reede, 23. detsember 2005
neljapäev, 22. detsember 2005
Isicupäev
teisipäev, 20. detsember 2005
esmaspäev, 19. detsember 2005
Morfium
Sel kuul lugesin rongisõitudel Bulgakovi jutustusi punase raamatu sarjast välja antud köitest "Jutustused. Batum." Raskevõitu on keskenduda, jutustuded kui lühivormid pole mulle suuremad lemmikud. Alles jõudsid alustada ja juba saab läbi. Täna lõpetasin jutustuse "Morfium" ja lugesin näidendi "Batum". Mõlemad tekitasid huvi ja seoseid, erinevalt paljudest eelnenud novellidest/jutustustest, mille süü võis muidugi olla muudes asjaoludes.
kolmapäev, 14. detsember 2005
Ööotsa segas mind hiir.
Või vähemalt mulle tundus nii. Kell 624 panin tule põlema ja ta õnnestus ära ehmatada kuhugi. Hommikul tundsin parema saapa ninas midagi ebaloomulikku, kuid käisin oma viiskümmend meetrit ära enne kui uurima hakkasin. Katsusin käega - soe, liikuv, karvane. Raputasin saabast - ei midagi. Raputasin väga tugevalt ja hall hiireke lendas põrandale, kust kiiresti sibas õpetajate toa nurka.
Unenäod
Täna hommikul nägin ma taas kummalisi unenägusid. Ma oleks justkui olnud õpetaja oma vanas koolis, võibolla isegi mitte ajaloo vaid tehnikaajaloo alal või midagi selle sarnast. Mõtisklesin ükspäev uneluses just, et ma ei tunne piisavalt huvi ajaloo kui sellise vastu. Mind huvitab mateeria ja selle mõjutamise areng ning sellekaudu mõju ühiskonnale tagasi. "loop-back" Inimese küborgiseerumiseks oleks seda peetud kolme aasta taguse semiootika sügiskooli järgi. Inimese ja tööriista suhe, kuidas nad teineteist mõjutavad. Kuidas kondist saab kosmosejaam (meenutage kuulsat stseeni "2001: kosmoseodüsseiast".
Olin õpetaja, kuid veel naljakam on see, et seal oli õpetaja ka üks mu toonane klassivend. Aga õpetajate toas läks avalikult ja salgamata millekski, millest ükski džentelmen ei räägi. Väga hull oli, kõik vanad pedagoogid vaatasid ammulisui.
Seitsmenda tööd ei ole nii head kui ma oodanuks, taas. Ma ei ole hea õpetaja vist, sest tööd on alati kas liiga nende õppematerjali nägu või siis raamatu nägu. Aga ma tahan - ma nii väga tahan - neist inimeste nägu, kes mõtlevad. Põhikoolist palju tahta.
Olin õpetaja, kuid veel naljakam on see, et seal oli õpetaja ka üks mu toonane klassivend. Aga õpetajate toas läks avalikult ja salgamata millekski, millest ükski džentelmen ei räägi. Väga hull oli, kõik vanad pedagoogid vaatasid ammulisui.
Seitsmenda tööd ei ole nii head kui ma oodanuks, taas. Ma ei ole hea õpetaja vist, sest tööd on alati kas liiga nende õppematerjali nägu või siis raamatu nägu. Aga ma tahan - ma nii väga tahan - neist inimeste nägu, kes mõtlevad. Põhikoolist palju tahta.
pühapäev, 11. detsember 2005
Loe mind eest või takka otsast.

Eile käisin taas PÖFFil, sedakorda klassivennaga vaatamas kahtlast ameerika filmi "Palindroom". See oli kindlasti abordivastane film, natuke oli ta justkui lastesaamis propaganda, natuke (väga noorte) inimeste naiivsuse üle irvitamine. Peategelase - napilt suguküpse varateismelise tütarlapse - osa täitsid enamasti teismelised tüdrukud nende õiges eas, valget nahavärvi. Kontrastse erandina mängis seda rolli vahepeal 160 kilogrammine vähemalt kahekümnendate eluaastate piiril neegritar.
Õhtul läksin sünnipäevale, kus külaliste ja sünnipäevalapse keskmine vanus jäi mulle alla oma kuue-seitsme aastaga, õnneks siiski oli õnne ka kohata mõnd vana tuttavat ja lõppudelõpuks oli kena kogemus. Aga kõige kenam oli hällipäevaline ise, pilt siis temast.
reede, 9. detsember 2005
neljapäev, 8. detsember 2005
Bussis
Peale pooletunnist vaevalist piinlemist pimeduses tõstsin eile Ahjal peale tulnud preili eest oma seljakoti bussipõrandale ja sain seeläbi rikkamaks kõrvalistuja võrra, kes teatas enese väljamaade huvilise olevat ja tahtvat peagi pärast praegust euroopale tuuri peale tegemist aasia, lõuna-ameerika ja aafrika ette võtta. Mina muidugi võtsin ette Hispaania (Orwelli - Kummardus katalooniale, ja ka Sind - Metsaloom - rääkisin taga, Hispaaniareiside aspektist, ja keele pärast). Ja Hispaaniast, laiadest kübaratest (ja timukatest), rongidest, Frankost, veidi Portugalist. Ja sedasi lendas aeg Tartuni, kus ma suht viimasena bussist maha sain, sest oli ju vaja veel riideid otsima hakata.
Ja edasi käisin poes, Metsalooma juures kirjutasin oma dvd kirjutajaga plaate, hävitasime poolteist liitrit odavat gin'i, vahepeal barrikadeerisin Kurvakujurüütli tarbeks k-arvutisalongi ja takistasin selle kinni panemist õigel kella ajal (kuid sellest polnud kasu, sest cargobussis olnud järjekord). Ja pärast magasin-magasin .... unenäod on vahvad - need peale äratuskella helisemist poolunes sündivad. Vahvad aga kahtlased. Ebareaalsus reaalsusega segamini. Tahaks neid paremini ja kauem mäletada, kuigi see ajaks hulluks ... aga olla hull on olla parem kui olla mittemiski.
Ja edasi käisin poes, Metsalooma juures kirjutasin oma dvd kirjutajaga plaate, hävitasime poolteist liitrit odavat gin'i, vahepeal barrikadeerisin Kurvakujurüütli tarbeks k-arvutisalongi ja takistasin selle kinni panemist õigel kella ajal (kuid sellest polnud kasu, sest cargobussis olnud järjekord). Ja pärast magasin-magasin .... unenäod on vahvad - need peale äratuskella helisemist poolunes sündivad. Vahvad aga kahtlased. Ebareaalsus reaalsusega segamini. Tahaks neid paremini ja kauem mäletada, kuigi see ajaks hulluks ... aga olla hull on olla parem kui olla mittemiski.
teisipäev, 6. detsember 2005
Nikitina Gora
Peale seda kui ma olen vaadanud kuskil kümmekond osa erinevate Star Treki seriaalide (Voyager, TNG ja uus Enterprise) osa, mänginud oma 15 (kuulsusetut) minutit ofp'd, siis tuleb meelde, et homsed ettevalmistused on veel tegemata - tööd parandamata, ja vaja oleks kirjutada kooli kirjatööd, mille tähtaeg oli reedel ja ... veel ja veel ja veel.
Ja et mind vaevab kurbus ja üksindus, ning usaldamatus. Ja homme on vaja anda veel viis õppetundi, ja nädalapärast veel kümme ... ning kahe nädala pärast veel kümme, aga siis on ka kõik õnneks. Selleks korraks.
Miks on see nõnda, et hing ihkab ahistada? Süda tilgub verd ja ometi ei ole midagi produktiivset minu teos.
Ma võin ju mõelda, et oleks vaja kedagi, kes kallistaks mind, ütleks, et usub minusse, usaldab mind. Keegi selline, kellesse minul usku oleks. Aga kas see tõde on? Kas sellest midagi muutuks? Ei, kindel värk.
Ja et mind vaevab kurbus ja üksindus, ning usaldamatus. Ja homme on vaja anda veel viis õppetundi, ja nädalapärast veel kümme ... ning kahe nädala pärast veel kümme, aga siis on ka kõik õnneks. Selleks korraks.
Miks on see nõnda, et hing ihkab ahistada? Süda tilgub verd ja ometi ei ole midagi produktiivset minu teos.
Ma võin ju mõelda, et oleks vaja kedagi, kes kallistaks mind, ütleks, et usub minusse, usaldab mind. Keegi selline, kellesse minul usku oleks. Aga kas see tõde on? Kas sellest midagi muutuks? Ei, kindel värk.
pühapäev, 4. detsember 2005
Inimesed kui unistused
Mõned inimesed on kui unistused,
kui vesi,
mida janusel peoga püüda,
kuid teada,
et pihkudest voolab ta ära
ja tagantjärele on tunne,
et pihkudest voolas sul ära põlev bensiin...
(ma ei meenuta, ma tean ette)
kui vesi,
mida janusel peoga püüda,
kuid teada,
et pihkudest voolab ta ära
ja tagantjärele on tunne,
et pihkudest voolas sul ära põlev bensiin...
(ma ei meenuta, ma tean ette)
neljapäev, 1. detsember 2005
Sa vaatad ...
Sa vaatad ... ja tema kaunid silmad jäävad pea täpselt sinu horisondile suunatud pilgule ette.
Sa tunned, et ta on sinuga võrdne - mõnes asjad parem ja mõnes halvem, kuid kogusummas võrdne.
Sa imetled südamest tema paremusi ja ei hinda enda edu teistes asjades rohkem väärt olevaks kui tema häid külgi. Kuid tema teeb sama.
Ma hakkasin kord arvama,
et ideaalne sobivus on see,
kui te mõlemad kukute üksteisest pidevalt mööda justnagu kaksiktähed taevas,
kuid kunagi ei kuku päriselt üksteise sisse ega lenda laiali nõnda, et gravitatsiooniline side teie vahel kaob.
Te räägite üksteisest mööda,
te mõtlete üksteisest mööda,
aga te ihaldate üksteist,
te hindate ... te ...
(ma kirjutasin uue ideaalse kokkusobimise teksti orkuti omal)
Sa tunned, et ta on sinuga võrdne - mõnes asjad parem ja mõnes halvem, kuid kogusummas võrdne.
Sa imetled südamest tema paremusi ja ei hinda enda edu teistes asjades rohkem väärt olevaks kui tema häid külgi. Kuid tema teeb sama.
Ma hakkasin kord arvama,
et ideaalne sobivus on see,
kui te mõlemad kukute üksteisest pidevalt mööda justnagu kaksiktähed taevas,
kuid kunagi ei kuku päriselt üksteise sisse ega lenda laiali nõnda, et gravitatsiooniline side teie vahel kaob.
Te räägite üksteisest mööda,
te mõtlete üksteisest mööda,
aga te ihaldate üksteist,
te hindate ... te ...
(ma kirjutasin uue ideaalse kokkusobimise teksti orkuti omal)
Psühhoanalüüs
Käisin eile semiootikarebaste ristimisel ja selle järelpeol, nagu ikka kolmabaõhtuti tavaks, et koolitöö muresid lahutada. Oli tore õhtu ja lahedalt lähedal kodule - ühe rebase juures vaid sadakond meetrit mu majast Annelinna suunas. Sai vesteldud mõne vana ja hea austust vääriva tuttavaga, mõne uuemaga. Mitte küll rebaste kallale ei läinud, välja arvatud üks, keda sai rohkem köögilauaalt kuulatud ja vait oldud, sest polnud kasu mu suu avamisest, sest see oleks paistnud välja vaid arulage.
Ühte öist, õieti varahommikust, sest mu uni algas nelja paiku, unenägu võiks analüüsida vana Sigmund. Ma ütleks, et see oli kriminaalse maiguga unistus, mis sellest unenäost läbi kumas. Kohe ohtlik, ja ma ei ole sellist mõtet enne mõtelnud.
Ühte öist, õieti varahommikust, sest mu uni algas nelja paiku, unenägu võiks analüüsida vana Sigmund. Ma ütleks, et see oli kriminaalse maiguga unistus, mis sellest unenäost läbi kumas. Kohe ohtlik, ja ma ei ole sellist mõtet enne mõtelnud.
teisipäev, 29. november 2005
Koolmeister Mikitamäel
"Tuntud muinasjutud, mida teie abikaasa liiga hilja või huulepulgajälgedega koju tulles teile räägib",
Kirjastus Murueide tütred, issanda aastal 2005.
Ma olen Mikitamäel, kontrolltööd on ülevaadatud, aga uute materjaliga on lood kehvad. Magasin veidi, veidi remontisin blooge, veidi luurasin inimeste järele. Veidi lobistamist. Veel kolmel korral saabun ma siia, et teha tööd. Tööd.
Kirjastus Murueide tütred, issanda aastal 2005.
Ma olen Mikitamäel, kontrolltööd on ülevaadatud, aga uute materjaliga on lood kehvad. Magasin veidi, veidi remontisin blooge, veidi luurasin inimeste järele. Veidi lobistamist. Veel kolmel korral saabun ma siia, et teha tööd. Tööd.
esmaspäev, 28. november 2005
Jumalad

Rong - 65 krooni eest kaks ja pool tundi aega lugemiseks.
Ameerika jumalad olen peaaegu läbi jõudnud. Täna tekkis väike samastumine vasese härra Linnaga, kes täitis ainult käsku ja keda ideoloogia ei huvitanud. Teda tabas teatud afektiseisund teatud teeäärest peale võetud surnud naisterahva suhtes, kuid õnnetuseks oli see vale poole tegelane. Puhka rahus, härra Linn!
Sellised asjad juhtuvad pidevalt - eesmärkide kadu, mõjustet olemine inimestest, kes on hoopis teistsugused.
pühapäev, 27. november 2005
Pikendusjuhe

Ma läksin pikendus- juhet ja dvd toorikuid ostma: kumbagi toodet polnud saada ... ühte oli kena ilus tühi koht riiulis nelja-viie hinnasildiga, päris suur ja lai vahe niiöelda nagisid, kus need ripuksid, aga mitte ühtki ei rippunud. Tundub, et meil on seoses pimeda ajaga saabunud pikkendusjuhete suurmüügihooaeg.
Aga dvd-toorikuid polnud isegi mitte hinnasilti, kuigi oli cd toorikuid 20 erinevat marki. Minuarust võiks nüüdseks vähemalt 25% cd toorikute valikust olla dvd toorikud. Aga saada pole mitte ühtegi dvd tooriku liiki CM'is.

Ma helistasin sise- telefonilt infosse muidugi (juhe oli keerdus, aga mis siis). Pikendus- juhtmete peale saadeti mulle müüja, kellele kurta. Kurtsin mõlemat. Lubati homme uurida, aga sõidan siis juba Tarbatusse. Lõpeks piirdusin siidriga.
Aeg oleks täiskasvanuks saada

Umbes selliste sõnadega on minu suhtes esinenud peamiselt üks inimene. No mitmes mõttes on tal õigus olnud. Täna aga ma tahaksin, et keegi teine täiskasvanuks saaks.
Mul on üks väike töö: lihtne ja mitmeti huvitav - vaja pöffile mõnede filmide autorite/näitlejate kohta tekstikesi kokku otsida. Aga ei - ma ei tee piisava tempoga, endiselt. Piisava innuga. Ja ausaltöeldes on paljude kohta standartses imdb's ka vähe infot.
Ma sain täna oma kaamera tagasi garantiist. Üks klõps koduteelt.
esmaspäev, 21. november 2005
Rutiin
Mul on sel semestril saanud rutiini lahutamatuks osaks sõitmine kolme asula vahel: kaks suuremat ja T tähega ja üks pisike ja M-tähega. Viimane läks täna õhtulehe esikaanele lollpeadest mastitehnikute süül, nagu üks mu tuttav kommenteeris: "Oled oskusteta ja tahad heaste tasuvat tööd? Mine Eesti telefoni!" - algne versioon naljast käivat Briti telekomi kohta. EMT kasutavat odavaid, kuid ilma korraliku betoonvalust aluseta maste, millel põlvkondade vahetudes raske on seadmeid välja vahetada, mis aga on kõrgemad ja mida aitab hõredamalt laiali paisata, kuid ühtlasi ei jõua signaal telefonist nii heaste enam mastini tagasi. Vastupidi on süsteem jälle ideaalne - emt omanikud kuulevad mastist saabuvat signaali hästi.
Aga rutiin oli teema - algab nädal unise esmaspäevahommikuga, mis kiiresti saab lõunaks ja muutub siis kiirustamiseks rongile ja vuramiseks raudse hobu vankris. Täna valisin traditsioonilise eest teise vaguni, kuhuni väga vähesed tallinnlased viitsivad lonkida ja mis alguses ideaalselt tühi on, kuid ajapikku kahjuks selliseks ei jää. Kuigi mis esmaspäevast tahta - kunagi pole palju rahvast. Seega - üle kahe tunni (ja pea alati rong ka hilineb - täna oma 20 minutit) lugemist. Nii hea, et on jäänud üks aeg ja koht, kus on võimalik keskenduda.
Siis esmaspäeva õhtune logelemine ja depresion algava töönädala pärast. Kiirustamine teisipäevahommikul - poolunisena, poolzombina. Kaks tööpäeva, rasket. Kaks rutiinseks muutuvalt rutiinivabadust otsivat meelelahutusliku õhtut kolmapäeval ja neljapäeval. Raske koolipäev reede lõpeb sõiduga aelgases rongis. Unine laupäev, pühapäev ... mil midagi teha ei viitsi. Ja algab otsast.
Aga rutiin oli teema - algab nädal unise esmaspäevahommikuga, mis kiiresti saab lõunaks ja muutub siis kiirustamiseks rongile ja vuramiseks raudse hobu vankris. Täna valisin traditsioonilise eest teise vaguni, kuhuni väga vähesed tallinnlased viitsivad lonkida ja mis alguses ideaalselt tühi on, kuid ajapikku kahjuks selliseks ei jää. Kuigi mis esmaspäevast tahta - kunagi pole palju rahvast. Seega - üle kahe tunni (ja pea alati rong ka hilineb - täna oma 20 minutit) lugemist. Nii hea, et on jäänud üks aeg ja koht, kus on võimalik keskenduda.
Siis esmaspäeva õhtune logelemine ja depresion algava töönädala pärast. Kiirustamine teisipäevahommikul - poolunisena, poolzombina. Kaks tööpäeva, rasket. Kaks rutiinseks muutuvalt rutiinivabadust otsivat meelelahutusliku õhtut kolmapäeval ja neljapäeval. Raske koolipäev reede lõpeb sõiduga aelgases rongis. Unine laupäev, pühapäev ... mil midagi teha ei viitsi. Ja algab otsast.
reede, 18. november 2005
Kaks filmiõhtut
L. juba kirjutas oma bloogis ka minu kolmapäevasest filmiõhtust tema arvutiekraanilt, kuid mu oma filmitagavaraga. Ma ei lisa midagi muud, et see hakkas üsna hilja peale, peale minu üsna pikka mõtisklust, et mida tööpäevade järel puhkuseks teha.
