Käisin Tartus, et avastada, et loeng täna ei toimu. Jõudsin tagasi alles hilisõhtuse rongiga.

Käisin taas Gruusia saatkonnas - täna oli palju rohkem rahvast kui Lauriga käies ja teenindajaks ei olnud väga tore ja veetlev (omanikust?) keskealine grusiin, vaid eesti neiud. Gruusias on asjad pinevad - kutsun teid üles käima gruusiapärastes söögikohtades, et avaldada väikestviisi poliitilist meelsust karu vastu.

Maalt & hobusega

Esmaspäeva vara- hommikul laevaga väina ületades sai aru, et hakkame kohale jõudma ainult laeva kõrvale jõudnud "tuulikute" järgi. Ligi tund varem bussiga valges supis sõites oli ehk mõneti müstilisemgi atmosfäär. Õnneks oli tammi kriitiliseimas lõigus samasugune uduauk nagu sadamas.

Võidusõit

Autosõit põle minu ala - võitsin vaid esimese sõidu ja üldkokkuvõttes jäin viimaseks.

Kas sellist elu me tahamegi?

R. rääkis, kuidas tema onule oli Šveitsis käies hirm peale tulnud nähes suurt ladu, kus ei töötanud pea ühtki inimest. Selle nädala tehniline uudis Saksamaalt rääkis 10000 konteinerit mahutavast ja 400 meetri pikkusest kaubalaevast, kus on tavaline meeskond vaid 13 meremeest.

Kas meil on kümne aastaga, kahekümneviie või viiekümne aastaga ka kõik laod täisautomatiseeritud? Lävel seisab vaid tädi ja robotkäru toob vastava lasti veoautole.

Koristamisega tegelevad iseliikuvad tolmuimejad, muru pügavad päikseelektriga vaikselt muru mööda roomavad "kilpkonnad"?

Praegu annab ehitada trükimasina, millele peab inimene andma trükivärvi kanistri(d), ees hoidma paberit ja sisestama kirjutatud/kujundatud/fotografeeritud sisu failid ning klambriga kokkulöödud lehed tulevad tagant välja - või toota õlut - tühjad pudelid ette, siltidega varustatud korkidega kaetud täis pudelid voolavad teiselt liinilt välja. Natuke sättimist ette antud ainetega ja keemikutööd parima retsepti loomisel, aga põhimõtteliselt on vaid transport jäänud veel üheks suuremaks igavaks ning füüsiliseks tööks. Kindlasi see pöördub ja on juba praegu pöördumas. 25-50 aasta pärast töötab inimene looval, juhtival või arendaval töökohal või ei tööta üldse. Isegi arenduses on palju võimalik automatiseerida - jääb kultuur - raamatud, filmid, muusika, arvutimängud, mis vajavad kõik loojaid ja tarbijaid. Aga keskmine madalama laubaga närviline ja loominguliselt mitteaktiivne telekaamööb muutub üha kasutumaks. Ajapikku jõuab isegi ehitus üha lähemale automatiseeritusele. Elektrilised tööriistad juba on muutnud ehitust oluliselt kergemaks võrreldes aegadega, kus kõik naelad tuli oma käega sisse haamerdada ning lauad käsitsi saagida.Teraskonstruktsioon võib olla materjalina kallis, aga ta on odav üles panna - mõned keevitused ja asi toimib. Kes viitsib enam väikeste tellistega müüri rida-realt kõrgemaks laduda - mis raha see maksab? Selge see, et palju. Aga iseenesest ei oleks väga keeruline panna üles masin mis neid telliseid järjest ise laob - törts tsementi, tellis, tellise pikkus edasi. Sada tellist pandud ja kallutus 90 kraadi, edasi tellise laiuse jagu, plörts tsementi, tellis ...

Selline oleks visioon. Parem visioon kui see, et iga vennike peab maksma üle poole oma tuludest, et ülal pidada vinguvaid ja näljas tudengeid, pensionäre, paljulapselisi, joodikuid ... keda iganes kes ise asjadega hakkama ei saa. Toidu tootmine on juba täna üks kõige automatiseeritumaid tegevusvaldkondi - samas on probleemiks ebastandartsus - kõik kartulid pole ühesugused, kõik sead on veidi erinevad. Küll probleemid lahenevad - pakkimine on juba üliautmaatne, töötlus on poolest saadik... meile jääb mätas, et istuda ning mõelda välja uuemaid ja paremaid retsepte, tehnoloogiaid, muuta masinat töökindlamaks ja remontida seda. Loov töö - ei ühtegi niisama tõstmist.

Niimoodi sai kirjutatud rohelisel mättal - päiksekäes ... istudes kartulipõllu veerel ja kiilid tahtsid kangesti mu peal istet võtta, aga ninade hõõrumise tervitust vastu ei tahtnud võtta, vaid lendasid ära. Üks sai veebikaameraga kinnipüütud, kuid veebikaamerad pole mõeldud päiksekäes töötamiseks, teadagi.

