Ikka vanad jamad...

Haavad 20 aasta tagant teevad haiget... ja lisandunud aastatest hoolimata on ränk olla nii paganama emotsionaalne ja kärsitu... miks kuradi pärast loeb nii pagana palju noorus ja välimus? Kui tegelikult peaks lugema hoolimine ja arvestamine... kuigi jahh, leidub ka naisi, kes on minu eas, ja isegi mõni aasta enam turjal, ja kelle naeratus on ikkagi nii ligitõmbav... ja muidugi kuidas ränkadeks punasteks lippudeks on kõiksugu reisimised, meikupp, edukus ja edevus... shoping ja kohvitamine... paljastatud kehad ja tätoveeringud... mida kõik kohad tutvumisportaalides rämedalt täis on... kas see tõesti kedagi köidab?

Ja teisalt kärsitud naised - kes tahavad ainult tõsiste kavatsustega mehi? Kuidas saavad tekkida tõsiste kavatsustega mehed, kui kiirustatakse? Kui juba paari kohtingu ja natukese aja kirjutamise järel hakatakse tegema järeldusi? Jah, mõlemat pidi... 

Ma olen hetkel täielikult Irvin D. Yalomi fänniks hakanud - 

“Spiritual linkage, indeed ! What we have here, Dan , is an autistic relationship. You don’t know this person . In a Proustian way, you’ve packed this creature full of the attributes you so desire . You’ve fallen in love with your own creation.” - Love's Executioner, Irvin D. Yalom

Samuti oli When Nietzsche Wept väga hea kuulamine. Ajalooline isik Lou Salome (Robert Greene'i raamatutes läbi käinud) ja patsient Bertha kui väga head, natuke silviailveslikud näited... nn meesteõgijad või magnetid, kes tõmbavad - ja tõmbavad järjest uusi. Ja uued jäävad ohvritena maha, teinekord aastateks, noid valepeegelduspilte taga nutma...

Ning muidugi ikkagi naised ise, kes ootavad, et mehed neid "vallutaks" - no palun väga, võibolla tõmbate tähelepanu, ja saategi sellise, aga... sellised mehed satuvad niiehknaa varsti jälle kuskile "vallutama", kas pole? Ikka juhtub... aga samas ilma tunneteta ei saa - ka teist pidi... ehk siis jälle on tunne, et see kõik on nii paganama metsas omadega, et mitte veel mõnevõrra vängemaid sõnu kasutada...

"Kurbuse kolmnurk"

 Jõudsin eile lõpuks kinno seda vaatama. Ja peab ütlema, et ei jäänud rahule.... eks kõrged eeldused olid taga - lõpptulemus oli liiga hakitud jant, lihtsakoelised ja ebarealistlikud tegevused... tõsiste probleemide nagu suunamudijad ja rasket tööd tegevad inimesed vaestest maadest - naljaks pööramine mitte eriti õnnestunud kujul...

(Tsiteerin enda vastust üele küsimustikule)

Mis muudab need mängud heaks? Tooge välja positiivsed küljed.

Hea mängu jaoks on oluline kompleks. Mäng peab haarama detailide ja võimalustega. Mida enam on võimalusi sama ülesande lahendamiseks, mida enam saab ise planeerida ja teostada – seda parem. Mäng on erinevalt telekavaatamisest aktiivne kogemus ja aitab õppida otsustama, looma. Mäng ei anna samas ajaühikus võrdses mahus kultuurikogemust ja uusi kogemusi, kuid aktiivse tegevusena võib olla arendavam. Selleks muisugim õista peab mäng olema ka komplitseeritud ja keerukusastmega.


(Ülejäänut näeb seal, kes soovib veel vastata? Minul puudub küsitluse autoriga igasugune seos.)

Käisime reede õhtul kultuuri ammutamas soodsa looduse omnibussi reisiga Karupeasse.









Pildid illustreerivad kindlasti piisavalt.


Muidugi oli ka pauk kõva ja A.M. jutukuses võib kindel olla, et tuleb vahva aja veetmine. Tagasitee tegi kiiremaks silma kippuv uni ...



Kohal oli vähemalt kaks professorit (tähtsam neist piibutas nagu tal viimasel ajal kombeks), üks füüsika ja politoloogia emeriitprofessor ning presidendikandidaat, mitmesajakilone kohaliku tähtsusega "puliitik" ja veel mõned tuttavad.



