske.

Ja selle kõrval oli lammaste eraldamiseks mõeldud ümmargune aedik, taga taustal on näha mäed ja kuskil seal eespool on ka Gullfossi kosk.




Tee viis ühe vana ja traditsioonilise kiriku asupaiga juurde, tõsi - kirik ise oli selgelt ehitet kahekümnenda sajandi teisel poolel - kõik Islandil nähtud kirikud olid seda muide (lõpus on veel kaks pilti kahest erinevast kirikust). Aga see kirik olla vanal ja traditsioonilisel kiriku künkal. Ei tea, kas Islandlaste kirikud on maavärinates maha lagunenud või nad lihtsalt ainult pettuse pärast tuhat aastat kristlased on olnud ja tegelikult Thori ja Freyaga asju ajanud.




Igatahes uue kiriku juurde on taastatud ka vana kiriku keskaegne maaalune põgenemistee, et kirikuisandad vajadusel kiriklast paganate eest lahkuda saaksid salamisi.




Edasisel teel nägime oma firma väikebusse, üks oli eriti jõhker neljarattaveoline. Aga seda abitum ta tol hetkel välja nägi - võtsime peale bussijuhi, kes hiljem Reikevikis suvalisel hetkel maha hüppas ja üle lume jooksu pistis kuskil kiirteede vahel. (Ärge kodus järele tehke!)




Varsti jõudsime Islandi suurima järve äärde, aga enne nägime muuseas ka üht hüdroelektrijaama, võibolla toitis seda muide Islandi suurima järve väljavool, ma pole päris kindel. Igatahes suurima järve pind on umbes 100 meetrit üle merepinna, aga järve sügavaim punkt on 114 meetrit ... tehke järeldused.

Eemalt nägime mäekese taustal pilvi või ehk olid need ka geisrid? Pole kindel, igatahes pilve kohta oli neil kummaline käitumine ja kuju.



Tee suundus ülesmäge läbi ühe ehtsa Islandipärase põlislaane. Vaevakaskedest, nagu ikka!

Suurma järve kirdepoolses nurgas on muistne "Dingevellir" - tingide pidamise koht. Siis just siin kogunesid suvel neljaks nädalaks esindajad kõikjalt üle Islandi (kuigi mõnel võis siia tulekuks kuluda kaks ja pool nädalat ratsutamist).

Vasakul serval on näha kaljud - nende suunas rääkis tingide pidamisel eesrääkija, kelle hääl kajas kohale saabunutele mäe pealt vastu. Paremal on väike kirik ja tänapäevased valitsuse suvilad - neisse viiakse teiste riikide riigijuhte, et näidata neile islandlaste vana demokraatia hälli. Tegelikult pole selles kohas tinge enam mitu sajandit peetud, sest maapinna muutuste tagajärjel on järv hulka lähemale kolinud ja kaljud lagunemas. Lõpeks see kõik on ikka tsoonis Ameerika ja Euraasia laamade vahel. Nii lahkneb kuskilt siin Islandil maa iga aasta kaks ja pool sentimeetrit - Island võiks justkui pooleks minna, aga õnneks on magma surve piisav, et katta kõik liikumised. Muidugi on negatiivseks küljeks vulkaanipursked ja magamistuppa trügivad geisrid ...

Tagasi linna suunas sõit - tavalised Islandi autod (maasturid!) ja mäed.

Reis oli igati kena, sellist tehakse siis iga päev kahe firma poolt - Reikevik Excurssions ja Iceland Excurssions. Põhilised Reikevikile suhteliselt lähedased (st Islandi edelanurga) vaatamisväärsused näeb ilmselt ära.