Neljapäeval käisin ajalooringi filmiõhtul komöödiat Neeva Aleksander vaatamas, saal hirnus. Läksin hoolimata oma vaimu soovidest koju, kuid siis kutsus mind A. välja ja saigini üle oma hirmust ning sattusin Z. nimelisse Tartu joogikohta, mis oli rahvast pungil. Tore, mitmetel siin mainimata jäävatel asjaoludel. Sai end heaste tuntud, liiglobisetud. Ja peale rasket loengupäeva täna Revalisse, hommikul korjasin K. firmast üles oma 30x20 cm formaadis fotode katsetused, seitse pilti Norra maastikke. 9 kr pilt, mis arvestades fimensioone polegi ju hull, aga tõenäoliselt vajaks 4 mpix'ine kaamera asendamist 8 mpixise või umbes sellise peegliga - arghhh - raharöövel. Lõpeks on mu Z juba paar päeva enam kui kuu aega remondis ja esmaspäevaks veel Eestis pole.
Neljapäeval käisin ajalooringi filmiõhtul komöödiat Neeva Aleksander vaatamas, saal hirnus. Läksin hoolimata oma vaimu soovidest koju, kuid siis kutsus mind A. välja ja saigini üle oma hirmust ning sattusin Z. nimelisse Tartu joogikohta, mis oli rahvast pungil. Tore, mitmetel siin mainimata jäävatel asjaoludel. Sai end heaste tuntud, liiglobisetud. Ja peale rasket loengupäeva täna Revalisse, hommikul korjasin K. firmast üles oma 30x20 cm formaadis fotode katsetused, seitse pilti Norra maastikke. 9 kr pilt, mis arvestades fimensioone polegi ju hull, aga tõenäoliselt vajaks 4 mpix'ine kaamera asendamist 8 mpixise või umbes sellise peegliga - arghhh - raharöövel. Lõpeks on mu Z juba paar päeva enam kui kuu aega remondis ja esmaspäevaks veel Eestis pole.
kolmapäev, 16. november 2005
Ekskursioon
Kujutate ette, kuidas klassiga ekskursioonil kohtumajas ja politseis viibiv anarhistist ajalooõpetaja esitab kohtu- ja politseisüsteemi naeruvääristavaid küsimusi laste silmeall asjapulkadele ning sülitab piltlikult öeldes nõuetele ning eriti hirmutavatele trahvidele, mis näiteks helkurita ringikäimise eest ähvardavad? Aga tõesti, miks peab inimeselt võtma tema võimaluse tema eluga riskeerida? Miks peab kohustama tühiseid asju, kui inimestel on omal mõistus peas. Miks peab darvinismile vahelesegama ja lollid eluringesse alles jätma? Õige kodanik ometigi käib teepeal sedasi, et vastutulevad autod mööduvad tast lähemalt kui lahkuvad.
No olgu, seda kõike ma päriselt ei teinud täna, aga meenutasin siiski laste silmeall kuidas ma oma elu esimese sigareti tegin aastate eest kolme pätipoisi poolt kinnipeetuna maanteepervel, süda hirmu täis.
No olgu, seda kõike ma päriselt ei teinud täna, aga meenutasin siiski laste silmeall kuidas ma oma elu esimese sigareti tegin aastate eest kolme pätipoisi poolt kinnipeetuna maanteepervel, süda hirmu täis.
teisipäev, 15. november 2005
Katus koliseb mis hull
Pealkiri tuleneb ilmast, mis on üsna sant, nagu arvatavasti kõikjal Maarjamaal ka, lisaks sellele Vana-Venemaa nurgale, kus mina kükitan. Musta jõe taga, teispool Võõpsut.
Ma alustasin eile rongis "Ameerika jumalaid". Väga hea tükk, mõnusasti pikitud minevikukatkeid (viikingid toovad oma jumalad, inglise litsiks muutund köögitüdruk jms) ja tänapäeva, nagu heale modernsele kirjandusele kohane. Veidi ropp vahepeal, julm, aga hea. Kokkusattumused, juhuste kokkulangevuse maagia, mida raamatud nii kenasti edasi annavad.
On pidev tunne, et peakohal tatsab keegi ringi või tehakse suisa ehitustöid.
Peale selle vaatasin ära season 4 viimase ose, selle quantum slipstream tehnoloogial põhineva laevaga.
Ma alustasin eile rongis "Ameerika jumalaid". Väga hea tükk, mõnusasti pikitud minevikukatkeid (viikingid toovad oma jumalad, inglise litsiks muutund köögitüdruk jms) ja tänapäeva, nagu heale modernsele kirjandusele kohane. Veidi ropp vahepeal, julm, aga hea. Kokkusattumused, juhuste kokkulangevuse maagia, mida raamatud nii kenasti edasi annavad.
On pidev tunne, et peakohal tatsab keegi ringi või tehakse suisa ehitustöid.
Peale selle vaatasin ära season 4 viimase ose, selle quantum slipstream tehnoloogial põhineva laevaga.
laupäev, 12. november 2005
Selgem hommik
Mulle jäi eile mulje, et me oleme liiga erinevad. Ma peaks vist selle unistuse peast heitma, sest ma ei teagi, et kas ta on enam unistus.
Müstika ... armastus on nagu taltsutamine, millest räägib rebane.
Tähendab, armumine on selline. Aga ma ei suuda neil vahet teha, olgugi, et nad on erinevad.
Inimesed, keda näed päevast-päeva ...
kuid ei tunne, ei tea,
aga lood pikkamööda neist oma müüdi.
Oluline komponent müüdiks on naeratused,
inimesed, kes sulle naeratavad ja keda sa teretad ja näed, aga üldse rohkem ei tunne.
Tundmine on ohtlik,
neid tundes muutuvad nad sulle võõraks,
arusaamatuks,
nad muutuvad iseendaks,
aga neid on raske aktsepteerida, sest nende mudelid sinus ja nemad reaalsuses lendavad laiali kaheks sinu mõistuses.
R: see kujutelm mis oled loonud kaotab kogu oma väärtused.
Jah see on kõige hirmsam, sest see oli tuttav, armas, oma, turvaline ...
Aga selle lagunemiseta ei saa olla, sest ajad taga vaid tuult ja lehti.
R: samas, kõik oleneb sinu kohanemisvõimest. kui suudad kiiresti ümber orjenteeruda ja loobuda müüdist, kohandades seda reaalsusega siis lõpptulemus võib midagi väga ilusat olla.
Kohanemisvõime pole mulle just parim omadus.
Mulle tundub, et inimesed jagunevad osalt kaheks tüübiks: kohanemisvõimelised, kiiresti reageerivad ja hea väitlusvõimega isendid
ning teisalt aeglase kohanemisvõimega, kuid keerulisi mudeleid, teooriaid kokku panevad isikud, kes dünaamilises olukorras kaotavad pea mõneks ajaks alati enne, kui tegutseda saavad.
Palun vabandust, R., et ma kasutasin Sinult luba küsimata meie vestlust. Osa sellest oli rohkem minu mõttearendus, ja seepärast võtsin selle õiguse, aga sinna mõttearendusse tõid Sinu paar repliiki selgelt vastust ja arendust, mispärast nad jäid ka sisse. Ja ehk tõi ka mõni mitte sisse jäänud repliik arengut ja ma tänan Sind selle eest, aitäh Sulle, R.!
Müstika ... armastus on nagu taltsutamine, millest räägib rebane.
Tähendab, armumine on selline. Aga ma ei suuda neil vahet teha, olgugi, et nad on erinevad.
Inimesed, keda näed päevast-päeva ...
kuid ei tunne, ei tea,
aga lood pikkamööda neist oma müüdi.
Oluline komponent müüdiks on naeratused,
inimesed, kes sulle naeratavad ja keda sa teretad ja näed, aga üldse rohkem ei tunne.
Tundmine on ohtlik,
neid tundes muutuvad nad sulle võõraks,
arusaamatuks,
nad muutuvad iseendaks,
aga neid on raske aktsepteerida, sest nende mudelid sinus ja nemad reaalsuses lendavad laiali kaheks sinu mõistuses.
R: see kujutelm mis oled loonud kaotab kogu oma väärtused.
Jah see on kõige hirmsam, sest see oli tuttav, armas, oma, turvaline ...
Aga selle lagunemiseta ei saa olla, sest ajad taga vaid tuult ja lehti.
R: samas, kõik oleneb sinu kohanemisvõimest. kui suudad kiiresti ümber orjenteeruda ja loobuda müüdist, kohandades seda reaalsusega siis lõpptulemus võib midagi väga ilusat olla.
Kohanemisvõime pole mulle just parim omadus.
Mulle tundub, et inimesed jagunevad osalt kaheks tüübiks: kohanemisvõimelised, kiiresti reageerivad ja hea väitlusvõimega isendid
ning teisalt aeglase kohanemisvõimega, kuid keerulisi mudeleid, teooriaid kokku panevad isikud, kes dünaamilises olukorras kaotavad pea mõneks ajaks alati enne, kui tegutseda saavad.
Palun vabandust, R., et ma kasutasin Sinult luba küsimata meie vestlust. Osa sellest oli rohkem minu mõttearendus, ja seepärast võtsin selle õiguse, aga sinna mõttearendusse tõid Sinu paar repliiki selgelt vastust ja arendust, mispärast nad jäid ka sisse. Ja ehk tõi ka mõni mitte sisse jäänud repliik arengut ja ma tänan Sind selle eest, aitäh Sulle, R.!
reede, 11. november 2005
Afektiseisund
Ma tõin täna peale kolmandat loengut oma arvuti remondist ära, nüüd on tal skandinaavia paigutusega klaviatuur, millel vaid paar klahvi on valesti ja neile panin peale kaasas olnud kleepsud. Teel firmast Lossi tänavale kohtusin arhiivi juures B.'ga, kes küsis, et ega ma juhuslikult Tallinna ei sõida. Ma ütlesin, et ei sõida ja liikusime mõlemad omi teid. Aga ma ei saanud pööratud õppehoonesse sisse, vaid lodisin allamäge. Tõin raeplatsist ühe roosi ja suundusin kiirelt koju. Pakkisin kümme minutit ja suundusin linna suunas, Atlantise taga hüppasin suvalisse bussi, aga selgus, et see läks vales suunas, kuid ta jäi Võidu sillal ummikusse. Kui kõrvalreas seisid ka autod siis soostus bussijuht mind välja laskma ja ma istusin otse bussi ees seisnud taksosse. Jõudsin viie minutilise eduga raudteejaama ja leidsin ka B. üles, kuid täna polnudki tema hällipäev, see oli juba kaks päeva möödas. Aga ma ju teadsin, et see oli siinkandis. Polnud ullu. Rauast hobu vankrirodu oli inimesi täis. Aga kuidagi sai oldud, sain teada palju uut ... ma ei tea, kas ma sellest rõõmsam olen, vist suurt mitte ... kahjuks. Hing on kummaline loom. Mul justkui läks hästi, ja samas justkui mitte nii väga.
Ja pärast käisin CM'is ja jalutamas ... mm, see oli hea ... selle üle ma ei kurda. Üldse mitte, üldse mitte ei vaeva mind miski sellega seoses. See on õnn. Nagu mina seda tean.
Ja pärast käisin CM'is ja jalutamas ... mm, see oli hea ... selle üle ma ei kurda. Üldse mitte, üldse mitte ei vaeva mind miski sellega seoses. See on õnn. Nagu mina seda tean.
neljapäev, 10. november 2005
Tsementaed
Jõudsin filmile veel ühest allakäigust. Tsementaed. Raamatut olete eeldatavasti lugenud, mina igatahes olin, aga ühtlasi olin väga palju unustada jõudnud. Mu endine kursavend Ats soovitas mulle kunagi ammu Tsementaeda kui ühte head näidet šhokeerivast kirjandusest. Ja hiljem olen hankinud ja lugenud ka McEwani "Amsterdami".
Naljakas, mulle meenub "Herilase vabrik", kuigi ... seostavad faktorid on ennekõike peategelase noorus ja autorite eesnimede samatüvelisus.
Üks inimene, kellega täna raamatukogu kohvikus kohtuma juhtusin, arvas, et film oli liiga pikk ja liiga ettearvatav. Naljakas, mulle tundub, et McEwani mõlemat minu poolt loetud raamatut iseloomustab teatav etteennustatavus. Ma ei räägi teile raamatutest, sest ma ei mäleta enam hästi raamatuid. Õige ei ole neid viide ritta kokku ajada, kuigi näiteks herilasevabriku mõned naljakamad tseenid, mida seal kirjeldatakse, võiksin teile kohe meelde tuletada hoolimata sellest, et lugesin seda oma nelja aasta eest ja pole hiljem käes hoidnud. Mina ju raamatud ei korda, üldiselt.
Naljakas, mulle meenub "Herilase vabrik", kuigi ... seostavad faktorid on ennekõike peategelase noorus ja autorite eesnimede samatüvelisus.
Üks inimene, kellega täna raamatukogu kohvikus kohtuma juhtusin, arvas, et film oli liiga pikk ja liiga ettearvatav. Naljakas, mulle tundub, et McEwani mõlemat minu poolt loetud raamatut iseloomustab teatav etteennustatavus. Ma ei räägi teile raamatutest, sest ma ei mäleta enam hästi raamatuid. Õige ei ole neid viide ritta kokku ajada, kuigi näiteks herilasevabriku mõned naljakamad tseenid, mida seal kirjeldatakse, võiksin teile kohe meelde tuletada hoolimata sellest, et lugesin seda oma nelja aasta eest ja pole hiljem käes hoidnud. Mina ju raamatud ei korda, üldiselt.
esmaspäev, 7. november 2005
Appi!
Päästke mind mu iseenda eest,
sest ...
teeb mu minaise kõik,
et võiks kahetseda tehtut ma.
Ootasin Balti jaamas kursavenda, et anda talle üle kaks vana TA Raamatukogust laupäeval laenatud raamatut, mida ma nagunii enne kolmabad-neljapäeva läbitöötamiseks kätte ei võtaks. Ootasin. Käisin edasi tagasi jaama sisse ja jaamast välja selle viienda tee suunas, kust pidi mu rong 20 minuti pärast liikuma. Ja ükskord välja minnes nägin mööda perrooni liikumas kellegi tuttavat kogu, minemas teise vagunisse. Kui ma siis lõpuks raamatud antud sain ja isegi rongi suunas tõttasin, siis astusin samast uksest sisse ja läksin läbi terve vaguni, kuid ... ei - ma olin eksinud. Kobisin oma traditsioonilisele neljapingile teises vagunis eestpoolt.
Tartus, vastupidiselt tavale, pöördusin tagasi, lahkusin jaamast tagaust pidi. Ja mida ma näen, mida ma tajun, mida ma tunnen ... aga afektiseisundis ei teinud ma muud, kui esitasin oma mölapidamatust. Kuigi ... natuke on mul hea tunne, sest ma sain mõne nii igatsetud naeratuse, mida ma hädasti vajan.
* pühib pisara *
sest ...
teeb mu minaise kõik,
et võiks kahetseda tehtut ma.
Ootasin Balti jaamas kursavenda, et anda talle üle kaks vana TA Raamatukogust laupäeval laenatud raamatut, mida ma nagunii enne kolmabad-neljapäeva läbitöötamiseks kätte ei võtaks. Ootasin. Käisin edasi tagasi jaama sisse ja jaamast välja selle viienda tee suunas, kust pidi mu rong 20 minuti pärast liikuma. Ja ükskord välja minnes nägin mööda perrooni liikumas kellegi tuttavat kogu, minemas teise vagunisse. Kui ma siis lõpuks raamatud antud sain ja isegi rongi suunas tõttasin, siis astusin samast uksest sisse ja läksin läbi terve vaguni, kuid ... ei - ma olin eksinud. Kobisin oma traditsioonilisele neljapingile teises vagunis eestpoolt.
Tartus, vastupidiselt tavale, pöördusin tagasi, lahkusin jaamast tagaust pidi. Ja mida ma näen, mida ma tajun, mida ma tunnen ... aga afektiseisundis ei teinud ma muud, kui esitasin oma mölapidamatust. Kuigi ... natuke on mul hea tunne, sest ma sain mõne nii igatsetud naeratuse, mida ma hädasti vajan.
* pühib pisara *
Ülemeelik
Üli-meelik,
ülimalt meeleline ...
Ma olen ülemeelik,
oleneb, kõik oleneb.
Ka asjad, mida vihata,
mida mitte armastada ...
mida karta ja jälestada,
millest käia mööda kui paaria tunnusest ...
muutuvad afektiseisundis mu armsaimateks kaaslasteks,
mu tegelikuks osaks,
mu Pühaks Graaliks,
millele püüdlen ihus ja hinges,
milleta ei saa ja ei või.
ülimalt meeleline ...
Ma olen ülemeelik,
oleneb, kõik oleneb.
Ka asjad, mida vihata,
mida mitte armastada ...
mida karta ja jälestada,
millest käia mööda kui paaria tunnusest ...
muutuvad afektiseisundis mu armsaimateks kaaslasteks,
mu tegelikuks osaks,
mu Pühaks Graaliks,
millele püüdlen ihus ja hinges,
milleta ei saa ja ei või.
laupäev, 5. november 2005
Lobapidamatus
Ma ei õpi. Mitte ei õpi.
Käisin täna esimest korda endises TA raamatukogus. Väga kitsas oli seal. Sain kaks raamatut kätte neljapäevaseks seminariks, selliseid 1927.-1928. aasta vanureid juba utlib välja ei annaks.
Suundudes tagasi trollile juhtusin mööduma Lasnamäele suunduvate busside peatusest. Ma sain elektrilöögi.
On tore näha inimesi, kes annavad kogu oma olekuga, kogu välimuse ja käitumisega, välja elektrit. Sellist erilist elektrit, mis mõnda meie seast (õnneks mitte kõiki) elektrijänesteks teeb. Aga see paneb igatsema, ka. Aga midagi ei saa teha. Sest tehtud asjad ... need pole õiged asjad. Need pole pühad.
Teiseks sain konstruktiivset kriitikat oma paljusõnalisuse aadressil. Pean siinkohal ütlema, et see on pärilik viga, millise eelsoodumuse toob heaste välja teatud kasvutingimuste spetsiifilisus.
Ja lisaks käisin õhtul klassivenna juures. Väheke teed ja küpsiseid (ja mina ainsana seltskonnas ühe protsentidega joogi - 0,5 siidripurgi - mina, vana joodikuna).
Käisin täna esimest korda endises TA raamatukogus. Väga kitsas oli seal. Sain kaks raamatut kätte neljapäevaseks seminariks, selliseid 1927.-1928. aasta vanureid juba utlib välja ei annaks.
Suundudes tagasi trollile juhtusin mööduma Lasnamäele suunduvate busside peatusest. Ma sain elektrilöögi.
On tore näha inimesi, kes annavad kogu oma olekuga, kogu välimuse ja käitumisega, välja elektrit. Sellist erilist elektrit, mis mõnda meie seast (õnneks mitte kõiki) elektrijänesteks teeb. Aga see paneb igatsema, ka. Aga midagi ei saa teha. Sest tehtud asjad ... need pole õiged asjad. Need pole pühad.