Lisada võib, et meie ette sattus kummalise käitumisega proua. On ikka inimesi! :)

Huvitav, kumb oli enne, kas Home Taping Is Killing Music või Home Fucking Is Killing Prostitution. Ilmselt on see paras muna ja kana küsimus. Wiki nagu näete ei viita esimeses teisele, aga ma ei usu ka, et teine oleks varem sündinud ja tegelikult ka parodeerib vaid esimest. Nagu ka artiklis loetud "Kodus õmblemine tapab moodi!"


Mõlemad laused avaldavad kodaniku muret ohu pärast ühele ühiskonna kultuurilise väärtusele. Teine teeb seda küll otseselt perversselt, kuid samavõrra perversne on ju tegelikult ka esimese mõtteavalduse mõte. Mitte siis kultuuriobjekt ise (muusika), vaid selle hävimise võimalus läbi kassetile lindistamise. Teisel juhul on kultuuriobjekt (prostitutsioon) ju selgelt negatiivse väärtusega kultuuriobjekt, mille kadumine ja asendumine ei ole normaalsele ühiskonnakodanikule mitte asi, mida taga nutta. Küll aga teatud elukommetega või teatud kahtlasi rahateenimise viise harrastavatele kodanikele.

vana raamat

Vanaema leidis kapist ühe kõvasti kannatada saanud raamatu, mille ta kunagi ammu kellegi tuttava käest päästis, sest too soovis sellega ahju kütta. Eks Nõukaajal oli ennesõjaaegse saksakeelse raamatu omamine na kahtlane tegevus muidugi.

Esimesed leheküljed on läinud, aga ometi on huvitav vaadata.

Huvitav on näha väga vanadel piltidel kohti, mida oled tänapäeval oma silmaga näinud. Esimene pilt on kohe Gullfossist, võrdluseks pilt Gullfossist blogis.


Otsisin netist siis raamatu kohta informatsiooni, leidsin ühe blogi, kes näitab pilti viidates raamatule "Das Unbekante Island", Walther Herring, 1936. Kahjuks enda raamatust sama pilti ei leidnud, aga vaadates lehekülgede numbreid, siis puudu on näiteks pildileheküljed 15-18, 23-26 ja 31-32.


Muidugi on raamatus olemas tingikoha pildid, siin samas siis näha. Võrdluseks minu pilte sealt samast.


Minu pildid on ilmselt umbes samade nurkadega nagu vanad pildid. Mõlemal juhul on parempoolsed pildid alla orgu majakestele, mis nagu näha on jätkuvalt samasugused. Mõned on küll lähemale ka juurde ehitatud.


Edasi on kaks lehekülge raamatust geisritest, need on teadupärast väga muutlikud tegelased. Siin on juttu ka suurest geisrist, mis 1913-14 tegevuse lõpetas. Midagi võrreldavat ilmselt minu ja raamatu piltidel pole.

Siis Reikevik. Õhuvaated tsepeliini pealt, nagu ajastule kombeks.



Raske on võrrelda, aga siiski - näiteks vaadates õhu/sateliidi pilti ühe Islandi firma koduleheküljelt, kus on märgitud küll firma asukoht.

Ilmselt asub raamatu piltidel nähtav kirik samas kohas, kus nüüd on uus kirik - seda võis näha mitmetel minu piltidel - näiteks seal. Ühtlasi näeb sellel pildil vanu maju, mis ilmselt on näha ka vanal õhufotol.


Edasi veel mõned pildid, aga rohkem kommenteerida ei jõua.


Lisatud 21. märtsil: seda raamatut saab veebiantikvariaatides osta hinnaga 22-38 eurot, kuna saatmine on erinev, siis hinda näidatakse 25 (saatmiskuluta, ilmselt peab ise Saksamaale järgi minema?) kuni 49 eurot. Tundub, et saatmiskulu sõltub raamatu hinnast, kusjuures.