Õhtul sai veel veidi jalutatud, nagu lubatud, siis lõppu kaks kirikute pilti, esmalt kummaline kahe torni ning kahe pseudotornikesega kirik, mille kaared on väga islamipärased:

Ja teiseks islandlaste ilmne peakirik - üleval Reikevikis künka otsas. Väga kummaliste tugedega betoonist hall gooti katedraal. Selgelt kahekümnenda sajandi ehitis, ehk teen tast veel spets sissekande ka, aga siin on ta öise võttena linna pargi kõrvalt:

reede, 25. jaanuar 2008

piim Islandil


Piim maksis islandil tava poes 87 kohalikku krooni, väherasvane v nö normaalne 1,5 % piim maksis krooni vähem! Mõelda vaid - vaid 15 Eesti senti rasvase ja väherasvase piima hinnavahe! Siis ju väherasvast ei jooks ju! Ja pealegi - Islandi täispiim on pea see sama, mis lehmast välja tuleb - 3,9 % rasvasisaldusega! Mitte 3,5 % lurr. Ega Islandi lehmad kivi ja sambla peal üle 4 % rasvasisaldusega piima toota jaksakski. 24 tundi avatud poekeses oli piim vaid 2 krooni kallim - 89 krooni! Lisaks oli saada ka 1,5 litrine tetrapakk ja Inglismaa stiilis plastmassist piimapudelis piima oli ka! Väherasvane piim oli kollase värviga. Pakkide tagakülgedel olid erinevad Reikeviki laste luuletused ja väiksed pildikesed ilmselt luuletustega seotud asjadest (nt kutsa) :) nõnna nunnu!

kolmapäev, 23. jaanuar 2008

Lõuna Island

Meie reis Islandi lõunaossa algas ja kulges seiklustega. Tellisime ja maksime reisi neljapäeva õhtul kohe peale Reikeviki saabumist Iceland Excursion'i kontoris. Tädi kontoris hoiatas, et seoses lumega ilmselt kõrgemale mägiteedele sõitma ei minda, aga ülevaate asjast saab. Pühapäeva hommikul ajasime end seitsmest üles, sõime ja olime kaheksaks uksel valmis, mõne aja pärast tuli suur buss - küsisime toredalt halli peaga onult, et mis värk on. "Lõuna reis jääb ära, kas te ei teagi?" oli vastus. Okei, suud lahti küll ja hirm naha vahel, aga ronisime tollesse ette tulnud Kuldse Ringi bussi ja saime kontorisse, et asja klaarida. Mida on teha Islandi pühapäeval kui raha pole palju ja tahaks nagu maad näha? Koopaid uurima minna? No mina olen andestust veidi klaustrofoob! Islandi hobustega ratsutama? No, ilmselt on see suht kirveim asi, mida valida. Ma olen küll tänu hää tuttava E. tööle korra ratsutanud eelmisel suvel, aga üldiselt tahaks pigem ikka näha loodust, mägesid ja maju ning külasid. Esmalt oli tädil kire-kiire Kuldse Ringi piletite väljajagamisega broneeritud ja makstud isikutele. Lõpeks saime jutule, küsisime, et kas mõnel teisel firmal oleks ka sarnast tuuri täna asemele saada. Selgus, et oligi - Reykjavik Excursions pidi samasugusele tuurile minema kell üheksa. Mõeldud-tehtud! 15 minuti jooksul oli meil teise firma väikebuss järel, olime mõned minutid enne väljumist kohal ja saime viimased kõrvutised vabad kohad 32 kohalises väikebussis. Reisijuht imestas küll esialgu, et me võõra firma blanketiga paberiga (ja veel vale kuupäevaga - 21. jaanuar tegeliku 20. asemel) bussi ronisime, aga konrollis kontoris järgi ja saime mõnuga 700 krooni (veidi üle 100 eeku) rohkem maksnud ekskursiooni kätte - firma maksis vahe kinni, sest meid ei olnud õnnestunud informeerida ju!

Esmalt peatus Holsvölluris lihtsalt poodlemiseks, aga autod olid juba võimsad, keskmine Islandi individuaalauto on selline:



Ja sellistega hoiavad nad teid lahti. Töötab!




Lõuna osas on saare maastik suhteliselt lame, aga peagi kõrguvad teravad mäed taustaks. Põllumajandus õitseb just seal ... kuni teda sulaveed või sulakivi / laava ära pole lükanud. Pilt kuskilt teelt Hvolsvölluri ja Skogari ("Metsa") vahelt.