Teiseks sain konstruktiivset kriitikat oma paljusõnalisuse aadressil. Pean siinkohal ütlema, et see on pärilik viga, millise eelsoodumuse toob heaste välja teatud kasvutingimuste spetsiifilisus.
Ja lisaks käisin õhtul klassivenna juures. Väheke teed ja küpsiseid (ja mina ainsana seltskonnas ühe protsentidega joogi - 0,5 siidripurgi - mina, vana joodikuna).
neljapäev, 3. november 2005
Koertekool
Täna tegin pedagoogika alustes ettekande Saksa koolisüsteemist - kiirkorras ja natuke liiga palju rabistasin. Isegi närv oli sees, peale selle hoidsin liiga palju paberist, aga õppejõd ütles tagantjärele, et oli üle keskmise - ikkagi anne ja veri on parem kui vesi. Peab vist hommikuti sööma hakkama, või vähemalt lõuna ajal, sest ettekanne oli kell pool neli või isegi peale, üks viimastest ka ajaliselt 15 minutit üle läinud seminaril.
Pedagoogika aluste päris loengus rääkis õppejõud, kuidas sel nädalal oli miina härma gümnaasiumis tuletõrjeõppuse käigus "surma saanud" pool klassitäit lapsi, kaks lapsevanemat ja kaks õpetajat. Õppuste käigus "lõhatud" tossupomm tähistas tulekollet. Ühest esimese korruse klassist, mille ukse taga see oli, sealt väljus pool klassi ikkagi ukse kaudu, sest poisid ei allunud korraldustele. Nad oleks pidanud aknast väljuma. Paar lapsevanemat ja õpetajat "hukkusid" aga minnes koolis ekseldes samuti julgelt pommi juurde.
Peale loenguid käisin I. S.'i juures, mu DVD kirjutaja, mis ma talle laenasin, oli kogemata valede master-slave seadetega ning pidin seda veidi ümber seadma (ehk ühe kaablikoha võrra edasi lükkama ja eemaldama tema enda siidiikirjutaja ajutiselt süsteemist). Aga kohtumaks I.S'iga käisin koerte koolis, millisesse varem küll sattunud pole. Õieti oli tegu EPMÜ maneežiga, kus liival koerad ja nende trikiinventaar - rõngad, tunnel, takistused, laud-kiik.
Hommikul rääkis isa mulle oma elu naissuhetest, kompromiteerivaid materjale endast ja kaasõppejõududest jms. Üks anekdoot perestroika ajast:
Jänes jookseb metsas, leiab viinapudeli ja kilkab, et kus nüüd saab pidu pidada. Rebane kuuleb kilkamist, püüab jänese kinni ja nähes viinapudelit rõõmustab, et nüüd saab pidu pidada ja prae ka veel kinni pista. Hunt satub aga rebasele peale ja nähes tolle saaki rõõmustab: nüüd saab pidu pidada, praadi süüa ja naist ka veel. Karu juhtub aga hundile peale ja mõmiseb rahulolevalt: nüüd saab pidu pidada, praadi süüa, naist ja lõpeks kellelegi pasunasse ka anda.
(no, vabandust roppuse pärast, aga võimalik, et see on vene algupäraga lugu, kus rebane vististi filoloogiliselt võttes naissoost olevus on)
Pedagoogika aluste päris loengus rääkis õppejõud, kuidas sel nädalal oli miina härma gümnaasiumis tuletõrjeõppuse käigus "surma saanud" pool klassitäit lapsi, kaks lapsevanemat ja kaks õpetajat. Õppuste käigus "lõhatud" tossupomm tähistas tulekollet. Ühest esimese korruse klassist, mille ukse taga see oli, sealt väljus pool klassi ikkagi ukse kaudu, sest poisid ei allunud korraldustele. Nad oleks pidanud aknast väljuma. Paar lapsevanemat ja õpetajat "hukkusid" aga minnes koolis ekseldes samuti julgelt pommi juurde.
Peale loenguid käisin I. S.'i juures, mu DVD kirjutaja, mis ma talle laenasin, oli kogemata valede master-slave seadetega ning pidin seda veidi ümber seadma (ehk ühe kaablikoha võrra edasi lükkama ja eemaldama tema enda siidiikirjutaja ajutiselt süsteemist). Aga kohtumaks I.S'iga käisin koerte koolis, millisesse varem küll sattunud pole. Õieti oli tegu EPMÜ maneežiga, kus liival koerad ja nende trikiinventaar - rõngad, tunnel, takistused, laud-kiik.
Hommikul rääkis isa mulle oma elu naissuhetest, kompromiteerivaid materjale endast ja kaasõppejõududest jms. Üks anekdoot perestroika ajast:
Jänes jookseb metsas, leiab viinapudeli ja kilkab, et kus nüüd saab pidu pidada. Rebane kuuleb kilkamist, püüab jänese kinni ja nähes viinapudelit rõõmustab, et nüüd saab pidu pidada ja prae ka veel kinni pista. Hunt satub aga rebasele peale ja nähes tolle saaki rõõmustab: nüüd saab pidu pidada, praadi süüa ja naist ka veel. Karu juhtub aga hundile peale ja mõmiseb rahulolevalt: nüüd saab pidu pidada, praadi süüa, naist ja lõpeks kellelegi pasunasse ka anda.
(no, vabandust roppuse pärast, aga võimalik, et see on vene algupäraga lugu, kus rebane vististi filoloogiliselt võttes naissoost olevus on)
pühapäev, 30. oktoober 2005
Otsused
Mulle meeldivad naised, kes oskavad otsustada ja kindlad olla oma otsustes.
Mulle meeldivad INIMESED kes oskavad otsustada, sest ma ise ei oska.
Aga ma võin mõelda, ma võin tuua välja erinevaid külgi ja laiendada ja laiendada, kuni kaob igasugune struktuur, sest ma ei oska piisavalt rõhutada struktuuri olulisimaid pidepunkte, ma leian neid liiga palju. Ülevoolavalt palju.
Ja kui ma pettusin leides, et tema, keda ma olin pidanud võimeliseks otsustama, oli ümber otsustanud, püüdsin ma õppida leidma otsustavust mujalt. Aga ..
Otsitud asjad pole õiged. Õiged on need, mis kohe välja paistavad. Aga neid näevad kõik ja kõik mõistavad, et tema on hea ja tema mitte.
Mulle meeldivad INIMESED kes oskavad otsustada, sest ma ise ei oska.
Aga ma võin mõelda, ma võin tuua välja erinevaid külgi ja laiendada ja laiendada, kuni kaob igasugune struktuur, sest ma ei oska piisavalt rõhutada struktuuri olulisimaid pidepunkte, ma leian neid liiga palju. Ülevoolavalt palju.
Ja kui ma pettusin leides, et tema, keda ma olin pidanud võimeliseks otsustama, oli ümber otsustanud, püüdsin ma õppida leidma otsustavust mujalt. Aga ..
Otsitud asjad pole õiged. Õiged on need, mis kohe välja paistavad. Aga neid näevad kõik ja kõik mõistavad, et tema on hea ja tema mitte.
laupäev, 29. oktoober 2005
Semiootika sügiskool
Anno 2005 ehk minu kolmas koolikogemus.
Kolmas kord põdeda seminaris kroonilist mölapidamatust. Esimene kord Barkalaja rühmas, teine kord Vetik Raivo rühmas ja nüüd Marek Tamme rühmas. Kui esimesed sõnad on sul ka arukad olnud, siis edaspidi hakkad ometi arulagedalt iga mõtet välja tooma. Olukorda raskendab kohv, mida ma tavalisest oluliselt rohkem tarbisin. Nimelt tavaliselt ma ei tarbi, aga kui tasuta saab siis kolm ohtra valge surmaga rikastet topsitäit leidis oma tee mu kurku ja mõju vererõhu näol on tunda tunde hiljem.
Aga tuttavaid sai nähtud ja meie sektsiooni ajaloo mõistmisest, kuhu küll peakõneleja tervislikel põhjustel kohale ei jõudnud, olid ilmunud ka mõned ajaloolased. Peale minu - poolenisti võõrleegionäri.
Kolmas kord põdeda seminaris kroonilist mölapidamatust. Esimene kord Barkalaja rühmas, teine kord Vetik Raivo rühmas ja nüüd Marek Tamme rühmas. Kui esimesed sõnad on sul ka arukad olnud, siis edaspidi hakkad ometi arulagedalt iga mõtet välja tooma. Olukorda raskendab kohv, mida ma tavalisest oluliselt rohkem tarbisin. Nimelt tavaliselt ma ei tarbi, aga kui tasuta saab siis kolm ohtra valge surmaga rikastet topsitäit leidis oma tee mu kurku ja mõju vererõhu näol on tunda tunde hiljem.
Aga tuttavaid sai nähtud ja meie sektsiooni ajaloo mõistmisest, kuhu küll peakõneleja tervislikel põhjustel kohale ei jõudnud, olid ilmunud ka mõned ajaloolased. Peale minu - poolenisti võõrleegionäri.
neljapäev, 27. oktoober 2005
Võib meenutada ilusaid asju, mis polnud ilusad
Aeg voolab ja oma aastaringidega on ühel mu sõbral saanud täis see sama 24. aasta, mis minulgi käimas on. Pidime reedel minema kaema ta talumajapidamist, mida ta nädalavahetustel remontimas käib, kuskil kaugel Suure-Jaani ja Vändra vahel, soode juures. Ja muidugi jooma. Aga selgus, et see üritus jääb ära, sest vaid vähesed inimesed on sellisest asjast huvitatud. Vähesed sõbrad on sõbrad, tundub. No ma võin minna semiootika sügiskooli, mis sel aastal linnas endas ehk Tartus toimub. Aga ma ei tea, kas ma tahan minna.
Ma ei tea.
Aga täna pean ma sõitma Tartusse, koolivaheaeg saab läbi. Minu jaoks. Kell kaks ootab seminar ja ma alles üleval ning kell läheneb kahele öösel.
Aga ...
Ma mäletan üht päeva, millest üleeile sai kaks aastat. Ma mäletan üht inimest, kellel täna on sünnipäev (aga aasta väiksem).
* kustutasin siit ühe lõigu *

Ma olen kunagi kirjutanud oma vanas päevikus ühest unenäost, ainsast unenäost, mida ma tõepoolest hästi mäletanud olen. Tema kontseptsioonist. Nimelt, seal all mööda Lossi tänavat, Draakoni kõrtsi juures oli unenäos välikohvik. Aga rohkem ma ei räägi.
Ma ei tea.
Aga täna pean ma sõitma Tartusse, koolivaheaeg saab läbi. Minu jaoks. Kell kaks ootab seminar ja ma alles üleval ning kell läheneb kahele öösel.
Aga ...
Ma mäletan üht päeva, millest üleeile sai kaks aastat. Ma mäletan üht inimest, kellel täna on sünnipäev (aga aasta väiksem).
* kustutasin siit ühe lõigu *

Ma olen kunagi kirjutanud oma vanas päevikus ühest unenäost, ainsast unenäost, mida ma tõepoolest hästi mäletanud olen. Tema kontseptsioonist. Nimelt, seal all mööda Lossi tänavat, Draakoni kõrtsi juures oli unenäos välikohvik. Aga rohkem ma ei räägi.
teisipäev, 25. oktoober 2005
see saab minna ainult ullemaks
Täna hommikul õnnestus mul ruineerida oma arvuti sisseehitatud klaviatuur pursates selle peale ohtralt magusainetega rikastatud teed, mis mind köhima oli pannud. Masendav. Õnneks tuli mulle mõte tuua omale poest USB porti kinnituv klaver, mis võimaldab mul praegugi Sulle, mu armas päevik, ettekannet kirjutada. Ilus must HP klaver on, täitsa nunnu, aga kalli võitu (nagu kõik asjad, mida osta on võimalik). Üks harvadest USB isenditest. Ülejäänud päeva olen üritanud emale Ubuntut korralikult taas käima saada - st eeldatavasti koos eestikeelse klaverimärgistuse ja muude harjunud vidinatega. Aga ei. Seni on ebaõnnestunud ja võimalik, et üritan hoopis Mandrivaga.
Korrata jäänud päev
Tõin täna kümme dvd toorikut ja kribasin ära paar seriaali, esimene toorik läks aiataha ka veel. Ja ostes tegi müüjaõpilane mulle märkuse, et mu pangakaardil puudub allkiri. Jah, juba pool aastat pole seda seal olnud, sest teller unustas mult seda kaarti välja andes paluda. Ja pangaautomaadid ei kontrolli allkirja olemasolu, kuigi võiksid. Ja müüjad ka ei kontrolli, juhul kui nad muidugi müüjaõpilased pole.
Ma ei mäleta, et kas ma olen virisenud oma bloogis juba NASA uue kuumissiooni üle. Ega virisemist iial vajaka pole, nii virisen uuesti. Nimelt too vana meeskonna orbiidile toimetamise skeem tavapärase kanderaketi abil on täiesti arulage osa. Mina soovitaksin tungivalt arendada välja pisike süstik, millise projektid on olemas (olnud) nii (Suurbritanial, viidet ei otsinud põhjalikult, aga ENE/EE sees oli ka olemas) Prantsusmaal kui ka Venemaal. Prantsuse Hermesest on ka kena renderduskraami näituseks. Ühesõnaga - Bush võtku aga nööbist ja maksku ESA kinni ja arendagu raudvara valmis.
Ma ei mäleta, et kas ma olen virisenud oma bloogis juba NASA uue kuumissiooni üle. Ega virisemist iial vajaka pole, nii virisen uuesti. Nimelt too vana meeskonna orbiidile toimetamise skeem tavapärase kanderaketi abil on täiesti arulage osa. Mina soovitaksin tungivalt arendada välja pisike süstik, millise projektid on olemas (olnud) nii (Suurbritanial, viidet ei otsinud põhjalikult, aga ENE/EE sees oli ka olemas) Prantsusmaal kui ka Venemaal. Prantsuse Hermesest on ka kena renderduskraami näituseks. Ühesõnaga - Bush võtku aga nööbist ja maksku ESA kinni ja arendagu raudvara valmis.
laupäev, 22. oktoober 2005
neljapäev, 20. oktoober 2005
Dellamorte Dellamore
oli väga hea film, tõeliselt pöörane ning segane, just nagu vaja.
Peale selle sai eile joodud Kavkaz'i nimelist vene likööripõhist jooki. Külastatud Tähetorni, Zavoodi. Oli raske öö. Ja taas suutsin end näidata oma lugematutest halbadest külgedest. Lõpeks lendas pudel mu taskust põrandale ja purunes ning mu tee viis mind koju läbi öise linna.
Peale selle sai eile joodud Kavkaz'i nimelist vene likööripõhist jooki. Külastatud Tähetorni, Zavoodi. Oli raske öö. Ja taas suutsin end näidata oma lugematutest halbadest külgedest. Lõpeks lendas pudel mu taskust põrandale ja purunes ning mu tee viis mind koju läbi öise linna.
esmaspäev, 17. oktoober 2005
pühapäev, 16. oktoober 2005
pühapäevased seiklused
Kõigepealt läksin patareisid ostma ja siis valima - kuna reformaatorid, kesk, isamaa ja mõned veel mulle ei sobi, siis jätkasin oma traditsiooni ja valisin mõõdukaid, kes nüüd küll kahjuks on rikkunud oma nime ja punasemaks läinud kui ehk vaja. Valisin ühte endist televisiooni juhti, juudirahvusest. Vailsin, kuigi ta järjekorranumber oli väga taga nimekirjas. Ju tahab hallpea puhata.
Edasi sõitsin kesklinna Mustamäe teed pidi - mulle harjumatu tee. Siis püüdsin leida lennujaama sõitvat bussi, aga ...
Tallinna taksojuhtide maffia on äraostnud bussiplaanide tegijatelt lennujaama - bussid, mis lennujaama sõidavad, ei oma lühendatud kavas peatust lennujaam, vaid piirduvad Suur-Sõjamäega. Läksin mina siis piki Tartu maanteed teadmatuses, lõpuks leidsin ühe talonge müüva putka ja ostsin talongid, vastas oli kohe peatus ja müüjalt sain teada, et sealt sõidab buss ka lennujaama. Selge - aga kell oli 1515 ja busside ajad olid 1500 ja 1535 ning lennuk pidi tulema 1540. Lõpeks ma läksin Kaubamaja juurest jala lennujaama ja jõudsin enne kui buss.
Aga loomulikult oli lennuk 10 minutit hilinenud, seega seisin õues ja jälitasin oma veidi katkise kaameraga duralmiinium linnukesi.
Just selle linnukesega nad tulid. Kuid kulutasid mahatulemiseks suhteliselt kaua aega. Siis soovitasin ma neil jala bussijaama minna - võtsin ise kohvri. Läks oma 20-25 minutit ja bussijaama kassiir ütles, et bussipiletid Kuresaarde on välja müüdud. Ah hetk enne nägin veel Kurvakujurüütlit, kes Tarbatusse kiirustas. Seega - hakkasin mõtlema, et kas taksoga annaks sõita või kuidas, sest 1740 pidi olema viimane liinibuss Kuressaarde ja ma tõepoolest ise ei oleks eeldanud, et see PÜHAPÄEVAL on väljamüüdud. Mõtlesin, et 1730 Tartust väljuvale bussile peaks saama sõita peale Pärnusse ja kui ka sellest maha jääks sugulased, siis sealt Pärnu taksode ja odavamate hindadega oleks Virtsusse vaid 70 km (mitte 140 nagu Tallinnast). Kuivastusse saadaks neile ometi vastu tulla. Aga Pärnus jääksid sugulased täiesti omapead. Olgugi, et nad mõlemad on eestlased - õde ja vend - tekiks neil kommunikatsiooniga suuri raskusi (kodune keel ja keel omavahel ikka rootsi oma). Lõpeks sai siis esimesena ette tulnud bussile peale kobitud ja juhilt piletid ostetud, sest täiesti välja õnneks kassast ei müüda. Lõpp hea - kõik hea.
Linnaliinibussiga koju sõites istus mu kõrvale keegi noormees suurte kohvritega - sildid küljes viitasid Lufthansale. Meenus, et lennujaamast lahkudes olime just näinud Lufthansat sisse tulemas. Vestlesin, kurtsin karmi saatust. Tematuli New Yorkist, nädalaselt tööreisilt. Hansapanga töötaja. Kurtis, et peab homme tööle minema. NYC olla olnud 23 kraadi sooja ja sadanud kui oavarrest, tema jaoks oleks kell olnud hommikul kell 9 - ta nägi väsinud välja.
Edasi sõitsin kesklinna Mustamäe teed pidi - mulle harjumatu tee. Siis püüdsin leida lennujaama sõitvat bussi, aga ...
Tallinna taksojuhtide maffia on äraostnud bussiplaanide tegijatelt lennujaama - bussid, mis lennujaama sõidavad, ei oma lühendatud kavas peatust lennujaam, vaid piirduvad Suur-Sõjamäega. Läksin mina siis piki Tartu maanteed teadmatuses, lõpuks leidsin ühe talonge müüva putka ja ostsin talongid, vastas oli kohe peatus ja müüjalt sain teada, et sealt sõidab buss ka lennujaama. Selge - aga kell oli 1515 ja busside ajad olid 1500 ja 1535 ning lennuk pidi tulema 1540. Lõpeks ma läksin Kaubamaja juurest jala lennujaama ja jõudsin enne kui buss.