Hehe - lugesin vahelduseks Martin van Crevaldi "Sõja tulevikku" (täitsa asjalik ja kena, vahepeal on palju äratundmisrõõmu, millesse seguneb ka tunnet, et see ja see on elementaarsed ja äranämmutatult vanad) Delfit nüüd keset ööd ja mida mina näen - uudis - tuleb välja, et 2006. aasta kevadel minu püüded midagi huvitavat teha objektorienteeritud programmeerimise raames päästnud K. on saanud hakkama suisa hämmastava asjaga. Ma olen veidi imestunud, et kuidas ta küll presentatsiooni tegi (kahjuks OOPi presentatsioonile ta ei jõudnud, aga seda enam oli taga graafilisel küljel ja sellega meid ka päästis), aga mõnedes inimestes on teatud kummalisi võimeid, mis teine kord tulevad esile täiesti ootamatutest nurkadest.

Lugesin nüüd veidi allikmaterjali ka - ehk siis uudis ise tuli välja Ekspressis, väikste mõtte- ja kirjavigadega on ta ka meie kunagise projekti ära maininud, tänu! Või noh, eks ajakirjandusele söödetakegi asju lihtsustatud kujul ette, panin kommentaari selgituseks juurde. Praegu on kvantgeneraatori plahvatust muidugi veidi häbi vaadata ise, mis siis, et ta on aidanud mind tööle (parim tiimiliider J. K. pidas koodi poolest lugu :) olgugi, et ta ise ei mängi üldse ). Ja veel, et K. pildi pealt ära küll ei tunneks, kuigi kaude tean teda ju oma kuus aastat. (Oi, otsides leidsin, et juunis on ta ka sattunud Postimehesse, seal on pilt täitsa tuttav!)

Üks lisa link veel - ja kelle jalad poleks nõrgad, mind võtab igatahes väiksemgi asi ikka veel värisema, kuigi aastatega on esinemiskogemust ikka ka saadud juba.

Igatahes minu unele orienteeritud uimasuse viskas äkitselt vererõhku pidi üles ja ehk suudan end natuke kokku võtta ka ise koodiga jännata ning õppida.

Ahjaa ... freeorion kuidagi hingitseb, aga viimase aja reliisid ei ole minu windõusil käima läinud ja samuti pole ma suutnud teda korralikult kompileerida linuksile (siia paketti ole keegi teinud). Kui ma asja 0.3 seeria versiooni viimati oma aasta tagasi nägin, siis pildi poolest oli tegu vägagi muljet avaldava asjaga, kuid praegu tundub mulle, et ta kasutab liiga palju kahtlase töökindlusega teeke. Nädal tagasi uurisin freecol'i, mis on täiesti tasemel sisulise poolega, üldiselt töökindel ja tarvitatav. Veidi vananenud graafikasüsteemiga ehk, veidi aeglane tulenevalt java kasutamisest, aga samas on see ka kindlaks eeliseks universaalse porditavusega ja töökindlus on hea hoolimata beeta versioonist 0.7.1. Tõenäoliselt peaks esile tõstma ka java kui lihtsa ja levinud programmeerimiskeele tarvitamist, freeorioni C++ ja python ning OpenGL tehnoloogia takistavad vabade programmeerijate tööd, st. et maailmas on vähem asjast huvitatud ja samas ka tööd teha oskavaid spetsialiste.

Selgitan Ekspressis esineva vea ka ära (kommentaar ei ilmu sinna niipea):
tegu oli strateegiamängu Master of Orion II (MoO2) taktikaliselt osalt ideed võtva taktikalise tähelaeva võitluse mänguga. Ma ei tea, kas K. ise MoO3 mänginud on, aga MoO3 ja MoO2 laevade võitlused on võrreldamatud, sisuliselt ei ole MoO3 kuidagi tasemel.

Aadama õunad või vilkuvad tuled

Eile varahommikul vaatasime Thomasega filmi Aadama õunad ja täna Louise'ga Vilkuvaid tulesid. Uus Taani kino on täis musta huumorit, tõsi - mõlema filmi taga on sama stsenarist/režissör ja suuresti ka samad näitlejad, vahet on 5 aastat. R.'ile meeldisid vilkuvad tuled rohkem, mulle istusid õunad, aga tõepoolest on Taani uus kino hea. Muide Anders Thomas Jensen sai Oscari juba 9 aastat tagasi ehk umbes kahekümne kuue aastaselt. Siinkohal tekib väike kadeduseklomp, aga samas muidugi ka austus.

Niisiis - vägivald, must huumor, relvad (miks neid küll vahel sihipäraselt valesti kutsutakse?), veri ... aga samas õnnelikud lõpud.