Viki külake on kõige lõunapoolsem, selleks ajaks on lääne pool olnud tasandikud juba kadunud ja mäed algavad pea otse mere äärest, veidi maad viimasest kaljust kõrvale jäevad kummalised saared - need olla kunagine vulkaani südamik, mille surve ja kuumus on jätnud nõnda tugevaks, et see peale tuhandeid aastaid Atlandi tuulte ja lainete meelevallas ikka veel püsib. Ülejäänud vulkaan on ammu nelja tuule poole laiali uhutud.




Tagasiteel mäed, üle nende ilmselt Myrdalsjökulli liustik:


Kuskil seal Myrdalsjökulli liustiku all on vulkaan Katla, mis suudab panna liustikust voolama jõe, mis on võimsaim kui maailma võimsaimad jõed nagu Amazoonas. Üks Islandi võimsamaid vulkaani süsteeme, ainult Hekla suudab teda ületada.



"Metsa"(küla) koske ("Skogarfoss") nägime tegelikult teel Viki:

Kõrgust midagi 63 meetrit kui õieti mäletan, mäed taga on muidugi hulka uhkemad, aga neid lähedalt ei näe.



Tagasiteel suurelt maanteelt Metsa (Skogar) küla suunas pöörates jäi buss lumme kinni:





Sai siis 800 meetrit samutud kohaliku muuseumi, mille asutas 14 aastasena praegune muuseumi juhataja:
86. aastane nüüdseks, väga pillimängu huviline teine - mängis lisaks sellele islandi kannel/viiulile (mõlemal moel saab mängida teda) ka väikest orelit ja näitas väga efektselt, kuidas värtnaga lõnga teha.
Viimasena lahkujalt küsis, et kust ma tulen - ümises meie hümni meloodiat ka!

Veel kohaliku atmosfääri, esmalt muuseum (parempoolne ehk madalam hoone):






Ja siis traditsioonilised hooned:
Köetav oli vaid üks ruum, ülejäänutest eraldatud tuleohu tõttu. Magati külmades ruumides mitmekesi sänge jagades. Nagu ikka ka siinmaal kombeks oli.



Vestmannayr'i saared - näha ka kalurilinnakese tuled:
Viimati seitsmekümnendatel pursates kasvatas peasaare vulkaan maad hulka suuremaks ja oleks äärepealt terve küla maha põletanud, aga õnneks suutsid hakkajad kohalikud veepumpadega küla poole voolanud laavat jahutada ning suurem laavavoog läks seetõttu merre täiendades nõnda veelgi varjulise sadamakoha varjulisust.

Igatahes oli tore reis! Grupijuht oli noorem, lobisevam, aga suurema aktsendiga mehike. Kui vaja hüppas esimesena lumme ja grupi liikmed kes taipasid võisid järgi vaaruda läbi tuisu.
Iceland Excursioni firmat võib soovitada hoolimata väikestest takistustest, käituti vägagi operatiivselt ja hästi. Reykjavik Excursions on suurem firma ja veab turiste ka Keflaviki lennujaama vahet ning liinidel erinevatesse väiksematesse linnadesse ümber saare, aga IE firma vajabki siis järelikult ju kosutust ning nende valimine edendab konkurentsi :)

esmaspäev, 21. jaanuar 2008



Täna hommikune vaade Reikevikile ja Keflaviki lennujaama viivale maanteele, ma usun. Tuledesäras kõige põhjapoolsem pealinn. No Nuuk võib olla põhjapoolsem, aga Reikeviki ja tema äärelinnade 200 000 elanikku teevad Nuukile mitmekordselt ära.