Aga loomulikult oli lennuk 10 minutit hilinenud, seega seisin õues ja jälitasin oma veidi katkise kaameraga duralmiinium linnukesi.
Just selle linnukesega nad tulid. Kuid kulutasid mahatulemiseks suhteliselt kaua aega. Siis soovitasin ma neil jala bussijaama minna - võtsin ise kohvri. Läks oma 20-25 minutit ja bussijaama kassiir ütles, et bussipiletid Kuresaarde on välja müüdud. Ah hetk enne nägin veel Kurvakujurüütlit, kes Tarbatusse kiirustas. Seega - hakkasin mõtlema, et kas taksoga annaks sõita või kuidas, sest 1740 pidi olema viimane liinibuss Kuressaarde ja ma tõepoolest ise ei oleks eeldanud, et see PÜHAPÄEVAL on väljamüüdud. Mõtlesin, et 1730 Tartust väljuvale bussile peaks saama sõita peale Pärnusse ja kui ka sellest maha jääks sugulased, siis sealt Pärnu taksode ja odavamate hindadega oleks Virtsusse vaid 70 km (mitte 140 nagu Tallinnast). Kuivastusse saadaks neile ometi vastu tulla. Aga Pärnus jääksid sugulased täiesti omapead. Olgugi, et nad mõlemad on eestlased - õde ja vend - tekiks neil kommunikatsiooniga suuri raskusi (kodune keel ja keel omavahel ikka rootsi oma). Lõpeks sai siis esimesena ette tulnud bussile peale kobitud ja juhilt piletid ostetud, sest täiesti välja õnneks kassast ei müüda. Lõpp hea - kõik hea.Linnaliinibussiga koju sõites istus mu kõrvale keegi noormees suurte kohvritega - sildid küljes viitasid Lufthansale. Meenus, et lennujaamast lahkudes olime just näinud Lufthansat sisse tulemas. Vestlesin, kurtsin karmi saatust. Tematuli New Yorkist, nädalaselt tööreisilt. Hansapanga töötaja. Kurtis, et peab homme tööle minema. NYC olla olnud 23 kraadi sooja ja sadanud kui oavarrest, tema jaoks oleks kell olnud hommikul kell 9 - ta nägi väsinud välja.
laupäev, 15. oktoober 2005
Varud

Mina ja külmkapp oleme kahekesi. Revalis.
Ma siis mõtlesin, et sööks midagi - oma raha ja aega ometi kulutama ei hakka. Õue pole tarvis minna - keegi ei oota mind seal. Ühesõnaga - külmkapp. Tema põhjast leidsin sellise plekkkarbi:
Näete seda silti seal all: "mindestens haltbar bis ende 1994" - hoolimata sellest sildist m hävitasin selle sisu olles ta eelnevalt pannile ajanud. Huvitav, kas nüüd ootab mind hullulehmatõbi? Mitte, et see nii hirmus hea oleks olnud, mitte, et see oleks ainuke toidukraam olnud külmikus. Kaugeltki mitte! Aga see oli legendaarne lehmaliha! Eeldatavasti üle 20 aasta seisnud plekkkarbis. Oeh, mingit kanget alkoholi oleks vaja sisemiseks desinfitseerimiseks. Mullatoidust. Igatahes viimased aastad oli see karp jääs - ei saanud midagi hullu juhtuda.
neljapäev, 13. oktoober 2005
aadu, lööja aadu

Käisin täna isaga teatris. Pole minu stiil, ma hommikul ei teadnud veel, et lähen. Olin küll isaga rääkinud ja vadanud kavu. Isa teatas koju tulles ärkavale minule, et ainuke etendus, kuhu sai veel osta, oli tänane. Niisiis - etendus, liiter majaülut ja lõpeks ka küüslaauguleivad.
Isale jäi hea mulje, aga ...
1. Aadu oleks pidanud olema täis karsklane jamitte suitsetama
2. Aadu ignoreeris kristlust, üldiselt
Tõsised paraleelid, väikekodanlik piiratus tema eheduses. Masside juhtimine. Unine mina pole analüsaator ja rohkem rääkima ei hakka.
teisipäev, 11. oktoober 2005
Khmeer
Ma mäletan, kuidas ma end keskkoolis vasakpoolseks, kuid mitte liiga paduvasakpooleks deklareerisin. Ning siis mu filosoofia- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes Tallinna kesklinnas kasukapoodi pidas, sõitis ringi kolme-nelja aasta vanuse mercedesega ja klõpsutas tikkkontsadel. Ta ütles, et tema mitte ei saa aru kuidas ühel nii targal mehel võib nii loll poeg olla. Luges tunnis ette punaste khmeeride tegusid ja küsis, et kas seda mina tahaksingi?
Aga ma teatasin juba ammu, et kommunism tema Venemaal esinenud kujul on vaid kommunismi maski taha varjunud vene natsionalismi erivorm. Kommunismi, mis iseenesest pole võimalik, sest eeldab inimese sisemiste barbaarsete kaasaannete eemaldamist, mis eemaldaks inimesest inimese.
Kuidas võtta kokku XX sajandi ajalugu? Ma võtan selle kokku, võtan liiga kokku.
Aga ma teatasin juba ammu, et kommunism tema Venemaal esinenud kujul on vaid kommunismi maski taha varjunud vene natsionalismi erivorm. Kommunismi, mis iseenesest pole võimalik, sest eeldab inimese sisemiste barbaarsete kaasaannete eemaldamist, mis eemaldaks inimesest inimese.
Kuidas võtta kokku XX sajandi ajalugu? Ma võtan selle kokku, võtan liiga kokku.
pühapäev, 9. oktoober 2005
Teretulemast reaalsusesse
Lubasin täna oma bloogi rikastada tõelise negativistliku sissekandega. Ma pean kurbusega tunnistama, et ma olen liiga lihtne inimene. Ma oskan kuidagi kõikehõlmava masenduse joosta kokku uskumistesse, millesse mul erilist usku pole. Põgeneda igatsuste mustava (ja kokkuvariseva) müüri eest ja seepärast ei tule mul tõeline tunne - depressioon - hästi välja. No, ei saa väita, et üldse ei tuleks, aga siiski.
Jätan lugemata keeruka, jätan üldse lugemata ja põgenen lihtsasse. Kõige lihtsam, kuid kõige auetum, kui nii võib öelda, et mitte öelda autum tee. Auetum, sest selles on koos nii auta olemine kui ka jõuetus.
Nagu te sellest sissekandest arvata võite, siis muidu ilus reis ei täitnud minu südant oodatuga. Aga selles pole süüdi korraldajad ega seltskond. Tore reis oli.
Jätan lugemata keeruka, jätan üldse lugemata ja põgenen lihtsasse. Kõige lihtsam, kuid kõige auetum, kui nii võib öelda, et mitte öelda autum tee. Auetum, sest selles on koos nii auta olemine kui ka jõuetus.
Nagu te sellest sissekandest arvata võite, siis muidu ilus reis ei täitnud minu südant oodatuga. Aga selles pole süüdi korraldajad ega seltskond. Tore reis oli.
esmaspäev, 3. oktoober 2005
A. hällipäev
Eile sel ajal olin ma A. sünnipäeval, ekspromt sai suht hilise kutsumise peale mindud ja haaratud CMist kaasa üks väheke uhkem vermut. Seega kolmas vermut sel nädalal, täieline vermutinädal sai seljataha jäetud. Saunapidu. Nii kesklinnas, kui veel vähegi annab. Uus seltskond, kõik peale vana tuttava A. ja tema K.-kese. Mõned koledad läbupildid kaameras, vestlused/monoloogid.
Ah ja veel. Sõites õhtul linna oli trolli reklaamekraanidel boot failurest pajatav tekst, umbes, et pole midagi millelt buutida. Selline süda jookseb siis sellegi süsteemi taga :P
Õhtul tirisin Star Wrecki, efektidon head, aga sisu ja tsenaarium ja näitlejatööd ... oeh. Ja pealegi ei mõista ma soome keelt ju, muidugi.
Hommik oli hiline, lähenes kahele. Tegin "sitist" mõned klõpsud. Küsimus, et mis imega see maja hakkab õhus püsima?
Ah ja veel. Sõites õhtul linna oli trolli reklaamekraanidel boot failurest pajatav tekst, umbes, et pole midagi millelt buutida. Selline süda jookseb siis sellegi süsteemi taga :P

Õhtul tirisin Star Wrecki, efektidon head, aga sisu ja tsenaarium ja näitlejatööd ... oeh. Ja pealegi ei mõista ma soome keelt ju, muidugi.
Hommik oli hiline, lähenes kahele. Tegin "sitist" mõned klõpsud. Küsimus, et mis imega see maja hakkab õhus püsima?
pühapäev, 2. oktoober 2005
Ubuntu
laupäev, 1. oktoober 2005
Ühele/teisele
Ühele seksistlik elajas, kes tahab ära kasutada. Anastada, vägistada, vallutada.
Teisele õnnetu poeet, kes unistab, aga pettub ja otsib-leiab pikapeale uue unistuse, et ka selles pettuda...
Elus on palju tähtsamaid asju, kui seks ja lapsed. Elus on töö. Aga loodus teeb oma töö, see mille vangid me oleme. Aga kultuur püüab siiski domineerida looduse üle inimühiskonnas, seepärast on elus palju tähtsamaid asju, kui seks ja lapsed. Kuid kultuur on seetõttu alaliselt väljasurev nähtus.
Teised inimesed ei mõtle, teised on jumala poolt loodud robotid, kellega sina - ainuke mõtlev inimene maailmas, saad manipuleerida. Manipuleerid mõeldes kui hea sa ise oled. Ja teised mõtlevad järgi ja noogutavad: oi küll ta on hea.
(ega siin midagi originaalset polnud, aga siiski otsustasin msniloogi ärakasutada, nartsismist)
Teisele õnnetu poeet, kes unistab, aga pettub ja otsib-leiab pikapeale uue unistuse, et ka selles pettuda...
Elus on palju tähtsamaid asju, kui seks ja lapsed. Elus on töö. Aga loodus teeb oma töö, see mille vangid me oleme. Aga kultuur püüab siiski domineerida looduse üle inimühiskonnas, seepärast on elus palju tähtsamaid asju, kui seks ja lapsed. Kuid kultuur on seetõttu alaliselt väljasurev nähtus.
Teised inimesed ei mõtle, teised on jumala poolt loodud robotid, kellega sina - ainuke mõtlev inimene maailmas, saad manipuleerida. Manipuleerid mõeldes kui hea sa ise oled. Ja teised mõtlevad järgi ja noogutavad: oi küll ta on hea.
(ega siin midagi originaalset polnud, aga siiski otsustasin msniloogi ärakasutada, nartsismist)
Meremilitarist

Niih, siiski sai peale mindud. Kahjuks erinevalt minu viimasest või eel- viimasest sõjalaeva külastusest oli vaatajaid palju. See ei meeldi mulle eriti. Viimati nimelt olin kuskil 5 aastat tagasi prantsuse fregatil, mis seisis kaubasadamas kraanade taga ja peale minu polnud seda keegi vaatamas. Kõik uhkeid prantsuse mereväelasi täis ja siis mina, keskkoolipoiss. Nüüd magistrant, aga sama õhinas. Nagu ikka.
Kahjuks sai vaadatud vaid kahte laeva neljast või viiest, millele lasti,aeg oli lõppemas või õieti oli seda 20 minutit, kuid järjekord oli pikk. Ükskord kanaadalasel läksin kogemata üle piiri ja tegin sealt pilti Kaurist, oma vennast. Kõrvalolev nokatsiga kanaadalane ajas siiski hetk hiljem ära.Külastasime Kanaada ja Hollandi laevu, sakslane ja taanlane olid taga, peale ei saanud üldse vist USA fregatile ja Saksa varustuslaevale. Aga ameeriklasest tegin eemalt pilti ja näete seal Seahawki. Kunagi olen umbes sellist ameeriklast Tallinna lahel külastanud, aga rohkem kui kümne aasta eest ja "vanaemaga". Tollal sai sõidetud Linna halli juurest väikse laevaga pardale, väga palju oli vaadata tahtjaid. Fregatidest kolmel oli kaks angaari nagu Seahawki taga näha, mõlemal külastatud laeval oli üks (helikopteri) angaar. Ühes neist seisis vana SeaKing, tüki suurem, kuid vananev mudel.
Lisasin siia ka Vulcan- Phalanxi, mis kanaada- lase angaari kohal seisis, alati valvel ja valmis oma 3000 lasku minutis tegema ... mõneks sekundiks/kümnendikuks.Üldiselt ma olen muutunud ... litsakaks
Aina harvem tekitab minus keegi tõelist sügavat huvi. Tõeliselt säravate, intelligentsete, toredate inimestega aga oleksin ma vaat, et ilma ise tõsisemaid tundeid omamata end siduma ... sest vähemalt esialgu tundub, et nendega annab end alati lohutada puhaste praktiliste omaduste meeldetuletmisega ja tunded käigu kus seda ja teist. Põletagem tundeid. Seda tegeliku huvi, mis on vaid illusioon, pettekujutelm ja needus, mis teid iga kell segab.
Inimestega, kelle suhtes küll alguses tundeid pole, kuid on sügav respekt ja kõrge hinnang, on lihtsam.
1. nendega saab algusest kohe kompleksivabalt suhelda - käia välja kogu endas leiduva võlujõu.
2. nendega ei hakka igav ja on väga tõenäoline, et pikemas perspektiivis tunne ja harjumus tekib
Inimestega, kelle suhtes küll alguses tundeid pole, kuid on sügav respekt ja kõrge hinnang, on lihtsam.
1. nendega saab algusest kohe kompleksivabalt suhelda - käia välja kogu endas leiduva võlujõu.
2. nendega ei hakka igav ja on väga tõenäoline, et pikemas perspektiivis tunne ja harjumus tekib
neljapäev, 29. september 2005
Elust enesest

Eile käisin Rasmuse mänguõhtul koos vermutipudeliga, tänaseks hankisin uue ja läheb ajaloolaste tutvumispeoks.
Üleüldse. Eelmisel nädalal samal ajal oli ajalooringi koosolek, millele sattusin. Sai ka pilte tehtud. Nii ühel kui teisel juhul on tore taas näha tuttvaid inimesi.
Või kallistada vana sõpra - pudelit.
esmaspäev, 26. september 2005
Inimesed, kes ...
Mulle meenus miski tsitaat:
"Inimesed, kes panevad oma õnne sõltuma teistest inimestest, on tõeliselt õnnetud inimesed."
"Inimesed, kes panevad oma õnne sõltuma teistest inimestest, on tõeliselt õnnetud inimesed."
teisipäev, 20. september 2005
Kuldseid lausekatkeid
"The whole crew full of women and I have to fall for the one I cant have." (Lt. Tom Paris)
"Captain, there are now stars outside." (Lt. Harry Kim, konsoolitagant)
"Well, thats partialy accurate, actualy, there is no universe outside." (Q, teine)
"This ship will not survive the formation of the cosmos" (Peainsener B'Elana Torres)
"Yes, but just think of the honour of haveing your DNA spread all from one corner of the universe to the other." (Q, see esimene, Jean Luci tuttav)
"Captain, there are now stars outside." (Lt. Harry Kim, konsoolitagant)
"Well, thats partialy accurate, actualy, there is no universe outside." (Q, teine)
"This ship will not survive the formation of the cosmos" (Peainsener B'Elana Torres)
"Yes, but just think of the honour of haveing your DNA spread all from one corner of the universe to the other." (Q, see esimene, Jean Luci tuttav)
esmaspäev, 19. september 2005
Ratataaa
"Listerile ei pakkunud raskust naistele ettepanekute tegemine. Ainus tingimus oli, et need naised talle eriti ei meeldinud. Kui aga meeldisid, mida ei juhtunud just väga tihiti, võis tema sarmi, arukuse ja enesekindluse põhjal järeldada, ..."
Tundsite end puudutatuna? Mina veidi tundsin, kuigi mulle näib, et hakkan sellest lastehaigusest üle saama. Kaasnähud: miski ei meeldi, keski ei tekita toda ... saamatust.
Lugesin täna rongis edasi tõesti head Punast kääbust. No tõesti hea oli algupool, Tartu poole jõudes, peale seda kui peategelane oli karistusena seisvasse aega pandud ning mõned minutidpeale seda oli reaktori purunemisel tekkinud neutronvoog kogu 8000 liikmelise (minuarust kõva ülepingutus ka 6 miili pikkuse laeva kohta) meeskonna elututeks muudab, peale seda ehk ka peale järgnevat 3 miljonit aastat (sest pardaarvuti arvates on laevaruumid radioaktiivsest saastusest alles selleks ajaks vabanenudpiisavalt, et esimene ja ainus ellujääja võiks äratatud saada) pole asi enam nii hea, aga kolmandik raamatut veel ees ja ka kaks järge.
Muide lõigu lõpp ütleb: "nagu oleks ta saksalambakoerga päid vahetanud."
Tundsite end puudutatuna? Mina veidi tundsin, kuigi mulle näib, et hakkan sellest lastehaigusest üle saama. Kaasnähud: miski ei meeldi, keski ei tekita toda ... saamatust.
Lugesin täna rongis edasi tõesti head Punast kääbust. No tõesti hea oli algupool, Tartu poole jõudes, peale seda kui peategelane oli karistusena seisvasse aega pandud ning mõned minutidpeale seda oli reaktori purunemisel tekkinud neutronvoog kogu 8000 liikmelise (minuarust kõva ülepingutus ka 6 miili pikkuse laeva kohta) meeskonna elututeks muudab, peale seda ehk ka peale järgnevat 3 miljonit aastat (sest pardaarvuti arvates on laevaruumid radioaktiivsest saastusest alles selleks ajaks vabanenudpiisavalt, et esimene ja ainus ellujääja võiks äratatud saada) pole asi enam nii hea, aga kolmandik raamatut veel ees ja ka kaks järge.
Muide lõigu lõpp ütleb: "nagu oleks ta saksalambakoerga päid vahetanud."
reede, 16. september 2005
Heastab
Üleeilsed ebaõnnestumised heastab morn pilk, mis mind silmates ning minu tere leides äkki särama ja õide lööb, ma kohe ei saanud teisiti kui pidin hetk kauemaks pilguga peatuma jääma. Aitähh, B.! Kuigi Sina seda siit kunagi ei loe, ma kardan.
neljapäev, 15. september 2005
die Katastrofe
Rutt says:
tahad luuser olla?
lontu lõvikutsu [die Katastrofe] says:
jah
Töönädala rikkus tehnika, mis vedas alt. See tekitas kihu juua ja pole seda kohe ammu nii ohtralt teinud. Ühtlasi sai noorsemiootikud üle vaadatud. Uhh, mainekujundus on raske amet, pole minu ala.
tahad luuser olla?
lontu lõvikutsu [die Katastrofe] says:
jah
Töönädala rikkus tehnika, mis vedas alt. See tekitas kihu juua ja pole seda kohe ammu nii ohtralt teinud. Ühtlasi sai noorsemiootikud üle vaadatud. Uhh, mainekujundus on raske amet, pole minu ala.
esmaspäev, 12. september 2005
laupäev, 10. september 2005
Pastori prohmakas
Laupäeval toimusid minu vanaisa lese matused. Linda oli tore inimene nagu kõik räägivad, aga minu jaoks alati vana inimene. Vana inimene, kes oli alati sõbralik. Kristlik. Selline, kes annab käest kõik. Aga pastor tsiteeris mitu korda "Surm on patu palk". Omapoolses sõnavõtus sugulane ja kirjanik JK ütles, et need sõnad on omal kohal peaaegu alati, kuid Linda kohta need kuidagi ei käinud. Kõik sugulased räägivad, et Linda olla olnud nii hea inimene - kunagi millegi üle ei virisenud, alati tahtis aidata ... alati oli aega kõige ja kõigi jaoks. Mulle assotseerub taoismiga, kuigi Linda oli vaga kristlane.