Nimi Sten tuleb nimedest STalin ja ENgels.
Nimi Marlen tuleb nimedest MArx ja LENin.
Huvitav ... sedasi ei osanud neid enne mõtestadagi. Pole aimu, kas need viisid on algupärased või tagantjärele mõtestatud. Igatahes olen kindel, et selles valguses ei pane meist keegi pojale säärast nime. Aga ainuke Sten, keda ma tean, on vägagi ponks poiss ja igati austust väärt. Temale see uudis nüüd kindlasti meelt mööda polnud ... aga tegelikult on vennad Strugatskid siiski head kirjanikud. Ka Boriss eraldi võetuna. S. Vititski nime all. Tänapäevasel Venemaal.

Eile viibis Tallinnas sugulane I. Rootsist oma tuttavaga, kelle perenimi on Carlsson (nagu ikka - Rootsi ju!). Ei, tegelikult pole mul sellest pajatada.

Täna viisin Tulilinnu remonti. Viga ei tahtnud alul avalduda remondis ja siis, kui tundus, et ta taas kadunud oli ja hakkasin juba teda kokku panema, just siis siiski taas näitas end välja. Arvutid on kapriissed justkui naisterahvad ... ja muidugi natuke ka lõvid. Hakka või mõtlema kasutatud aiIBiiieMmmi ning Tulilinnu organidoonorluse ristandi peale mõtlema.

Paar päeva veel ja ma hakkan üksi elama siin kolme toalises korteris. Peab leidma sotsiaalset tegevust, et siin mitte kannatama hakata.
Ja laupäeval ootab ees Porvoo ...

Sport massidesse, sprotid kassidesse!

Hakkasin Muhus lugema S. Vititski "Selle maailma väetid" - ehk siis tegelikult ellujäänud venna Strugatski ehk Borissi tänapäeva Venemaal toimuv maagilise realismi romaan, ma ütleks. No, ulmelisi elemente on, aga need on kõik psühholoogilist laadi - siis ennustamine, tulevikku tunnetamine ...

Mälu järgi tahtsin aga ühte lugu sealt eest poolt kirjeldada. Nimelt tulid telklaagrile peale lehmad - ahistasid teadlasi. Teadlane vaatas kus pull on ja tegi teisele "uuuh!! uuuh!!" ja üritas teda ära ajada kätega vehkides. Pull tegi vastu "muuh!! muuuh!!" ja ei mõelnudki ära minna. Tegi siis teadlane lehmadele "uuuh!! uuuh!!" ja ära ajamis liigutusi ja lehmad - ikkagi vaid õrnad naisterahvad - hakkasid tasapisi lahkuma. Pullil ei jäänd muud üle kui järele lonkida ... ja teha lähenemiskatseid.

Ja sealt moraal - kohates lolli ülemusega kampa, siis karjuge alluvate peale ja elage viha välja - küll ajapikku jõuab nende kaudu mõistmine ka ülemuseni!

Ja see veel: Erma Bombeck:
"Anybody who watches three games of football in a row should be declared brain dead."

Lisandus: Jee-tehnika rubriigist: teleportatsioon taas sammuke lähemal!

Pole viga

Täna oli üsna raske ja väsitav päev. Päevapeale kiskus halliks ja õhtul sõitsin läbi hallide Revali tänavate Kadriorgu. J. ütles hommikul, et jalgratturile on tuul alati vastu ning tee alati ülesmäge. Üsna seline mulje jäi küll - õhtul tulede all Liivalaia mäest üles sõtkudes oli päris kindlasti tuul vastu. Mõned majad enne panka tuli vastu Eesti roki üks suurkujusid - Riho Sibul.

Täna tõi teate, et homseks peaks kohale jõudma mu järgmine kaamera. Peaks vist ütlema Kaamera ja talle ilusa nime panema. Uhkeid asju võiks ju tähtsustada ... asjadele võib mõneti loota. Ühiskonna väärtusnormid kaitsevad nende kuulumist sinu lähedale ... teisalt on rõve, kole ja hirmus kuidas inimesed hindavad teisi hinnaliste firmamärkidega riiete või muidu asjade järgi. Kui sul pole iPodi pole sind olemaski, ainuke kell on Rolex ... kui just parasjagu etikett ei näe ette midagi muud (st kulduuri). Ameerika psühhopaat on detailiküllane ... kõik käib elus asjade järgi. Ülikonnad, lipsud ... inimesed on "panemiseks" või mõnitamiseks. Asotsiaalile hakatakse justkui raha andma ja tõmmatakse siis see virtuoosliku nipiga tagasi jättes ... "mul jällegi vaid tühjad pihud".