Island - maasturite saar! Ühtegi Hummerit ei näinud, aga Toyota, Nissani, Land Roveri, Jeepi, Mercedese - erinevaid maastureid olid kõik kohad täis - pooled pealinna autod olid maasturid, teedel veidi eemal olid maasturid veel suuremas ülekaalus. Autosid nägi ka kraavides kõvasti. Kuskil viiendik või veerand maasturitest on eritellimusega hiigelsuurte ratastega mudelid - pea nagu "monster truckid". Lund polnud tegelikult palju - nii 10 cm jagu, aga muidugi sõltus kõik kohast ja teravad mäed ja laiad tasandikud lasevad tuulel lund hangedesse koguda või ka puhtaks puhuda.

Eile sai kaks korda bussi lume hangedes teed mööda välja lükatud, teisel korral ei olnud reisijatest kaus ning appi tulid dziibid. Neilgi võttis aega. Lähedal muuseumis küsis 86 aastane muuseumi juhataja ja vanade asjade kollektsioonide alusepanija (14 aastaselt) mult kui viimaselt lahkujalt, et kust ma tulen. Vastasin "Estonia", esmalt ei tulnud talle tuttav, aga hetk hiljem minu lisandus "near to Finland" tõi meelde ja kohe kõlas üminal me rahvushümni meloodia.

Vulkaanid, jää, liustikud, mäed ja tasandikud ... meri. Island ongi nagu island olema peab. Nüüd saan siis öelda, et olen käinud ka Ameerika mandrilaamal ära, tõsi - mandrile endale pole astunud. Island on vaid 18 miljonit aastat vana, isegi kõige vanemad kivimid seal. Seega pole Island kunagi näinud saurusi, kui maa oleks 24 tundi vana, siis Island oleks alles esimese minuti täis saanud.

Nädal tagasi Göteborgis mõtlesin, et kuhu küll on saanud neeed meeletud massid, mis katsid Skandinaaviat, et seal sügava rõhu all said tekkida graniidikristallid. Mäestik suuresti graniidist. Nüüd ma tean - need hõõruti liivaks ja raputati laiali, muuseas Kesk-Euroopa tasandikule alates Lõuna-Eestist. L. ütles.

neljapäev, 17. jaanuar 2008

Reikevik, 17. jaanuaril

Esmalt kaks pilti kohale toonud linnukesest - Boeing MD-90:

Tegelikult on see McDonnell-Douglas MD-80, mis kajastus ka aknakatete plastmassi vermitud McDonnell-Douglase nimes.
Saba mootoritega lennuki tiivad on kerel veidi taga pool ning salongis on rohkem müra kui tiivamootoritega Boeingul. Tegelikult on tegu suurema masinaga, aga Islandile lendab ta talihooajal üsna pool tühjalt - ilmselt on lennufirmat omav Islandi turismifirma rohkem huvitatud turistidest Islandil kui lennufirma pidevast kasumlikusest.
Esimesena võttis Reikeviki saabujaid vastu seltskond kohalikke politsei- ja tolli töötjaid koerte ja kaamerameestega. Politseil on Islandil kummaline nimi - mitte "Poliisi", "Politi" vms nagu teistes skandinaavia keeltes, vaid sulaselge "Lögreglan"!!!

Jõudnuna neljaks ööks koduks saavasse hotellituppa võtab vastu miljonivaade bensiinijaamale ja Esjani vulkaanile üle "suitsuse lahe" (Raykjaviki tõlge).
Hiljem sai tiba linnas mütatud, peab ju vaatama ikka kauge linnakese üle ka! Vanad majad on kahekordsed, kitsad ja väiksed. Neis elasid koos suured perekonnad - tavaline oli 5-7 last. Kütet oli vähe, metsamaterjali ehituseks polnud samuti. (Homme tuleb kindlasti mõni pilt Islandi metsast! Oodake alles, et näha selle "laane" ilu!)
Uued majad on kõrged, aga enamasti viilkatustega siiski. Maavärinaoht on suur, aga ilmselt teevad islandlased koostööd jaapanlastega.


Keel oli seal imelik. Näeb välja natuke nagu türgi keel, hääldus on ka pensik.

teisipäev, 15. jaanuar 2008

Minu blogide loend