Takeshid

Käisin A.'ga kinos - selles kõige tsiviliseeritumas siin põhjaterritooriumide linnas. Väga verine ja sürrealistlik jaapani film. Desert Eagle mahutas justkui palju enam padruneid kui eeldada võiks - ega päriselt lugema ei hakanud. Kindlalt oli aga MP53 magasiin üleliia paisutet. Aga asjad pole olulised - olulised on ideed.

Päevast päeva püüelda kuhugi ja samas elada räpast igapäevast elu. Unistada ja näha unenägusid.

Siga liikluses

Täna hommikul oleks mind Suur-Ameerika tänaval Koidu trollipeatuse juures äärepealt üks Saabi "piloot" alla ajanud. Idioot sõidab autoga teises reas esimese rea peatunud auto tagant lagedale lisades enda fooritule vilkudes järelikult ainult gaasi. Õnneks olin alles just esimese sammu teele astuda jõudnud kui ta möödus (selleks ajaks oli tal kindlasti punane), aga ikkagi oli ebameeldiv ja jäädvustasin. Palju huvitavam jäädvustus oleks olnud Suur-Ameerika tänav täis autosid - kaks pikka rida - ja üks tüüp ainsana järgmise foori ees. (Loogiliselt järeldunuks sellest toimunu - ignoreerides teisi autosid kiirelt ülekäiguraja foori alt läbi sööst, mis just probleem oligi). Kahjuks ei mõelnud tol hetkel sellisele pildile ja nii peate rahulduma mu katsega autonumbrit kätte saada, millele mõjus halvasti kaamera manuaalne ööseade ja automaatika, mis tulenevalt auto tumedast värvist valis veidi halva seade. Siiski on siin kontrastiga töödeldud number (mõelge ise, mis täpselt):

Neljapäeval käisin söögipausil Rahandusministeeriumi kohvikus/sööklas. Üsna nõukaaegne kord ja toit. Hinnalt ka soodne. Aga trepile on installeeritud vinge ratastoolilift. Ja hõbehallides ülikondades slaavi "poisid" jõid keset tööpäeva õlut seal. (Nad ei olnud küll samast majast, mulle tundus)

Reedel käisin söömas Gruusia saatkonnas - Tartus. Parim osa päevast, mis algas hommikusel rongisõiduga, lõppes õhtuse rongisõiduga ning kus põhiliseks tuumaks olid loengud, kus mu vähene magamine ei aidanud mul olla heas vormis.

disklaimer

Rääkisin ühele heale sõbrale ükspäev, kuidas ma suhtun oma bloogi. Täna - unetuna peale esimest tööpäeva voodis keerutades (paras magnetid külge panna ja elektrit toota) mõtlesin, et kirjutaks siia ka. (Unetuse vaev peale esimest tööpäeva ongi ehk tavapärasem, kui enne - teine tööpäev ja järgnevad tõotavad palju enam väljakutseid ning pisikesi ja harjumatuid asju tuua ette.)

Nimelt arvan ma, et bloogi kustutamine tagantjärele on iseenda võltsimine. Iseenda ajaloo võltsimine. Iseenda maine tagaspidine kujundamine. Pean tunnistama, et ma olen seda rasket sammu ka ise vahel astunud. Vahel ütleme - maksimum ööpäeva jooksul - kohendanud sõnastust või sissekande mitteavalikuks teinud. Vahel ehk kirjavigu parandanud ka mõni päev hiljem.

Aga ma ei ole võltsinud. Olen kirjutanud naljaga pooleks, mingite emotsioonide ajel (oo - kui õudsalt emotsionaalne võib mõni inimene olla - õudne!) ehk veidi vildakalt. Selliselt, et mõned päevad hiljem sõnastaksin ehk teisiti. Lisaks midagi. Eemaldaks midagi. Aga ma ei kustuta ometi sissekannet. Ja üldiselt ei muuda teda ka.

Mu sõbrad, kes on oma bloogiga käitunud teisiti - võtke teatavaks, et see häirib mind veidike. See ei tähenda, et ma teid ei austaks või lugu ei peaks, aga see häirib.

Ma arvan, et ma ei või mingil tingimusel oma sõpradeks lugeda inimesi, kes ei oska andestada ja samas hinnata ka neid sissekandeid, mis ma olen kirjutanud kirehetkedel. Või ammu-ammu. Kõige enam vajame me arusaamist ja andestust, kuid samas ei tohi me jätta teravusi väljaütlemata. Samaaegne tervistav pai ja salvav mõõgatorge.

Vahel kirjutan ma elust ja mitte tõsistest asjadest. Viimased kaks sissekannet on sellised olnud - üks neist libises tõsisest asjast tol ilusal päeval mööda. Ei - ei kirjuta nüüdki.

Jätkates viimaste päevade stiili, siis mainin veel, et nädal algas EHI/TLÜ õppehoones, kus külastasin oma seminari retsensendi loengut matemaatilisest filosoofiast. Ma pean ütlema, et filosoofid lähevad minuarust mõnede mõtetega liiga kaugele, otsivad ja näitavad auke, mida tegelikult pole olemas. Kui kujutame ette universumit, kus on kaks ühesugust raudkuuli - Casper ja Pollux - siis saame me neid juba eristada pelgalt selle tõttu, et läbi ettekujutuse muutume me kohe nende suhtes vaatlejaks. Isegi kui me eitame koordinaatsüsteemi olemasolu, siis ikkagi tekib see meile tahestahtmata.