Aga ometi on asjades nauding. Kummaliselt tundsin suurimat ostunaudingit Saksa väikelinnas Erkrathis tavalises supermarketis, või sellest väljudes nö koduteel.

Kas sa Stuntsi põlvkonda kuulud? Oled varateismelisena kimanud ja ehitanud meeletuid radu, millel kimada? Nostalgia on suur jõud - ultimate stunts - üritab taaselustada ja palju uhkemal 3d kujul vana klassikut.

Või meeldis sulle kurje aliene taga ajada ja maad kaitsta nende rünnaku eest? X-COM oli lemmik? Tead, et Quake 2 mootori peal on juba ammu GPL litsentsi all aktiivses arenduses UFO AI? Ja uusversioone tuleb mõne kuu tagant! Aktiivselt tasub jälgida ka!

Tore, et on inimesi, kes vabal ajal suudavad koodi kirjutada ja heal tasemel. Natuke kadedaks teeb.

Ahjaa ... eile käisime teatris NO99 Kajakat vaatamas. Oeh ... tunded on hirmsad asjad, nendest kõnelevate teoste jälgimine teeb nad mõneti veel raskemaks ja toob meelde. Ma ei taha tundeid.

Animatsiooni ja aiguse nädal

Huvitav, kas keegi on kunagi kirjutanud "Skandinaavia draakonite välimääraja"? Näiteks Hardangervidda kristallsilmne soomussaba? Või muud säärased imevigurid. Käisin esmaspäeval vaatamas koos E.'ga vaatamas "Paljude tellimuste restorani" ja "Ninja manuskript'i". Vaid kolmteist aastat, kuid ometi kõlab tehnikast läbi aeg. Tellimuste restoranil oli vaid venekeelne subtiiter, aga teksti oli ka ääretult vähe. Ninja manuskript oli üpris vägivaldne ja võitluslik. Julm.

Siinkohal mainin, et juba esmaspäeva õhtuks hakkas mu tervis veidi alla vanduma. Nüüdseks on nina ära hõõrutud ja heal juhul suudan üle elada ühe ärkveloleku tunni ühe paber taskurätikuga, tihti kulub rohkem.

Teisipäeval tegin tööd ... sai pooleteise kuu töö ära antud. Õhtul vajusin kodus magama juba üheksast, palavik tõusis. Kolmapäeva põdesin. Surmatõbe ei tundu olevat, aga ebamugav küll.

Niisiis esmaspäevast saati olid taskus piletid tänasele "Meremaa lugudele". Kui seda päeval ulme listi mainisin, siis sain kohe kurjakuulutavaid ähvardusi, et pole hea... aga selgub, et LeGuini teemal on juba varem filme tehtud ja need polevat tõesti kuhugi kõlvanud. No teame, et film ei kannata tavaliselt raamatut välja. Siingi oli film raamatuga üsna eriskummaliselt ümber käimas, kuigi pean häbiga tunnistama, et mõne aasta eest läbisegi loetud originaalid on mul halvasti meeles. Siiski ... ilus romantiline õnneliku poolse lõpuga anime. R. kurtis, et detaile oli vähe ...et võinuks olla rohkem, aga mulle meeldis see klassikalisus. Eriefekte nagu 3d liikumised oli vähe - mõned ratsutamised, kaugenemised, lähenemised ... ükd lend. Lõpp oli ehk pildiliselt tõesti kauneim, aga eks peagi ... aga selle klassikalise joonistus stiiliga, mis siit läbi kumas, on asi mitmeti palju ilusam ja nauditavam. Pole üleliigset ja alles jääb see oluline ... ilus.

Igatahes on kinos mõnus ... kui bassikõlaritest vuhiseb mööda ehtne draakon. Toob pisara silma.

Ahjaa - vaadake heas kvaliteedis flash trailerit - treiler.

Hakkasin eile "Ameerika psühhopaati" lugema ... kohutav asi, see lambakari, kes end eliidiks peab ...