Vana aja inimesed - head, aga üksi. Välja arvatud umbes 6% tema elust.
Vana aja inimesed - head, aga üksi. Välja arvatud umbes 6% tema elust.
Naiivitar
Veel naiivitari arvamusi suhete temal.
Värk peab olema nagu aatomitel - vastastikmõjud.
Suur vastastikmõju, mis tõmbab kaks indiviidi üheks süsteemiks.
Ja väike vastastikmõju, mis ei lase kahel päriselt üheks saada, hoiab teatud madalorbiidi distantsi, aga ei lennuta süsteemi ka laiali.
See tähendab siis, et alatasa tunned teist olevat nõnda endasarnase, ja teisalt alatasa tunned teist olevat nii lahedalt erineva, väheväheke.
Värk peab olema nagu aatomitel - vastastikmõjud.
Suur vastastikmõju, mis tõmbab kaks indiviidi üheks süsteemiks.
Ja väike vastastikmõju, mis ei lase kahel päriselt üheks saada, hoiab teatud madalorbiidi distantsi, aga ei lennuta süsteemi ka laiali.
See tähendab siis, et alatasa tunned teist olevat nõnda endasarnase, ja teisalt alatasa tunned teist olevat nii lahedalt erineva, väheväheke.
reede, 9. september 2005
Valekasutus
Ülikooli raamatukogu arvutivõrgu raskekujuline valekasutus lasub minu hingel. Lükkasin Tulilinnu lauale, panin kõrvale tuletraadi otsas karbi ja äsasin azureuse käima. Tuleb alla 80 kB sekundis, üles läheb 100'ga. Läks, viisakus mu hinges viis kiiruse veidi alla nüüd. 60 pealt jätkub küll.
Kiired päevad. Homme sõidan hommikul Muhusse, kui just ime ei juhtu ja ma juba täna ei lähe, aga enam kui kahtlane. Igatahes ootavad mind vanaisa lese matused. Kuigi võiks arvata, et ta mulle vanaema eest olnud oleks, siis mu ammu enne mu sündi surnud vanaema on siiski asendanud üks teine isik, kuid vanaisa lesk oli samuti kena inimene, oma 92 aastat elas täis ja täiesti patuta elu. Kuivõrd ta ise usklik oli siis võib ukuda, et teda ootab parim mida taevas anda võib. Nõnda mõtleb ka ristimata pagan minu isikus.
Kiired päevad. Homme sõidan hommikul Muhusse, kui just ime ei juhtu ja ma juba täna ei lähe, aga enam kui kahtlane. Igatahes ootavad mind vanaisa lese matused. Kuigi võiks arvata, et ta mulle vanaema eest olnud oleks, siis mu ammu enne mu sündi surnud vanaema on siiski asendanud üks teine isik, kuid vanaisa lesk oli samuti kena inimene, oma 92 aastat elas täis ja täiesti patuta elu. Kuivõrd ta ise usklik oli siis võib ukuda, et teda ootab parim mida taevas anda võib. Nõnda mõtleb ka ristimata pagan minu isikus.
teisipäev, 6. september 2005
Igavesed probleemid
"The whole crew full of women and I have to fall for the one I cant have." (Lt. Tom Paris)
esmaspäev, 5. september 2005
S.O.S.
Õieti S.M.S. ehk "please oh God SAVE MY SOUL!". Praegu sain teada, et kogu ühiskonnaõpetus on kaheksandasse klassi koondatud, mis tähendab, et läinudaastane kaheksas, kellega rõõm koostööd teha oli ja kellele ühiskonnas just paljule tähelepanu ei saanud pööratud, sest sai arvestatud sellega, et nad seda kõike uuesti tegema peavad, jäävad nüüd ühiskonna alastest teadmistest sootuks ilma. STS! Ehk päästkem nende hinged! Ja minu hing, sest ma ei taha kooli üle aastate parimat klassi jätta lollikesteks ka sel alal.
Ööotsa näugus aknataga kass

Rõdul, naabri oma. Ajasid mind üles millaskid, mäletan unenäoliselt valget, määrdunud halliks, kes rõdul vana beebivanni ümber ajas ja mulle läbi aknaklaasi põlevilsilmi otsa vaatas. Ju oli veel üsna varane aeg. Päike oli tõusnud ja peegeldus aknaklaasilt tema silmi. Ja teine, pärishall, iludus, kes ka siis rõdu teises servas viibis, jäi juba ka paari päeva eest lindile:
laupäev, 3. september 2005
Hõberebase ristsed
Ehk hõberebase esimene tõsine koolipäev, tervenisti neli loengut järgemööda. Viimses sain tundeosaliseks, et must miski üle sõidab, aga pole midagi teha kui mõni tüüp vahel täiesti mitteadekvaatsete assotsiatsioonidega esineb. Mu kapsaaed on sellistest kividest pungil, kapsastele pole enam ruumigi.
Peale selle sain lõpeks õhtal Revalissening sai installit mu uus traadita võrguruuter, nüüd siis terve korter mängumaaks. Aga rõõmud tehnikast on aastatega üha kahanenud, üha vähem päikest paistab silma. Rohkete loengute töömaht koos tööpäevadega ning akadeemiline tegevus, kõik see tekitab ka tunnet, et minu pädevuse piirid on ületumas ... mu niigi vähese pädevuse, mida tuleks küll ehk järele proovida ja võistlusena võtta. Võistlusena, kus pole midagi võita.
Peale selle sain lõpeks õhtal Revalissening sai installit mu uus traadita võrguruuter, nüüd siis terve korter mängumaaks. Aga rõõmud tehnikast on aastatega üha kahanenud, üha vähem päikest paistab silma. Rohkete loengute töömaht koos tööpäevadega ning akadeemiline tegevus, kõik see tekitab ka tunnet, et minu pädevuse piirid on ületumas ... mu niigi vähese pädevuse, mida tuleks küll ehk järele proovida ja võistlusena võtta. Võistlusena, kus pole midagi võita.
neljapäev, 1. september 2005
"Taas september käes ..."
Umbes sedasi hakkas peale üks omaegne Beep Shop Boysi (Saatpalu, teate, eksju) laul, ma loodan, et mäletate. Igatahes on mul raske päev olnud: sai käidud setumal ja toodud endale raamatud. Üks poiss andis isegi lille, mille ma küll sinna mha unustasin, sest "ma ei söö lilli" nagu meenub ühest teisest BSB laulust. Sai käidud esimeses loengus, toodud endale esimene wifiruuter (maksetähtaeg 10 päeva!!! juhuu - nipika tähtajaga polegi mul seni midagi olnud, aga eks nädala eest arvuti ostnud püsiklient võib nii mõndagi). Homme läheb juba tõsiseks tööks - 4 loengut, ühe parseldas mulle mu oma isa ja tänu sellele on nüüdpäev täiesti täis.
"Kursus tutvustab ja analüüsib ühinenud ja ühendatud Saksamaa ehk Saksa välispoliitilise mõtet. Märksõnad, mille kaudu see toimub, on Otto von Bismarck (1815-1898), Friedrich Naumann (1860-1919), Gustav Stresemann (1878-1929), Adolf Hitler (1889-1945), Konrad Adenauer (1876-1967), Willy Brandt (1913-1992) ja Joschka Fischer (1948), kes igaüks sümboliseerivad mingit etappi või perioodi Saksa välispoliitilises mõttes ja praktikas. Õppetöö aluseks on loengumaterjalid ja iseseisev töö kirjandusega. Kursus lõpeb arvestusega."
Aga kokku tuleb mul ikka vaid 15 AP'd, sest ühe aine eest saab kõik punktid alles kevadel. Peab midagi mõtlema, kuigi kahe koolitööpäeva ja isale kirjutamise kõrvalt läheb ausaltöeldes kitsaks.
"Kursus tutvustab ja analüüsib ühinenud ja ühendatud Saksamaa ehk Saksa välispoliitilise mõtet. Märksõnad, mille kaudu see toimub, on Otto von Bismarck (1815-1898), Friedrich Naumann (1860-1919), Gustav Stresemann (1878-1929), Adolf Hitler (1889-1945), Konrad Adenauer (1876-1967), Willy Brandt (1913-1992) ja Joschka Fischer (1948), kes igaüks sümboliseerivad mingit etappi või perioodi Saksa välispoliitilises mõttes ja praktikas. Õppetöö aluseks on loengumaterjalid ja iseseisev töö kirjandusega. Kursus lõpeb arvestusega."
Aga kokku tuleb mul ikka vaid 15 AP'd, sest ühe aine eest saab kõik punktid alles kevadel. Peab midagi mõtlema, kuigi kahe koolitööpäeva ja isale kirjutamise kõrvalt läheb ausaltöeldes kitsaks.
laupäev, 27. august 2005
Paus, kolm päeva
Neljapäeval kodisin end Tarbatusse ja juba järgmisel õhtul repatrieerusin Lindanisesse,kui seda linn iial koduk nimetada saab. Kui midagi iial koduks nimetada saab, peale Muhu ehk, kui sedagi.
Repatrieerusin Revalisse koos uue koduloomaga, kes südmena tuksub Pentium M. Nimeks sai ta Tulilind, et oleks eestipärane ja jälgiks traditsiooni minna üha uhkemaks. Mu esimene arvut mis takkajärgi nime sai oli Sipelgas, ta polnudki päriselt minu, aga siiski. Nime sai ta siis, kui sain ka oma esimese päris enda oma - Hobuse, kel võimeid rohkem. Edasi tuli Pegasus, tiivuline hobu, kelle turvil ma juba ligi kaks aastat elanud olen. Ja nüüd Tulilind, kes on hoopis teise loomusega.
Sai kõvasti puhastatud Pegasuse hinge, mis mul tükkidena kaasas on. Pool hinge hakkab kandma usaldusväärset rolli, et hoida teadmisi, mis tuulde minna ei või. Aga kõigepealt tuleb hulk vähemtähtsat tuulde lennutada.
Imelik, võiksin ka öelda - minu eimene pentium (võrdle: minu esimesed triibulised). Aga mis teha, aeg nõuab ohvreid.
Repatrieerusin Revalisse koos uue koduloomaga, kes südmena tuksub Pentium M. Nimeks sai ta Tulilind, et oleks eestipärane ja jälgiks traditsiooni minna üha uhkemaks. Mu esimene arvut mis takkajärgi nime sai oli Sipelgas, ta polnudki päriselt minu, aga siiski. Nime sai ta siis, kui sain ka oma esimese päris enda oma - Hobuse, kel võimeid rohkem. Edasi tuli Pegasus, tiivuline hobu, kelle turvil ma juba ligi kaks aastat elanud olen. Ja nüüd Tulilind, kes on hoopis teise loomusega.
Sai kõvasti puhastatud Pegasuse hinge, mis mul tükkidena kaasas on. Pool hinge hakkab kandma usaldusväärset rolli, et hoida teadmisi, mis tuulde minna ei või. Aga kõigepealt tuleb hulk vähemtähtsat tuulde lennutada.
Imelik, võiksin ka öelda - minu eimene pentium (võrdle: minu esimesed triibulised). Aga mis teha, aeg nõuab ohvreid.
kolmapäev, 24. august 2005
teisipäev, 23. august 2005
Kõik uus meil ees
Kuulsin klassivennalt, et vähemasti kolm mu tolleaegset kaaslast (no mitte küll südamesõpra) on hankinud või hankimas enesele päris oma elukohti. Kinnisvarabuumi kortereid, koormamas end pankadepõhise sunnismaisusega. Elamas täiel rinnal ja kasutamas kapitalismi eeliseid. Minu jaoks võõras maa, kuigi ma viimastel aastatel olen tugevasti purjed ajanud tuulde, mis viib majandusliku sõltumatuse manu, kuigi mu vajadused selles vallas on ju väiksed. Kui oled mitme kinnisvaraobjekti ainus pärija, kuigi need objektid palju väärt pole ... ja pärimiseni just nii hirmus kaua jäänud pole (oh oleks see aeg - vastutuseta aeg - vaid pikem), siis ei ole suuremat vajadust sõltumatuse järele, aga natuke võiks ju olla ja on ka. Aga kadeduseokas võib ikka südames pakitseda ja torkida. Omada-omada-omada ... minu väikekodanlik hing ei saa päriselt aru mõnedest oma tuttavatest, kes heidavad kõrvale omamise ning jutlustavad materiaalset askeetlust. Kuid ometi olen igal võimalusel valmis minema kõnepulti, et rääkida sarnasest asketismist, et inimesed peaksid vähem tähelepanu pöörama spordile (juhul, kui nad seda just ise hobi korras ei tee). Spordi elukutselisena tegemine on vaid ühiskonnal parasiteerimine, spordi edetabelite jälgimise asemel peaksid inimesed vaatama, mis olulist sünnib nende ümber või mõtlema ja unistama paremast. Passiivse teleka ees või staadionil jalgpalli ahmimise asemel mängigu kas avutimänge või lugegu raamatuid, mõlemad neist on enamasti arendavamad. Või vaadaku filme ... või kasvõi koomikseid. Aga veel parem - huvitugu maailmast.
pühapäev, 21. august 2005
Suur vanker
Kuigi ma jubaeile poole kaheteistmest kuud klõpsutasin, siis täna tegin seda siiski uuesti. Küll kulutasin palju vähem aega, aga ühe pildi, mis küll tugeva heledusetõstmise üleelanud, panen siiski siia. Kui ma ei eksi, siis Suur Vanker on mu elumaja katusenurga ning laudakatuse kohale jäänud. Kinnitan, et pilkases pimeduses. Kuigi jah - ka inimsilm nägi midagi (ja ilma mürata, mida isegi ISO100 pakkus).
laupäev, 20. august 2005
Augustiööd
Need kõige koledamad augustiööd - mil midagi näha pole - on otsas. See on kuu, kuigi ta näib nagu päike. Tegelikult sain kätte ka pildi suurest vankrist, aga nagu arvata võite, siis mu seebikarp tekitas kõvasti punaste täppide kujul esinevat müra, mille vahelt leiab 15 sekundiga kaarteks muutunud valged tähekesed.Umbes nädal ... on veel puhkust jäänud. Puhkust peale viite aastat akadeemilist harimist, enne kolme jätkuvat aastat akadeemilist harimist. Level 2.
Ja ... uus tase on alati üdini uus, teine osakond, uus ja kirju kursus (kuigi selline asi magistrantide hulgas tõenäoliselt palju kasutamist ei leia). Uus hooaeg tööl...
Ammu oodatud ... ja kardetud.
teisipäev, 16. august 2005
Haigustest
Hoiad pligu sirgelt (klaasistunult?) ja lähed Minevikust mööda kui tühjusest. Ignoreerid seda, mida pole kunagi olnudki. Seda, mis oli illusioon. Kahetsed, et ei saa kirjutada seda illusiooni oma hinges nullidega üle. Kahetsed, et jäävad mälestused. Arvad, et sinust jäi alles tühi kest. Robot, kellel puudub elumootor.
Kui lahtud, siis veidike oled uhke. Kogenum. Sõltumatum. Kellest midagi ei sõltu. Ja parem ongi.
Mõni Minevik kaob materiaalsest ilmast, eksisteerib edasi vaid hüperreaalsuses. On muutunud sedasi, et teda enam ära ei tunne ... ja hea ongi.
Aga ... kindlasti teed uusi vigu.
(meenutusi minevikust, tänan üht tänast blogississekandjat mõteterajale viimast)
Kui lahtud, siis veidike oled uhke. Kogenum. Sõltumatum. Kellest midagi ei sõltu. Ja parem ongi.
Mõni Minevik kaob materiaalsest ilmast, eksisteerib edasi vaid hüperreaalsuses. On muutunud sedasi, et teda enam ära ei tunne ... ja hea ongi.
Aga ... kindlasti teed uusi vigu.
(meenutusi minevikust, tänan üht tänast blogississekandjat mõteterajale viimast)
reede, 12. august 2005
Piiritaja
Ei osanud piiri pidada.Kummaline, kui linnuke, keda eemalt pääsu- keseks pidada võib ja kes mitte kunagi maale ei maandu, maas oli.
Peos oli.
Ainult veidikene ümber vahtida märkas.
Kui teda siis härra ornitoloog õhku pildus (nii kahepoole-kolme meetrini) siis langedes lõi tiivad laiali ja hakkas lendama, kuid kukkus siiski peagi maha. Ühel katsel lendas alla poole meetri kõrgusel madala rohu kohal oma kakskümmend meetrit kuni kiviaiani, millele lihtsalt madallennul otsa pani. Siiski pehmesse samblasse, pärast lendas etemini ja omandas teatud oskuse ka õhus
pöörata. Aga ikka kasinalt elukutselise lenduri kohta. Kord tekkis ka paraleel üleeilse õnnetusega seoses - lendas, kuni ühel hetkel pööras nina alla poole ja kukkus meetri pealt lihtsalt ristikusse.Paar klõpsu veel: teine ja kolmas
Ja saatusest ... härra ornitoloog asetas ta redelilt katuseserval olevale karniisile, kust linnuke kähku-kähku oma tee leidis katusealla, kus pääsukeste (ja ehk ka piiritajate) pesad katusekivide all peidus on.
Uuendus: ta oli uuesti maas ja uuesti sai katusele organiseeritud.
teisipäev, 9. august 2005
Stealth buss
Hommikul ärgates - üllatus-üllatus - ei sadanudki. Hoopis päike paistis ning sain seada ratta Orissaarde. Teel ehk täpsemalt keset Väikese väina tammi tuli mulle vastu miskine pisibuss, millel katusel pagasi hunnik ning peal silt "Buss". See, et neile häbi-häbi teha, tuli mulle meelde alles peale seda, kui ta must mööda sõitnud olid. Seega jäid tunded väljanäitamata. Ekshibitsionistidest võllaroogadele, sellistele. Orissaarde polnud kodaraid veel jõudnud ja sel ajal kui kohalikku poodi väisasin läks õues hirmsaks vihmamaruks. Õnneks lõppes see küll peatselt ja lubas peagi ka koduteele asuda, mille jooksul ma tuntavalt märjemaks ei muutunud. Kohalik buss, mida ma teel Orissaarde kohtasin, seisis tagasiteel tammi peal, ei tea mis tal seal asjaks oli. Veidi enne minu temani jõudmist sõitis siiski edasi.