Veelkord mu subjektiivseid arvamusi. Üks mu hea sõber turundab täisautomaatseid puidutöötlemispinke. Üks kena tuttav ensüüme. Olen ikka ja jälle rünnanud siin majandusmehi, kes teevad majandust ainult majanduse pärast. Eks neid ole samuti vahel vaja, aga leian, et majandusmehi toodaks piisavalt ülikoolid üheskoos elukooliga ka ebaõnnestunud inseneridest, keemikutest või kasvõi õpetajatest. Majanduslik nina on rohkem kaasasündinud vaist, organiseerimisvõime ja asja enda tundmine, kui viis aastat kooli (raske raha eest). Asja ennast on vaja tunda kasvõi pealiskaudselt - läbikukkunud insenerina võibolla ehk.

Umbes nagu kahekümnenda sajandi suurimad avastused, mis olla toime pandud diletantide poolt (lemmiktsitaat, mille algset ütlejat ei tea - tuletate ehk meelde?). Majandusmees võib asjas endas veidi diletandiks jääda, aga samas peab ta asja siiski mitmelgi tasandil tundma ja tal peava olema suhted teadjatega.

(öögrafomaan?!?!)

Ja ok-kaunter on kuue päevaga loendanud sada külastust, kümmekond võin maksimum enda arvele kanda, aga siiski - on rõõm, et see päevik siin ei seisa asjatult, kuigi kriitikat, rõvedat sõimu ja mõrvaähvardusi ning kommentaare leidub kahjuks harva. Aga kõigist neist on/oleks rõõmu!

Debian unstable installfest

ka tuntud kui "esimene tööpäev".

Peale ammu nähtud hilist ST TNG osa ETVst kiirustasin õhtal magama, kuid harjumuse jõud on suur ja üles ärkamine vaevaline. Kui lõvikutsu (isata) tööjuurde jõudis polnud töö veel alanud - pikad hommikud on head ja tundub, et edaspidi pole tarvis 940 ajal end paksult rahvast täis trolli pakkida, vaid võib 1005 juba rohkem hingamisruumi andvasse sõidukisse seada, et pool üksteist olla valmis tõsisemaks tööks. Haruldane hommikune kohvi on meeles, aga meelest on läinud võileivad. Nõnda passin momendil, kuni süsteemi installi juhtiv ülemus võimaliku tulevase töökaaslasega toimuvast interviuust osa võtab.

Reaalse tööni kas täna ehk üldse jõuab?

Erilised päevad ei kordu.

Rõõm on omada pikki, aga päikselisi päevi.
Täis päikselisi kohtumisi - ammuste ja uute tuttavatega. Juhuslikult ja etteplaneerimata. Põhilisest ma ehk ei räägi.

Esmalt peale nelja tundi und (harjumuse ohver see inimeseloom) valus ärkamine. Kiire pooltund pakkides - jätkates tekli otsimist - ei õnnestunud. Tõttan trollile, millele kiirustas taas too eeldatavalt GAGi õpetajaneiu, keda olen ka eelmisel semestril maininud - kes pea iga kord sama trolli peale juhtus kui mina toonastel esmaspäevadel - ja ma lähen bussile ju vara.

Rongis loksumine ja magada üritamine.

Rongist väljudes kohtasin L.'i, kes sõitis koju töölt Tallinnas. Temaga koos kesklinna suundudes kohtas ta juhuslikult oma klassiõde R.'i, kes selgus olema sama R.'kellega tutvusin mina just hiljuti arvutivahendusel.

Siis - täna reetsin ma oma finantsteenusepakkuja - Hansapanga. Kuna selgus, et sampos pole internetipangas ülekandetasusid, kui lased sinna kanda palga, osaled teises pensi sambas ja kogumishoiust rakendad, siis tegingi selle hookus-pookuse.

Siis kaks loengut ja kaks teist loengut jäi õnneks ära. Loengus mainiti "lapsgeeniusena" B.'d (minu sõbra A. lõputöö hinde metsakeeraja). B. tuli mulle vastu kui pärastlõunal restorani M. astumas olin. B.'d ma muidugi ei tereta.

Püüdes joosta hilisõhtusele kiirrongile veendusin, et 10 minutiga raske kolimiskandamiga Kaubahalli juurest vaksalisse ei jõua. Viskasin püssi põõsasse ja lippasin automaadi juurde, et
raha võtta. Käisin veel isa juurest läbi ja lisasin mõned pagasi kotid. Ja - purssisin kaks ja pool tundi saksa keelt neiule välisüliõpilasele. Oh - oskaks paremini. Aga ehk proovin ikkagi tulevaks sügiseks end veel deutschlandi münsterdada.

Kaamera tuli meelde üle poole kuu. Tühjakslaadida.