Forellipüük Ameerikas

on väga sürr raamat. Arvatavasti on seda ka "Arbuusisuhkrus", aga hoolimata sellest, et teda juba aastaid mulle soovitatud on, siis lugemiseni pole jõudnud. Ja kõigi eelduste kohaselt on nad väga erineval moel sürrid raamatud. "Forellipüük Ameerkas" meenutab veidi Vonneguti teoseid, aga läbivaks liiniks on vaid pealkiri ja seda kuidagi väga võimatul moel. Kõik muutub "Forellipüügiks Ameerikas" ... kontekstid on kaootilised, hüpeldakse peatükist peatükki hoopis teistesse valdkondadesse, puudub tegevusliin - isegi selline Vonnegutlik hüplev tegevusliin, milles on justkui ette teada kuhu kõik viib ning kuhu jõutakse, aga kaootiliselt seotakse tegevuse aegu ja ruume kokku. Ei - "Forellipüügis Ameerikas" tehakse ka ajalisi, kohalisi, stiililisi ... kannapöördeid, vahitakse väga erinevaid valdkondi - raamatust saab kokaraamat, aga enam elu sündmused ja juhtumised ... noor pere puhkusel, napsitav ratastoolivana ... allakäinud kunstnikud, hullar. Segane-segane värk. Ei - paberiõgijatesse see arvustus veel ei kõlba, ma olen alles 80 lk lugenud (ja sellest 50 eile öösel peale poolt kahte).

"Kuninganna"

Käisin eile Sõpruses vaatamas ning külalisõhtul.

"Kuninganna" filmi parimad kohad olid ehk looduskaadrid Šhoti mägismaal, kus vanadaam Mercedese dziibiga ringi kimas ja mägijõekeses kardaani lõhkus, mis andis talle omakorda veidi aega ja võimaluse omaette olla. Mitte olla see autoriteetne veidi kivine valitsejanna, kellena ta näida tahab ja näima peab.
Printsess Diana ümber kogu teema keeramine ei oleks minu valik, ma ei saa ka aru rahvast, kes kollase ajakirjadnuse mahitusel nõuab midagi. Valitsejatele peab jääma nende õigus olla vaikselt, autoriteetne ja tagaplaanil.

Pärast puhastasin ja tükeldasin hulga porgandeid ...


(Mõeldavaid. Täna kuus aastat tagasi kinkisin ma esimest korda elus neiule lilli.)

Kultuur

on kummaline nähtus. Ümiseda sõjaaegseid rindelaule mööda linna marsides teeb meele rõõmsamaks, kuigi laulud on iseenesest ju ... kahtlased. Poliitiliselt mittekorrektsed. Suisa häbiväärsed.

Teisalt on teine kultuur ... Nirti tuletas meelde neid rõõmsaid aegu poolteist aastat tagasi, mil ma avastasin Red Dwarfi - esialgu nonde maakeelde pandud taskuraamatutena ja hiljem ka teleseeriatena (mis mul nagu ikka pooleli jäävad viimasel ajal). Natuke Adamslik, aga samas kuidagi reaalsem. Allakäinum. Dave Lister ja tema isiklikud suhted olid väga mõjuvad. Rimmerlik tobedus, surutud digitaliseeritud taaskehastusse ... vingelt mõttetu tüüp. Nagu muidugi kogu postapokalüptiline hiidkosmoselaev liikumas läbi ilmaruumi. Mahajäätud, kiiritatud ... uueks sündinud. Raamatujärjed läksid käest lõpuks. (Vaatan, et teleseeriaid on suisa kaheksa hooaega - seal PEAB midagi olema.)

Nagu on ka mõttetu unistada ökofašismist Veenuse või Marsi kallal - nende atmosfääri, temperatuuritingimuste ja keskkonna maalähestamisest, mis muudaks terve süsteemi meile sobivaks. Saaks ainult liftiga üles. Aga me oleme mugavad. Naudime käesolevat hetke ja mida see meile pakub. Kahjuks.

Kultuur kui ajaveetmis kunst - kasutada aeg Ära. Lasta tal voolata endast mööda. Oh ... produktiivsemalt! Produktiivsemalt! Kodanikud!

Näiteks palju kasulikum oleks jõuda ühesele arusaamale oma akadeemilistest suundumustest.

Millest kirjutada lõputöö?