Kodus avastasin, et siia on jõudnud too ameeriklaste stealth, mida palju kirutud. Tulenevalt oma kahtlasest huvist militaartehnika ning ulme vastu otsustasin seda loomulikult vaadata.
Lennukid on päris kenakesed disainitud, kuid filmi tiitritest läbi käinud "near future" ei mahu minuarust selliseid riistapuusid kandma kuidagi. Lennukikandjal, mida näidati, oli muide üldvaadetel peal tavalised tänapäevased F/A-18 mudelid ja muu säärane. Enamik filmi enda lennukite ja lennukikandjaga tseene oli tehtud kavalasti sedasi, et lennukikandjat eriti ei näinud. Mudelid (nii mehitatud kui mehitamata) olid kenamad kui reaalselt eksisteerivad katselennukid - X-45 või X-47, muidugi üritati tehismõistusega lennukit disainida selliselt, et seal ka inimene asuda võiks, tegelikuses me sellist asja nägema ei hakka - luban. Lihtsalt liiga kallis on disainida tervet kokpitti masinale, mis suudab samaefektiivselt ka ilma piloodita lennallise. Mehitatud lennukina oleks nad pidanud seal kasutama JSF ehk F-35 marki lennukeid, millised muidugi ei suuda teha "mach 1, mach 2, mach 3, mach 4" (kui ka inimene nii kiiresti loenduvale kiirendusele - väidetavalt G30 - vastu peaks). Saab olema ühe mootoriga ja üsna tavapäraste kiirusega lennuk, veidi kehvemgi kui F-22.
Filmis kasutatud piloteeritud mudelitel on tagurpidised tiivad, milliseid seni katsetanud peamiselt küll venelased, aga pidada manööverdusvõime kohalt päris edukas võte olema. Mootorite väljalaskedüüsid on üsna kummalise kujuga, tegelikult jäävad need veel päris kauaks tavapäraseks ümmarguseks, mitte nagu filmis näha. Seega siis veel asjaolusid, mis ajalise asetus "near future" ümberlükkavad. Vähemalt enne aastat 2025 selliseid asju asja pärast õhku ei tõsteta. Küll võibolla mõned katsemudelid 10-15 aasta pärast, kuid needki mitte nii "targad". Helikiiruse ületamisega pakuti ka rängalt üle. Seni teenistuses olnud kõige kiirem lennuk on teinud veidi üle kolmekordse helikiiruse, kuid sellega ei saaks mingil tingimusel lennukikandjale maanduda/tõusta (vajab palju-palju pikemat rada).
Tankimiseks kasutati õhulaeva, mille sarnastest pole seni kuskil midagi teada. Too lendas ringi kujuliselt ja ma ütleks, et polnud just eriti reaalne kui arvestada, et tankimist vajavad enamasti lennukid, mis õhus püsimiseks peavad lendama mitmesaja kilomeetrise tunnikiirusega, mida säärasel suurel õhulaeval aga raske saavutada on. ealegi tundus ta nii metallne, et nägi pigem välja tähelaevana, mis seal jumalikul juhatusel õhust kinni hoidis. Pigem ikka jätkatakse veel aastakümneid tavapäraste reisilennukitest ümberehitatud mudelitega või vähemalt reisilennukitest mitte väga palju erinevatega nagu üks, mida ma momendil leida ei suuda ja mis on ka eksprimentaalne esialgu.
Käsitulirelvadena kasutati saksa relvi. Pilootide isiklik kaitsetulirelv oli H&K MP-7, mujal nägi hetkeks Styr AUG'i ja mulle tundus, et G36't, kuid tagantjärgi kontrollides pean möönma oma eksimist. Tumeda ja kehva pildikvaliteedi tõttu aga ei tea paremat nime pakkuda.
Lõpetuseks. Stealth on visuaalselt päris kenakesi kaadreid pakkuv praht. "2001 Odüsseiast" on idee mõistusega masinast. Odüsseiast on üks koht, kus inimesed masina kuulmisest eemal üritavad omavahel vestelda, pea otse kopeeritud. Tore oli see, et ameeriklased ei näidanud üksteist inglitena ning päriselt võitmatutena. Hullunud komandör, kes annab käsu tappa endale alluv piloot? Afhganistaani mägiorus tuumalõhkepeade uraanitolmuna süütute talupoegade peale vajumine jms. Naljakas, kuidas ühel juhul ognoreeritakse täiesti riike ja hävitatakse kesklinnas kõrghoone (nagu 11. september - polnud küll linna kõrgeim), teisalt oma pilooti Põhja-Koreast äratooma ei minda (kuidas nad üldse mõtlesid jala üle demilitariseeritud tsooni minna? see kubiseb ju miinidest!). Ja muidugi head eriefektid. Seega siis segase ning mõttetuvõitu sisu kastmes. On küll saast.
Kodus avastasin, et siia on jõudnud too ameeriklaste stealth, mida palju kirutud. Tulenevalt oma kahtlasest huvist militaartehnika ning ulme vastu otsustasin seda loomulikult vaadata.
Lennukid on päris kenakesed disainitud, kuid filmi tiitritest läbi käinud "near future" ei mahu minuarust selliseid riistapuusid kandma kuidagi. Lennukikandjal, mida näidati, oli muide üldvaadetel peal tavalised tänapäevased F/A-18 mudelid ja muu säärane. Enamik filmi enda lennukite ja lennukikandjaga tseene oli tehtud kavalasti sedasi, et lennukikandjat eriti ei näinud. Mudelid (nii mehitatud kui mehitamata) olid kenamad kui reaalselt eksisteerivad katselennukid - X-45 või X-47, muidugi üritati tehismõistusega lennukit disainida selliselt, et seal ka inimene asuda võiks, tegelikuses me sellist asja nägema ei hakka - luban. Lihtsalt liiga kallis on disainida tervet kokpitti masinale, mis suudab samaefektiivselt ka ilma piloodita lennallise. Mehitatud lennukina oleks nad pidanud seal kasutama JSF ehk F-35 marki lennukeid, millised muidugi ei suuda teha "mach 1, mach 2, mach 3, mach 4" (kui ka inimene nii kiiresti loenduvale kiirendusele - väidetavalt G30 - vastu peaks). Saab olema ühe mootoriga ja üsna tavapäraste kiirusega lennuk, veidi kehvemgi kui F-22.
Filmis kasutatud piloteeritud mudelitel on tagurpidised tiivad, milliseid seni katsetanud peamiselt küll venelased, aga pidada manööverdusvõime kohalt päris edukas võte olema. Mootorite väljalaskedüüsid on üsna kummalise kujuga, tegelikult jäävad need veel päris kauaks tavapäraseks ümmarguseks, mitte nagu filmis näha. Seega siis veel asjaolusid, mis ajalise asetus "near future" ümberlükkavad. Vähemalt enne aastat 2025 selliseid asju asja pärast õhku ei tõsteta. Küll võibolla mõned katsemudelid 10-15 aasta pärast, kuid needki mitte nii "targad". Helikiiruse ületamisega pakuti ka rängalt üle. Seni teenistuses olnud kõige kiirem lennuk on teinud veidi üle kolmekordse helikiiruse, kuid sellega ei saaks mingil tingimusel lennukikandjale maanduda/tõusta (vajab palju-palju pikemat rada).
Tankimiseks kasutati õhulaeva, mille sarnastest pole seni kuskil midagi teada. Too lendas ringi kujuliselt ja ma ütleks, et polnud just eriti reaalne kui arvestada, et tankimist vajavad enamasti lennukid, mis õhus püsimiseks peavad lendama mitmesaja kilomeetrise tunnikiirusega, mida säärasel suurel õhulaeval aga raske saavutada on. ealegi tundus ta nii metallne, et nägi pigem välja tähelaevana, mis seal jumalikul juhatusel õhust kinni hoidis. Pigem ikka jätkatakse veel aastakümneid tavapäraste reisilennukitest ümberehitatud mudelitega või vähemalt reisilennukitest mitte väga palju erinevatega nagu üks, mida ma momendil leida ei suuda ja mis on ka eksprimentaalne esialgu.
Käsitulirelvadena kasutati saksa relvi. Pilootide isiklik kaitsetulirelv oli H&K MP-7, mujal nägi hetkeks Styr AUG'i ja mulle tundus, et G36't, kuid tagantjärgi kontrollides pean möönma oma eksimist. Tumeda ja kehva pildikvaliteedi tõttu aga ei tea paremat nime pakkuda.
Lõpetuseks. Stealth on visuaalselt päris kenakesi kaadreid pakkuv praht. "2001 Odüsseiast" on idee mõistusega masinast. Odüsseiast on üks koht, kus inimesed masina kuulmisest eemal üritavad omavahel vestelda, pea otse kopeeritud. Tore oli see, et ameeriklased ei näidanud üksteist inglitena ning päriselt võitmatutena. Hullunud komandör, kes annab käsu tappa endale alluv piloot? Afhganistaani mägiorus tuumalõhkepeade uraanitolmuna süütute talupoegade peale vajumine jms. Naljakas, kuidas ühel juhul ognoreeritakse täiesti riike ja hävitatakse kesklinnas kõrghoone (nagu 11. september - polnud küll linna kõrgeim), teisalt oma pilooti Põhja-Koreast äratooma ei minda (kuidas nad üldse mõtlesid jala üle demilitariseeritud tsooni minna? see kubiseb ju miinidest!). Ja muidugi head eriefektid. Seega siis segase ning mõttetuvõitu sisu kastmes. On küll saast.
esmaspäev, 8. august 2005
Kallab
Uhab taevaluukidest, mis jaksab.
Pole ime see,
kuid väiksel saarel külvab hirmu,
paanilist.
Siin vaid harva märkab niiskust tulla taevast.
Pilvelaevad mööda sõuavad jättes märkamata,
et maa on all.
Maa, mida uhtuda ja uputada.
Elekter streigib,
ei tea, kas jõuan lõpuni.
Parem on uppuda ...
uppuda raamatusse,
üle pika aja,
justkui üle ookeanivete.
Kass, vana metslane,
kes iial oma nina tuppa pole tahtnud pista muuks,
kui söögipooliseks
või vahel hiire püüdmisega eputamiseks.
Oh kus eile tegi lärmi,
hall nätsutatud juustusõber siruli betoonil.
Nüüd kass see magab nagu karvamüts tööriistu täis laual.
Huvitav.
Thomas Valensi nime kohta ei anna google midagi tarka peale selle: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?996
Mul olemas olevas köites (sama soodsalt saadud) pole originaali kohta muud, kui ingliskeelne pealkiri, mis samuti mingit lisainfot ei anna. Ei avaldamisaastat, ei aimu.
Pole ime see,
kuid väiksel saarel külvab hirmu,
paanilist.
Siin vaid harva märkab niiskust tulla taevast.
Pilvelaevad mööda sõuavad jättes märkamata,
et maa on all.
Maa, mida uhtuda ja uputada.
Elekter streigib,
ei tea, kas jõuan lõpuni.
Parem on uppuda ...
uppuda raamatusse,
üle pika aja,
justkui üle ookeanivete.
Kass, vana metslane,
kes iial oma nina tuppa pole tahtnud pista muuks,
kui söögipooliseks
või vahel hiire püüdmisega eputamiseks.
Oh kus eile tegi lärmi,
hall nätsutatud juustusõber siruli betoonil.
Nüüd kass see magab nagu karvamüts tööriistu täis laual.
Huvitav.
Thomas Valensi nime kohta ei anna google midagi tarka peale selle: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?996
Mul olemas olevas köites (sama soodsalt saadud) pole originaali kohta muud, kui ingliskeelne pealkiri, mis samuti mingit lisainfot ei anna. Ei avaldamisaastat, ei aimu.
pühapäev, 7. august 2005
Hämmastav
Kuidas filmid peale vaatamist tekitavad tunde, et seda kõike on kunagi nähtud. Täna vaatasin lendavate pistodade hurtsikut (kindlasti tuleneb eesti sõna hurtsik germaani "house/haus" vormist, sest teatavasti germaanlased rändasid meist omal ajal mööda). No muidugi, kes teab, see saab kohe aru, et pistodade putka on lähedasti seotud minu hiljuti mainit Tiigri ja draakoniga, milliste aktsioontseenid ning loodusvaated nende taustale on tõepoolest suudlahtijätvad. Eriti tekitab sarnasust vahepeal kohatud bambusmets. Mägesid on vähem, värve aga rohkem. Rohkem ka kaklemist suure grupi vastu. Rohkem juttu armastusest. Rohkem ... pettust. Minu isiklikult vaatepukilt vaadates tundus etem, igatahes.
reede, 5. august 2005
Väsinud
Siuke klõps siis, 200 meetrit enne koju- naasmist. Kuna kiiruse ning distantsi mõõtur sai hangitud asulast, milleni kodust on täpselt 15 km, siis kokku tuli päeva sõiduks umbes täpselt 60 km, millest ei jätku, et siit hiiumaale külla sõita. Sadamasse on siit 50 km ja teise 50 km peaksin sõitma Hiiumaal. Kuid täna käisin tiirul, et heita pilk Ida-Saaremaa kahele olulisemale kindlusehitusele. Esmalt Pöide kirik, üks unikaalne Saaremaa kirik, mis erineb oluliselt oma kaasaegsetest vendadest, kes on kõik üsna üh
te nägu (Muhu ja Valjala kirikud näiteks).
Teiseks heitsin pilgu Maasilinna vare- metele, mis muutusid vare- meteks Taanlaste süül Liivi sõjas, kuid oli rajatud oli peale Jüriöö ülestõusu, kui see sama Pöide kirik ei suutnud piisavalt ohjeldada ülestõusnuid.
neljapäev, 4. august 2005
Araablased ahju!
Otsustasin esineda rahvuslikku vaenu õhutava pealkirjaga, kuid samas annan alandlikult teada, et see pole mõeldud rahvuste vahelise vaenu õhutamise katsena, vaid tõstatamaks igihaljast küsimust, et kas ja kuidas oleks õige. Langesin oma lootusetust juhtumist judeofiilist ekskursavennaga vestlema. Muuseas sattusin lugema paraleelselt delfist lugu pealkirjaga Britid müüsid juutidele tuumapommi materjali, mis otse loomulikult tuletas mulle veelkord meelde endiselt veel lõpetamisel oleva Mossadi tegemistest pajatava raamatu koha, kus Iisrael ameerikast vähemalt kümmekond lennukitäit tuumamaterjale varastas. No, ma siis mainisin seda asja. Loomulikult mainis tema ka seda teist asja: Kohtuprotsess Marvini üle (seekord panin minuti versiooni). Mille peale mulle muidugi meenus, et mul keegi koolivend, minust vähemalt aasta noorem, arvutihuviline, keda kutsuti Hannulaks. (Google andis viite saidile, kus miski ei viita, et tegu oleks selle sama härra Hannulaga, kuigi eesnimi kattub. Muide kooliajal meeldis talle minu mälu järgi rohkem internetexplorer, no tollal polnud firefoxi ja mozilla oli palju toorem ka, aga ikkagi).
Nüüd jätkates vestlust oma kursavennaga tõstatasin ma muidugi küsimuse, et kas mu tänane pealkiri vääriks samavõrd suurt hukkamõistu ja kas selle selgitusteta esitamine tooks kaasa samuti kohtuprotsessi ning trahvinõude?
R: juudid kaitsevad oma riiki, mida araablased kaitsevad?
M: ma olen nüüd mossadiraamatut piisavalt lugenud, ja juutide salakavalat käitumist
M: kus nad on valmis kõigi - ka liitlaste seljataga - luurama ja küna keerama
M: juudid väärivad rohkem hukkamõistu
R: õige luure niimoodi peabki
M: noh, ma ütleks, et see pole enam luure, vaid reetmine
R: pigem ettevaatlikkus, juudid oskavad oma riiki vääriliselt hinnata
M: ja araablased ei vääri riiki, nende "tagasihoidliku" arvamuse kohaselt?
R: pealegi ei ole keegi kunagi araablasi erinevalt juutidest ahju toppinud
M: nonoh, nüüd pakud küll üle. Sakslased ajasid nii juute, mustlasi kui araablasi ahju. Araablasi ei saanud nad aga palju kätte, sest neid oli Euroopas vähe. Seega - tuli peamiselt kahe esimesega piirduda. Ja mustlasi aeti ahju kusjuures võibolla rohkemgi.
R: Palju juute tapeti? Arvesta, et juute on kogu aeg taga kiusatud..
M: 6 või 9 miljonit, mustlasi on ka koguaeg taga kiusatud. Kuigi ehk on nad varastamisega ka rohkem põhjust andnud.
R: Ma mõtlen ka
M: Aga siiski ei tohiks neid selliste tühiasjade õhjl eri kastidesse panna
R: See ei ole tühiasi, juudid on andnud oma raamatutega läänemaailmale identiteedi ja see on saanud edu aluseks.. Tapmine pole lomulikult õigustatud.
M: Ma arvan, et sellised seostamised, et miski raamatute-raamatu eest peaks suhtuma teistmoodi, kui niisama päevavarastesse, pole õigustatud
R: Päevavarastesse, juutidel oli ju maa omamine keelatud.., lihtsalt tuleks üles näidata suuremat respekti!
M: Ma olen kindel, et ka mustlased ei võinud maad omada. Nad ei tahtnudki
R: Iisraelis on põllumajandusega kõik ok, einavalt araabia riikidest, kes ei viitsi isegi oma naftat töödelda.
M: Veel 19 sajandil ei võinud eestis maad omada ei eetlane ega sakslane ega venelane. Tähendab. Rüütlimõisat vähemalt mitte. Rüütlimõisat võis omada ainult aadlimatriklisse kantud perekonna esindajast aadlik. Ja, et sellest mööda minna, rentisid nad mõisaid jõukatele kaupmeestele ja pantisid 100'ks aastaks.
R: Nii, aga milline peaks siis olema lahendus nn juudiprobleemile, araablased lükkaksid nad lihtsalt merre? Lihtne on jutustada, et midagi on korrast ära..
M: Kas sa oled liiga palju juutide propagandat kuulanud? Vaata, kuidas juudid on araablasi merre lükanud. Siis tule ütlema, et neid merre lükatakse.
R: Jumal andis selle ma juutidele- piiblis on kirjas- nagu olen lugenud on juutidel sellest maast praegu kuskil 1/5, kui ma ei eksi siis alustas araabiamaailm sõda juutidega mitte vastupidi
M: Niinii
R: Nii et võivad ennast süüdistada ise, pealegi juudid ju kolivad, ohustatuna araablaste pommidest..
M: Misasja, sa usud mingit 4000 aastat vana natsionalistlikku legendi?
R: Ajaloolane peaks oskama hinnata religiooni tähtsust
M: Sama hästi on "jumal selle maarjamaa siin andnud eestlastele" ja kui sakslased siia tulid, siis mis oli nende keelel? Ka, et "jumal on need paganad ühes nende maadega andnud meie kätte".
R: Muuseas araablastel ei olnud sellele maale mingeid pretensioone, ennem kui neis äratati nö fanatismi vaim, nendel aladel elaski palju juute.