Midagi lahedat, olulist, statistilist ehk veidi. Äkki ikkagi valida andmebaasid? SQL päringutega hakkan juba aegamööda tuttavaks saama. Peale selle ülioluline komponent - juhendaja.

Ja palju tobeidaid bürokraatiapabereid, mida peaksin juba reedeks ära täitma.

Täna lugesin rongis Banksi "Excession"'it - aeglaselt läheb. Peaks paremini motiveerima. Koolis andsin kaks tundi - viimased esmaspäevased tunnid, sest tuleval esmaspäeval sõidame Otepääle. Veel kaks reedet vaja tunde anda - sealhulgas kaks kontrolltööd. Nädalavahetusel peaks tulema saun Plaskus ja ehk ka Kauri hällipäev Pangodis.

Banksi Kultuur on ikka meeletu. See ajab mind keema ja tekitab soovi olla seal. Kuigi ta on ... lagunenud. Inimestel pole tähtsust. Postmodernism. Ülim tehnoloogia - hiiglaslik tähelaev, milles on kolmes eri sektsioonis asukad hoopis eri maailmadest - õhukestes pilvedega atmosfääris lendlejad, kalad omas vees ning ülitihedast gaasigigandi alumistest kihtidest pärit tegelased. Eksisteerivad. Osalt loomad - õgimas kättesaadavat. Osalt ... inteligentsemad.

Maailm on jäänud ahtaks, sest keelepiirid hoiavad paigal. Püüan ... laiendada.

"Nojah, Beethoveni üheksandat sümfooniat ei maksnudki temalt oodata."

(Lausub surnumatja Läänerindel ilmasõja päevil ajades hauda veel üht ohvrit tuhandetest)

Ego. Ise.

Ma olen väga isekas persoon. Mõtlen ainult endale.

Aga ma tean veel üht hullemat, kes vaid endast vatrab. See on üsna kole ja tüütu ... ajapikku. Kahjuks on ta mu sugulane ja ma pean jagama temaga vahetevahel korterit. Võibolla ma natuke oskan seda koledust näha, natuke ... muuta ennast, et ma ei läheks nii kaugele. Ma tean ja olen talle mõista andnud, et ma ei kannata seda välja. Ta arvab endiselt, et ma ei ole eriti jutukas ja jätan enda sisse kõik. Tegelikult ma ei ole endasse suunatud persoon, aga ma tean, et välja suunates olen ma veelgi hirmuäratavam. Veelgi Egom.

Aga samas on selline eeskuju ... hukutav. Või samas on mulle vahel öeldud, et ma olen valmis üsna suurteks eneseohverdusteks mitte millegi eest. Hoolimisest? Igatahes kõik teavad, et ma olen alati valmis sotsialiseeruma (saadeks kasumiks oma võimaluse rääkida?). Samas ma olen omaarust üldiselt valmis ka kuulama ja nõu andma, kui oskan. Tema ei ole ... ta küsib midagi vaid selleks, et oleks põhjust ise rääkima hakkamiseks. Endast. Kuigi antava nõu osas ei saa ju kunagi ... pead anda, et see töötab. Võibolla ajab segasemaks. Olen valmis ütlema inimestele, kes seda vajavad, et nad ei peaks mõtlema sellistest asjust ... see pole produktiivne. Ja samas ei oska ise mõtlemist aheldada, et ta jääks produktiivsuse rajale, mida ta näiteks praegu vajaks.

Keegi ei oska. Kõik tunneme.

Jube Ego ... aga Beethoveni üheksandat ei kirjutaks. Ah ... ... peale ...

(Galapagost läbi ei jõudnud, aga puudu jääb vähe)

Peroonil ootas M.

Mäletate ju seda laulu - "Hei-hei-hei tule jaama! Võta kaasa perroon!" Ivo Linna esituses muidugi.

Rääkisime M.'iga ulmekirjandusest. Tema soovitet "Lumevaringu" sain ju lõpeks läbi ja tal oli pooleli Lew R. Bergi viimane raamat - "Must kaardivägi". Näitasin Celestiat. Palju-palju vaadata ja rääkida ... lõpeks alles Kehras saime hakata omi raamatuid lugema.

"Rasestumine ja nohu on mõlemad põhjustet limaskesti armastavate mikroorganismide poolt." (Veel Galapagose geniaalseid mõtteid minu sõnastuses)