M: Araablastel oli sellele maale algusest peale pretensioon, sest nad elasid sellel. Araablased elasid sellel maal 2000 aastat.
R: Külgkülje kõrval juutidega
M: Sellest ajast, kui juudid roomlaste poolt väljasaadeti, enamikus. Juute oli vahepeal vaid paartuhat - juute praktiliselt polnud, mis tähendab, et juudid praktiliselt röövisid araablaste maa.
R: Võta aru pähe! see maa anti juutidele üro deklaratsiooniga, mis sai kannustust viimaste massiliselt hävitamisest.
M: See anti juutidele täiesti ebaõiglaselt, vähemalt araablaste silmist vaadatuna.
R: Raske öelda.
M: Ja ma ütleks ka, et massiline hävitamine ei anna põhjust, et alles jäänutele peaks andma midagi. Vähemalt ei peaks andma see, kes ei ole hävitanud. Juutidele oleks pidanud hoopis andma tüki Saksamaast. Ja selle sakslastest tühjaks tegema. Või umbes nii. Aga ma olen rohkem retooriline, tegelikult pooldan ma seisukohta, et on nagu on, tuleb kuidagi olukorraga leppima õppida.
R: Kle mul pole küll kahju, et juudid selle näruse maariba endale said, pigem võiksid araablased oma suurusehullustuses natuke tagasi tõmmata ja juutidelt õppida.
M: Ma ütleks, et juudid on suurusehullustuses, enamasti.
R: Neil oleks selleks vähemalt põhjust.
M: Kuigi, see on kõigiga nii, et kui antakse, siis tahad rohkem. Aga seal tuleb lihtsalt tõmmata piir. Juudid peaksid tõmbama piiri, millest mitte tingimusel üle minna. Ja araablased peaksid sellega leppima. Et nad paremini lepiks, tuleks piir tõmmata veidi tagasihoidlikumalt.
R: Aga nad ei lepi ka sellega.
M: Muidugi mitte. Aga seal on vähemalt veidi lootust, kui juudid aina juurde ahnitsevad ja juurde ahnitsevad siis araablaste viha ainult suureneb. Piir peab olema, ja veidi tagasihoidlikum.
R: Probleem on paljuski ikkagi selles, et inimestega, kellel pole kooliharidust ja vähe süüa, ei saa asju ajada. Sealt tulevad ka põhiliselt need pommimehed
Nuh, selline sai. Päris kõike ei pannud ja natuke kohendasin. Igatahes - igikestvad probleemid.
Kaugemale me vaidlusega ei läinud. Kui kooliharidust pole, siis edendagu kooliharidust. Ja tegelikult on üpris haritud terroriste ju ka näha olnud. Sakslastest veel, et neilt võeti ebaõiglaselt ära suur tükk idaalasid, ma ei mõtle, et sakslased oleks veel midagi andma pidanud, kuid ilmasõja lõpus oleks võinud need alad pigem juutidele anda, kuivõrd sealses kandis juudid tõepoolest enne domineerinud olid. Vilniuse kohta on öeldud, et enne Leedu kätte minekut oli see juudi linn keset poolakatest talupoegkonda.
Nüüd jätkates vestlust oma kursavennaga tõstatasin ma muidugi küsimuse, et kas mu tänane pealkiri vääriks samavõrd suurt hukkamõistu ja kas selle selgitusteta esitamine tooks kaasa samuti kohtuprotsessi ning trahvinõude?
R: juudid kaitsevad oma riiki, mida araablased kaitsevad?
M: ma olen nüüd mossadiraamatut piisavalt lugenud, ja juutide salakavalat käitumist
M: kus nad on valmis kõigi - ka liitlaste seljataga - luurama ja küna keerama
M: juudid väärivad rohkem hukkamõistu
R: õige luure niimoodi peabki
M: noh, ma ütleks, et see pole enam luure, vaid reetmine
R: pigem ettevaatlikkus, juudid oskavad oma riiki vääriliselt hinnata
M: ja araablased ei vääri riiki, nende "tagasihoidliku" arvamuse kohaselt?
R: pealegi ei ole keegi kunagi araablasi erinevalt juutidest ahju toppinud
M: nonoh, nüüd pakud küll üle. Sakslased ajasid nii juute, mustlasi kui araablasi ahju. Araablasi ei saanud nad aga palju kätte, sest neid oli Euroopas vähe. Seega - tuli peamiselt kahe esimesega piirduda. Ja mustlasi aeti ahju kusjuures võibolla rohkemgi.
R: Palju juute tapeti? Arvesta, et juute on kogu aeg taga kiusatud..
M: 6 või 9 miljonit, mustlasi on ka koguaeg taga kiusatud. Kuigi ehk on nad varastamisega ka rohkem põhjust andnud.
R: Ma mõtlen ka
M: Aga siiski ei tohiks neid selliste tühiasjade õhjl eri kastidesse panna
R: See ei ole tühiasi, juudid on andnud oma raamatutega läänemaailmale identiteedi ja see on saanud edu aluseks.. Tapmine pole lomulikult õigustatud.
M: Ma arvan, et sellised seostamised, et miski raamatute-raamatu eest peaks suhtuma teistmoodi, kui niisama päevavarastesse, pole õigustatud
R: Päevavarastesse, juutidel oli ju maa omamine keelatud.., lihtsalt tuleks üles näidata suuremat respekti!
M: Ma olen kindel, et ka mustlased ei võinud maad omada. Nad ei tahtnudki
R: Iisraelis on põllumajandusega kõik ok, einavalt araabia riikidest, kes ei viitsi isegi oma naftat töödelda.
M: Veel 19 sajandil ei võinud eestis maad omada ei eetlane ega sakslane ega venelane. Tähendab. Rüütlimõisat vähemalt mitte. Rüütlimõisat võis omada ainult aadlimatriklisse kantud perekonna esindajast aadlik. Ja, et sellest mööda minna, rentisid nad mõisaid jõukatele kaupmeestele ja pantisid 100'ks aastaks.
R: Nii, aga milline peaks siis olema lahendus nn juudiprobleemile, araablased lükkaksid nad lihtsalt merre? Lihtne on jutustada, et midagi on korrast ära..
M: Kas sa oled liiga palju juutide propagandat kuulanud? Vaata, kuidas juudid on araablasi merre lükanud. Siis tule ütlema, et neid merre lükatakse.
R: Jumal andis selle ma juutidele- piiblis on kirjas- nagu olen lugenud on juutidel sellest maast praegu kuskil 1/5, kui ma ei eksi siis alustas araabiamaailm sõda juutidega mitte vastupidi
M: Niinii
R: Nii et võivad ennast süüdistada ise, pealegi juudid ju kolivad, ohustatuna araablaste pommidest..
M: Misasja, sa usud mingit 4000 aastat vana natsionalistlikku legendi?
R: Ajaloolane peaks oskama hinnata religiooni tähtsust
M: Sama hästi on "jumal selle maarjamaa siin andnud eestlastele" ja kui sakslased siia tulid, siis mis oli nende keelel? Ka, et "jumal on need paganad ühes nende maadega andnud meie kätte".
R: Muuseas araablastel ei olnud sellele maale mingeid pretensioone, ennem kui neis äratati nö fanatismi vaim, nendel aladel elaski palju juute.
M: Araablastel oli sellele maale algusest peale pretensioon, sest nad elasid sellel. Araablased elasid sellel maal 2000 aastat.
R: Külgkülje kõrval juutidega
M: Sellest ajast, kui juudid roomlaste poolt väljasaadeti, enamikus. Juute oli vahepeal vaid paartuhat - juute praktiliselt polnud, mis tähendab, et juudid praktiliselt röövisid araablaste maa.
R: Võta aru pähe! see maa anti juutidele üro deklaratsiooniga, mis sai kannustust viimaste massiliselt hävitamisest.
M: See anti juutidele täiesti ebaõiglaselt, vähemalt araablaste silmist vaadatuna.
R: Raske öelda.
M: Ja ma ütleks ka, et massiline hävitamine ei anna põhjust, et alles jäänutele peaks andma midagi. Vähemalt ei peaks andma see, kes ei ole hävitanud. Juutidele oleks pidanud hoopis andma tüki Saksamaast. Ja selle sakslastest tühjaks tegema. Või umbes nii. Aga ma olen rohkem retooriline, tegelikult pooldan ma seisukohta, et on nagu on, tuleb kuidagi olukorraga leppima õppida.
R: Kle mul pole küll kahju, et juudid selle näruse maariba endale said, pigem võiksid araablased oma suurusehullustuses natuke tagasi tõmmata ja juutidelt õppida.
M: Ma ütleks, et juudid on suurusehullustuses, enamasti.
R: Neil oleks selleks vähemalt põhjust.
M: Kuigi, see on kõigiga nii, et kui antakse, siis tahad rohkem. Aga seal tuleb lihtsalt tõmmata piir. Juudid peaksid tõmbama piiri, millest mitte tingimusel üle minna. Ja araablased peaksid sellega leppima. Et nad paremini lepiks, tuleks piir tõmmata veidi tagasihoidlikumalt.
R: Aga nad ei lepi ka sellega.
M: Muidugi mitte. Aga seal on vähemalt veidi lootust, kui juudid aina juurde ahnitsevad ja juurde ahnitsevad siis araablaste viha ainult suureneb. Piir peab olema, ja veidi tagasihoidlikum.
R: Probleem on paljuski ikkagi selles, et inimestega, kellel pole kooliharidust ja vähe süüa, ei saa asju ajada. Sealt tulevad ka põhiliselt need pommimehed
Nuh, selline sai. Päris kõike ei pannud ja natuke kohendasin. Igatahes - igikestvad probleemid.
Kaugemale me vaidlusega ei läinud. Kui kooliharidust pole, siis edendagu kooliharidust. Ja tegelikult on üpris haritud terroriste ju ka näha olnud. Sakslastest veel, et neilt võeti ebaõiglaselt ära suur tükk idaalasid, ma ei mõtle, et sakslased oleks veel midagi andma pidanud, kuid ilmasõja lõpus oleks võinud need alad pigem juutidele anda, kuivõrd sealses kandis juudid tõepoolest enne domineerinud olid. Vilniuse kohta on öeldud, et enne Leedu kätte minekut oli see juudi linn keset poolakatest talupoegkonda.
teisipäev, 2. august 2005
Seniilsus
Seniilsus muudab vanad mehed väikesteks poisteks. Teada värk.
Pole ma kunagi olnud suurem asi autode sõber. Alati on rohkem meeldinud lennukid, tankid, vähemalt soomusautod. Ringi sõidan jalgrattaseljas, väsinud küll, aga istuva tööga harjunud kehale kasuline. Täna käisin sel suvel esimest korda naabervallas, suuremas "linnas", Orissaares. Seal on ka jalgrattapood, kus lootsin oma loksuvad pedaalid korda saada ning käigud ja pidurid pingutada lasta, kuid selgus, et sealne töömees oli täna Kuressaarde komandeeritud ning poodi-rattalaenutust valvasid vaid naesterahvad, kel mehaanikast halli aimugi polnud. Külastasin oma onu, kes käesoleva aasta sügisel 81 aasta vanuse ületab, tema - hakkaja mees -
kohe tõi mutrivõtmed ning ennäe imet - pedaalid ei logisegi enam oma augus. Ei murra vaeseid laagrikuulikesi, tõenäoliselt ei murdu ka miskit ära. Kuivõrd aga oma kümnendale sünnipäevale läheneval rattal on ka käigud ja pidurid kõikse aja kontrollimata ja minu arglikud katsed selles vallas on väljakukkunud just nii nagu nad on kukkunud, siis peaks ometigi ka päris spetsialisti korra külastama. Seega sõitsin veel igaks juhuks tehnikapoodi, kus nii muruniitjaid, mootorsaage kui jalgrattaid müüakse. Väraval oli aga silt: "Tulen varsti". Seisin siis ning ootasin. Silma aga hakkasid jääma iludused nagu see siin kõrval:
Või see teine beež siin teisel pool. Või sama- sugune, kuid roheline, kastiga. Väga lapsik minust, ma tean. Aga ju on minuga siis nõnda juhtunud, nagu ma juba alguses jutu- teemat viisin, peal- kirjaga. Seniilsus murrab uksest nińg aknast sisse. Hinge sala- soppide Miski, see Suure Sigmundi kuulus Teadvus- tamatus, tahab mind kultuurist eemale kiskuda. Veel enamgi, vaadates neid vanureid, mis maamehele paslikud, enamasti idabloki toodangud (kuigi leidus ka paar lääne oma, kuid mitte nii maastikupärast), siis lõpuks ...
Jäi mu silm pidama sellele shedöövrile:
Jah, ehtne vene sõjaväe UAZ, millisega on ringikimatud virtuaalsetel lahinguväljadel. Sildike aknal reetis hinnaks 16000 krooni. Mootori omadused võtavad vähemalt 15 liitrit sajale, aga ikka on hinge salasoppides soov ehtsa punaparuni kombel oma maavaldusi üle vaadata just sellise roolist, kuigi esialgu ei oska sõitagi, rääkimata, et mul load oleks. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja ärgu tahtku nii palju muljet avaldada, eriti veel sellistele, kellele tegelikult muljet avaldada ei taha. Aga ...
Võta UAZ ja sõida taeva ...
Pole ma kunagi olnud suurem asi autode sõber. Alati on rohkem meeldinud lennukid, tankid, vähemalt soomusautod. Ringi sõidan jalgrattaseljas, väsinud küll, aga istuva tööga harjunud kehale kasuline. Täna käisin sel suvel esimest korda naabervallas, suuremas "linnas", Orissaares. Seal on ka jalgrattapood, kus lootsin oma loksuvad pedaalid korda saada ning käigud ja pidurid pingutada lasta, kuid selgus, et sealne töömees oli täna Kuressaarde komandeeritud ning poodi-rattalaenutust valvasid vaid naesterahvad, kel mehaanikast halli aimugi polnud. Külastasin oma onu, kes käesoleva aasta sügisel 81 aasta vanuse ületab, tema - hakkaja mees -
kohe tõi mutrivõtmed ning ennäe imet - pedaalid ei logisegi enam oma augus. Ei murra vaeseid laagrikuulikesi, tõenäoliselt ei murdu ka miskit ära. Kuivõrd aga oma kümnendale sünnipäevale läheneval rattal on ka käigud ja pidurid kõikse aja kontrollimata ja minu arglikud katsed selles vallas on väljakukkunud just nii nagu nad on kukkunud, siis peaks ometigi ka päris spetsialisti korra külastama. Seega sõitsin veel igaks juhuks tehnikapoodi, kus nii muruniitjaid, mootorsaage kui jalgrattaid müüakse. Väraval oli aga silt: "Tulen varsti". Seisin siis ning ootasin. Silma aga hakkasid jääma iludused nagu see siin kõrval:
Või see teine beež siin teisel pool. Või sama- sugune, kuid roheline, kastiga. Väga lapsik minust, ma tean. Aga ju on minuga siis nõnda juhtunud, nagu ma juba alguses jutu- teemat viisin, peal- kirjaga. Seniilsus murrab uksest nińg aknast sisse. Hinge sala- soppide Miski, see Suure Sigmundi kuulus Teadvus- tamatus, tahab mind kultuurist eemale kiskuda. Veel enamgi, vaadates neid vanureid, mis maamehele paslikud, enamasti idabloki toodangud (kuigi leidus ka paar lääne oma, kuid mitte nii maastikupärast), siis lõpuks ...Jäi mu silm pidama sellele shedöövrile:
Jah, ehtne vene sõjaväe UAZ, millisega on ringikimatud virtuaalsetel lahinguväljadel. Sildike aknal reetis hinnaks 16000 krooni. Mootori omadused võtavad vähemalt 15 liitrit sajale, aga ikka on hinge salasoppides soov ehtsa punaparuni kombel oma maavaldusi üle vaadata just sellise roolist, kuigi esialgu ei oska sõitagi, rääkimata, et mul load oleks. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja ärgu tahtku nii palju muljet avaldada, eriti veel sellistele, kellele tegelikult muljet avaldada ei taha. Aga ...Võta UAZ ja sõida taeva ...
esmaspäev, 1. august 2005
Aastad tuules
Seoses oma isikliku suure kaotusega - taas on möödunud üks aastaring - otsustasin kutsuda seda kaotusevalu jagama koos minuga mõned sõbrad ning sugulased. Seks puhuks pidin sõitma neile vastu suure hiina müüri peale, mille peale palusin neil poetada end läbisõitvatelt liinibussidelt. Ühtlasi käisin eelnevalt veel poes ning nägin üsna hämmastavat uduvaatepilti, mille sarnaseid võite ka mu pildisaidi Muhu kataloogi uuematest võtetest leida. Selgituseks veel, et suureks hiina müüriks kutsutakse või vähemalt on kutsutud kohalike poolt teetammi, mis keset muhu saart on rajatet seks, et oleks mugavam kuressaarlastel või muidu saarlastel oma ratashobudest rohkem hobujõude välja käristada ning kiiremini koju jõuda.
Muhulastele on see aga toonud kaasa olukorra, kus saare lõuna osast põhja ossa minekuks tuleb sellest müürist üle minna, kuid see on üsna raske ning ohtlik ülesanne, mida illustreerib haaravalt ehk kõrval olev pilt, millel turritavad punased jooned. Niisiis - praamilaks. Ja minu päevinäinud jalgratas.Järgnes tund jalutamist mööda asfaltteed ja kesköine saabumine, mis siis juhuslikult ühtis täieliselt mu hällipäeva algusega.
Järgmisel päeval sai naaberkaluri pisukeses ja väga "merekindlas" paadis neljakesi vähe aerutatud. Väin oli sile nagu heas ameerika filmis. Tuult polnud, vihmake ei tahtnud täita paati veega. Sai vaadatud kohalikke vaatamisväärsusi, esimest korda käesoleval aastal ujutud. Seltskond oli hea ning mõnus.

Vahepeal sai imetletud ka tokkroosidel tiirutavaid maamesilasi, kes nagu näete on üpris kopsakad ning suutnud end täiuslikult õietolmupuruga kokku määrida.
reede, 29. juuli 2005
Sotsiaalne loom
Inimene olevat sotsiaalne loom, mina seda pole, kas ma pole inimene?
Täna, peale pikki planeerimisi - võtsin lõpuks kätte ja käisin ära pealinnas. Siinkohal palun mitte kaaluda Wabariigi pealinna, ega ka maakondliku metropoli Arensburgi, vaid kohalikku oma saare pealinna. Nimeks Liiva. Liipasin esimesena oma 14 pudelilise eelmise aastase lastiga kohta, kus mu mälu järgi oli asunud taara punkt. Avastasin sellest kohast, kus olid olnud kahe poolega uksed, akna, mis avanes miskisugusesse söömakohta, mis vanasse meiereihoonesse aastaga siginenud on. Veel nukk edasi oli uks, mille kõrval vedeles tühja taarat täis kaste. Muuseas oli ka silt - "kauba vastuvõtt ja tühja taara tagastamine". Piilusin sisse, keegi preili tuli köögist uurima, et mis ma tahan, kuid saatis mu siiski edasi poesuunas. Mis ka õige oli, sest poe taga on nüüd garaazis võimalik pudelite eest saada kviitung, mille eest poe kassast saab raha. Uus kord - minusugusele hobijoojale arusaamatu ning võõras. Lõpeks oli kogu mu taara aastatagune ja tehtud kambaga, sõprade seltsis. Nõnda siis vantsisin edasi poeni, lahkusin kallistest pudelitest ning plaanisin siseneda kauplusesse, kui selgus, et mu tervise juures 10 km sõtkumist üle kuu aja oli mõjunud üsna destruktiivselt. Jalad ei tahtnud all püsida. Vererõhk langes, pidin poe ees kohalike meeste vastas pingil istet võtma. Kuulama kogemusi remondivallast, kuidas siuh-siuh värvikihti eemaldavad uued odavad massinad. Pärast kogumist ning vaevalist poe külastust otsustasin siiski astuda läbi ka tollest aastaga siginenud joomakohast, kus mind aga kippus tülitama üks härra, kelle seltskonda kuulusid tema noorem vend last ootava naisega ning sõber, kes juhtumisi minuga sama nime pidada kandma. Tollelt "härra" Harrilt sain igatahes muide ka võtta oma hügieenilisuse vähesuse üle, pidin tõdema, et sauna puudumine seab mind raskesse seisu. Iep - pole meeldiv, kui inimesed tülitavad, kuid kui nad seda juba teevad, siis teatud viisakusest ei saa ju neid ka päriselt ignoreerida, või mis?
Eriti veel minu, sügava inimvihkajalikuse juures, on vaja õppida andma eluõigust sellele, mida esimsesel hetkel tahaks pastöriseerida.
Täna, peale pikki planeerimisi - võtsin lõpuks kätte ja käisin ära pealinnas. Siinkohal palun mitte kaaluda Wabariigi pealinna, ega ka maakondliku metropoli Arensburgi, vaid kohalikku oma saare pealinna. Nimeks Liiva. Liipasin esimesena oma 14 pudelilise eelmise aastase lastiga kohta, kus mu mälu järgi oli asunud taara punkt. Avastasin sellest kohast, kus olid olnud kahe poolega uksed, akna, mis avanes miskisugusesse söömakohta, mis vanasse meiereihoonesse aastaga siginenud on. Veel nukk edasi oli uks, mille kõrval vedeles tühja taarat täis kaste. Muuseas oli ka silt - "kauba vastuvõtt ja tühja taara tagastamine". Piilusin sisse, keegi preili tuli köögist uurima, et mis ma tahan, kuid saatis mu siiski edasi poesuunas. Mis ka õige oli, sest poe taga on nüüd garaazis võimalik pudelite eest saada kviitung, mille eest poe kassast saab raha. Uus kord - minusugusele hobijoojale arusaamatu ning võõras. Lõpeks oli kogu mu taara aastatagune ja tehtud kambaga, sõprade seltsis. Nõnda siis vantsisin edasi poeni, lahkusin kallistest pudelitest ning plaanisin siseneda kauplusesse, kui selgus, et mu tervise juures 10 km sõtkumist üle kuu aja oli mõjunud üsna destruktiivselt. Jalad ei tahtnud all püsida. Vererõhk langes, pidin poe ees kohalike meeste vastas pingil istet võtma. Kuulama kogemusi remondivallast, kuidas siuh-siuh värvikihti eemaldavad uued odavad massinad. Pärast kogumist ning vaevalist poe külastust otsustasin siiski astuda läbi ka tollest aastaga siginenud joomakohast, kus mind aga kippus tülitama üks härra, kelle seltskonda kuulusid tema noorem vend last ootava naisega ning sõber, kes juhtumisi minuga sama nime pidada kandma. Tollelt "härra" Harrilt sain igatahes muide ka võtta oma hügieenilisuse vähesuse üle, pidin tõdema, et sauna puudumine seab mind raskesse seisu. Iep - pole meeldiv, kui inimesed tülitavad, kuid kui nad seda juba teevad, siis teatud viisakusest ei saa ju neid ka päriselt ignoreerida, või mis?
Eriti veel minu, sügava inimvihkajalikuse juures, on vaja õppida andma eluõigust sellele, mida esimsesel hetkel tahaks pastöriseerida.
neljapäev, 28. juuli 2005
Üksiklane
"... polnud tal õigeid sõpru; tal ei olnud tütarlapsi; vabal ajal istus ta filosoofia- ja poliitikaalaseid raamatuid lugedes kodus. ... psühholoogid selgitasid ..., et säärane inimene võib olla hulljulge, kindlaks kujunenud väärtushinnanguteta ja sageli illusioonideta. Tema käitumine võib osutuda ohtlikult etteaimamatuks." (Gideoni spioonid, lk 209)
Tundsite ehk ära tükikese iseennast? Mina küll, päriselt kõik ei klapi siiski. Illusioonide puudumine teeb laisaks, isegi filosoofia- ja poliitikaalaseid raamatuid ei viitsi lugeda. Tasapisi ainult seda ebateadust.
Tundsite ehk ära tükikese iseennast? Mina küll, päriselt kõik ei klapi siiski. Illusioonide puudumine teeb laisaks, isegi filosoofia- ja poliitikaalaseid raamatuid ei viitsi lugeda. Tasapisi ainult seda ebateadust.
teisipäev, 26. juuli 2005
Rässu
pühapäev, 24. juuli 2005
Küünilisi mõtteid
"ma arvan, et armstrong võitis tuurdehvraansi pettusega - ta võitis kõik seitse korda pärast vähkkasvaja opereerimist, ju arstid lõikasid tal siis ühtlasi kõik üleliigsed asjad küljest ära - sai kergem ja vastupidavam"
"uus antibakteriaalne hambahari - ettevaatust - ära liiga kauaks suhu jäta - võib põhjustada juuste välja langemist ning igemete kärbumist ja seedehäireid"
"uus antibakteriaalne hambahari - ettevaatust - ära liiga kauaks suhu jäta - võib põhjustada juuste välja langemist ning igemete kärbumist ja seedehäireid"
Kollane värdjas
Täna tahan ma täiesti vastupidise asja pärast viriseda, kui seda eile tehtud sai.
Nimelt alguses tundus minu õrnale hingele liiga julm ja verine tükk, lõpuni tundus. Kuid ülepingutatuse tunne ehk siiski veidike lahtus. Verd - nii punast kui musta - oli ohtralt. Koguni väheke kollast, lepatriinuverevärvi verd. Kuuldavasti ka lehkavat, mitte küll päris mürgist, kuid eks halb lõhn ole justkui märk mürgisusest, ohtlikusest.
Pole üldse mitte meeldiv käia kella ühe ajal öösel väljas sellise filmi poole pealt ... no siider tahtis uut kohta leida. Aga pime öö, tuules kohisevad kased-vahtrad ... mustvalgel linal lendavad kuulid ... tekitab tunnet, et kuskilt võib hiilida juurde miski ... tume ja must ... ja samal moel sinu kaela enda haardesse võtta, et siis ... "sa tegid ühe vea, sa ei tõmmanud vett" ... kuigi mida see kesköine vihmast märjal murul lamamine ikka mehele teeb.
Aga lõpp siis ... on karm. Kui eile virisesin, et tahaks häid ja üha paremaks minemisest rääkivaid filme (mis siis algama peaks halvasti, sest muidu ei saa ju paraneda), mis viimases pingepunktis kaotavad äkitselt mõtte - täielikult kõik, mis pikal teel ehitatud sai. Täna ... nojah. See juhtuski. Kuigi sellel oli sisu ja mõte, ja see vist ei meeldinudki mulle. Polnud tegu lihtsa sõjaväelase lihtsa valesti kujunenud arusaamaga, et naabrimees on homo ja on tema poja homoks teinud ja tuleb selle eest likvideerida, vaid ... oli justkui päästa midagi elule. Iseenesliku annihileerumisega. Üksikisiku tahtliku apokalüpsisega. Kus keegi teine ei kannata.
Yellow bastard. Nüüd siis tean, mida üks oma küla pleiboi oma msni nimega mõtles. Neli kuud tagasi. Ammu enne kui see meil kinodesse jõudis ja seepeale ma selle torrenti tirisin.
Nimelt alguses tundus minu õrnale hingele liiga julm ja verine tükk, lõpuni tundus. Kuid ülepingutatuse tunne ehk siiski veidike lahtus. Verd - nii punast kui musta - oli ohtralt. Koguni väheke kollast, lepatriinuverevärvi verd. Kuuldavasti ka lehkavat, mitte küll päris mürgist, kuid eks halb lõhn ole justkui märk mürgisusest, ohtlikusest.
Pole üldse mitte meeldiv käia kella ühe ajal öösel väljas sellise filmi poole pealt ... no siider tahtis uut kohta leida. Aga pime öö, tuules kohisevad kased-vahtrad ... mustvalgel linal lendavad kuulid ... tekitab tunnet, et kuskilt võib hiilida juurde miski ... tume ja must ... ja samal moel sinu kaela enda haardesse võtta, et siis ... "sa tegid ühe vea, sa ei tõmmanud vett" ... kuigi mida see kesköine vihmast märjal murul lamamine ikka mehele teeb.
Aga lõpp siis ... on karm. Kui eile virisesin, et tahaks häid ja üha paremaks minemisest rääkivaid filme (mis siis algama peaks halvasti, sest muidu ei saa ju paraneda), mis viimases pingepunktis kaotavad äkitselt mõtte - täielikult kõik, mis pikal teel ehitatud sai. Täna ... nojah. See juhtuski. Kuigi sellel oli sisu ja mõte, ja see vist ei meeldinudki mulle. Polnud tegu lihtsa sõjaväelase lihtsa valesti kujunenud arusaamaga, et naabrimees on homo ja on tema poja homoks teinud ja tuleb selle eest likvideerida, vaid ... oli justkui päästa midagi elule. Iseenesliku annihileerumisega. Üksikisiku tahtliku apokalüpsisega. Kus keegi teine ei kannata.
Yellow bastard. Nüüd siis tean, mida üks oma küla pleiboi oma msni nimega mõtles. Neli kuud tagasi. Ammu enne kui see meil kinodesse jõudis ja seepeale ma selle torrenti tirisin.
laupäev, 23. juuli 2005
Aknataga ahistab
tuul vanu vahtraid. Meie toidul metskass ei taha katusealt lahkuda, mille vastu tal tavaliselt midagi pole. "Päike soojendas maailma eile, täna maru on rüüstanud maad" kõlab üle igaviku käima lastud winampist, märksõna "ultima thule" ja rootsikeelsed lood jätsin vahele. Igatahes pole ilmast ja täpsemalt marust rääkivad lalusõnad tänasel õhtul asjatud, see on see suvitamine küla merepoolseimas talus.
Ilmade sõda
Azureus tõi vähemasti ühe asja kohale neist mitmest, mida ma temalt palunud olen.
Pean alguses kohe ära ütlema, et hoolimata oma ulmealasest suuremast kompetentsist kui miskil muul kirjandusmaastikul, siis H. G. Wellsi loomingus on kustutamatuid auke. Küsisin konsultatsiooni ja antud raamatus olevatki väga palju peategelastest ellujääjaid. Ehtameerikalikult olla küll filmis perekonda stiliseeritud, mida vististi siis raamatus pole. No see pole ju inglise komme! Igatahes jäeb praktiliselt kogu kamp ellu: peale nii paljut masendust, tumedust (oletatavasti polnud see xvid pakkimise viga). Eks tuleb sellises lõpus süüdistada ka raamatu vanadust, sest mulle vähemalt tundub, et Herbert George oli liiga mõjustet positivistlikust 19. sajandist veel, kuigi kindlasti ei saa alahinnata tema rolli ulmele ja fantastikale.
Mulle meenus üks kunagi kinos nähtud film, maakeeles oli ta vist Unetus (http://www.imdb.com/title/tt0278504). Robin Williams mängis seal siis kirjanikku, ühtlasi mõrtsukat. Filmi esimeses pooles asi meeldis mulle - antikangelane ei olnud üdini mustvalge, mulle jäi mulje, et olukord oli kirju. Tapetu ei olnud kogu asjas päris süütu ja käitus mõtlematult, veel enam tegi seda afektiseisundisse viidud kirjanik. Lõpus, kui detektiivid oma ülesandga valmis said, siis muutus aga olukord drastiliselt ja rikkus filmi.
Võibolla on asi minus. Mulle vist meeldivad pigem toredad, rõõmsad ja head filmis, mis lõpevad väga halvasti. Näiteks see omaaegne Tabamatuks iluks ristitud Ameerika elu kaunidus. Kõik on värviline, mitmekülgne. Algul on halb, kuid tasapisi hakkab kõik paranema. Läheb ülesmäge, pingestub, kuni ühel hetkel tuleb kõrvalt pauk. Masendav ja kõike rikkuv.
Ühesõnaga, eeldaksin vähemasti mitte liiga ülepaisutatult head lõppu, sest see lihtsalt pole õige asi. Igas tõrvapotis on tilk mett, või oli see vastupidi. Ja masendust, kurja, tumedaid jõude ja hävigut täis film ... võiks lõppeda keskmiselt. Nii heas kui kurjas. Võibolla tundub teile, et siis ei saaks filmis hea ja halva hulk tasakaalustatud? Valgust ja varju võrdselt? Aga ometigi - on kurjas alati head ... alatasa kipuvad ka kurjas peategelased ellujääma. Ärgem jätkem kõigile neile seda õnne pärastiseks - headuses ...
Pean alguses kohe ära ütlema, et hoolimata oma ulmealasest suuremast kompetentsist kui miskil muul kirjandusmaastikul, siis H. G. Wellsi loomingus on kustutamatuid auke. Küsisin konsultatsiooni ja antud raamatus olevatki väga palju peategelastest ellujääjaid. Ehtameerikalikult olla küll filmis perekonda stiliseeritud, mida vististi siis raamatus pole. No see pole ju inglise komme! Igatahes jäeb praktiliselt kogu kamp ellu: peale nii paljut masendust, tumedust (oletatavasti polnud see xvid pakkimise viga). Eks tuleb sellises lõpus süüdistada ka raamatu vanadust, sest mulle vähemalt tundub, et Herbert George oli liiga mõjustet positivistlikust 19. sajandist veel, kuigi kindlasti ei saa alahinnata tema rolli ulmele ja fantastikale.
Mulle meenus üks kunagi kinos nähtud film, maakeeles oli ta vist Unetus (http://www.imdb.com/title/tt0278504). Robin Williams mängis seal siis kirjanikku, ühtlasi mõrtsukat. Filmi esimeses pooles asi meeldis mulle - antikangelane ei olnud üdini mustvalge, mulle jäi mulje, et olukord oli kirju. Tapetu ei olnud kogu asjas päris süütu ja käitus mõtlematult, veel enam tegi seda afektiseisundisse viidud kirjanik. Lõpus, kui detektiivid oma ülesandga valmis said, siis muutus aga olukord drastiliselt ja rikkus filmi.
Võibolla on asi minus. Mulle vist meeldivad pigem toredad, rõõmsad ja head filmis, mis lõpevad väga halvasti. Näiteks see omaaegne Tabamatuks iluks ristitud Ameerika elu kaunidus. Kõik on värviline, mitmekülgne. Algul on halb, kuid tasapisi hakkab kõik paranema. Läheb ülesmäge, pingestub, kuni ühel hetkel tuleb kõrvalt pauk. Masendav ja kõike rikkuv.
Ühesõnaga, eeldaksin vähemasti mitte liiga ülepaisutatult head lõppu, sest see lihtsalt pole õige asi. Igas tõrvapotis on tilk mett, või oli see vastupidi. Ja masendust, kurja, tumedaid jõude ja hävigut täis film ... võiks lõppeda keskmiselt. Nii heas kui kurjas. Võibolla tundub teile, et siis ei saaks filmis hea ja halva hulk tasakaalustatud? Valgust ja varju võrdselt? Aga ometigi - on kurjas alati head ... alatasa kipuvad ka kurjas peategelased ellujääma. Ärgem jätkem kõigile neile seda õnne pärastiseks - headuses ...
reede, 22. juuli 2005
Rabin ja mossad
Rabini tappis ka iisraeli salateenistus?
Tahtsid teha petust ehk atendaadikatset, millest Rabin teadis ja seks puhuks vesti jättis selga panemata. Edasi - paukpadrunitega hull tema lähedal ... paugud, aga mees ei kuku - lihtsalt töllerdab suu lahti peas. Kuid kui Rabin haiglas autost välja kanti, siis oli tal kaks suurt auku sees. Autos tehtud salateenistuse beretadega? Esialgselt atendaadipaigalt pidanuks jõudma haiglasse 45 sekundiga, sest tänavad olid politsei poolt suletud muuks liikluseks, kuid jõuti 8 minutiga. "Augustamiseks" kulunud aeg? Nujah, mis ma siin nurisen. Tegelikult on autor siiski üsna tagasihoidlik, kogu see kirjeldet teoora viitab kellegile juudile, kes selle taga olevat ja seda netis tõestavat. Raamat rääkis sellest paar lehekülge ainult. Minu õnneks.
Ühesõnaga, tegutsen keset ööd ootamisega, et azureus midagi alla tooks ja üritan siis juurde midagi vähekegi kasulikku, kuid lihtsalt loetavat omandada. Aga azureus oli vahepeal oma hea ja ilusa tempo maha matnud ja taas tilkuma hakanud. * ninakirtsutus *
Tahtsid teha petust ehk atendaadikatset, millest Rabin teadis ja seks puhuks vesti jättis selga panemata. Edasi - paukpadrunitega hull tema lähedal ... paugud, aga mees ei kuku - lihtsalt töllerdab suu lahti peas. Kuid kui Rabin haiglas autost välja kanti, siis oli tal kaks suurt auku sees. Autos tehtud salateenistuse beretadega? Esialgselt atendaadipaigalt pidanuks jõudma haiglasse 45 sekundiga, sest tänavad olid politsei poolt suletud muuks liikluseks, kuid jõuti 8 minutiga. "Augustamiseks" kulunud aeg? Nujah, mis ma siin nurisen. Tegelikult on autor siiski üsna tagasihoidlik, kogu see kirjeldet teoora viitab kellegile juudile, kes selle taga olevat ja seda netis tõestavat. Raamat rääkis sellest paar lehekülge ainult. Minu õnneks.
Ühesõnaga, tegutsen keset ööd ootamisega, et azureus midagi alla tooks ja üritan siis juurde midagi vähekegi kasulikku, kuid lihtsalt loetavat omandada. Aga azureus oli vahepeal oma hea ja ilusa tempo maha matnud ja taas tilkuma hakanud. * ninakirtsutus *
neljapäev, 21. juuli 2005
Tuul
Esimene post
August Sangal olevat siukene luuletus, ehk on sellega hea alustada:
Maailmas mitte midagi ei muutu,
kui me midagi ei muuda.
Sa tegema pead kõik, mis suudad
ja isegi kui suurt ei suuda.
Maailmas mitte midagi ei muutu,
kui me midagi ei muuda.
Sa tegema pead kõik, mis suudad
ja isegi kui suurt ei suuda.















