"Nojah, Beethoveni üheksandat sümfooniat ei maksnudki temalt oodata."

(Lausub surnumatja Läänerindel ilmasõja päevil ajades hauda veel üht ohvrit tuhandetest)

Ego. Ise.

Ma olen väga isekas persoon. Mõtlen ainult endale.

Aga ma tean veel üht hullemat, kes vaid endast vatrab. See on üsna kole ja tüütu ... ajapikku. Kahjuks on ta mu sugulane ja ma pean jagama temaga vahetevahel korterit. Võibolla ma natuke oskan seda koledust näha, natuke ... muuta ennast, et ma ei läheks nii kaugele. Ma tean ja olen talle mõista andnud, et ma ei kannata seda välja. Ta arvab endiselt, et ma ei ole eriti jutukas ja jätan enda sisse kõik. Tegelikult ma ei ole endasse suunatud persoon, aga ma tean, et välja suunates olen ma veelgi hirmuäratavam. Veelgi Egom.

Aga samas on selline eeskuju ... hukutav. Või samas on mulle vahel öeldud, et ma olen valmis üsna suurteks eneseohverdusteks mitte millegi eest. Hoolimisest? Igatahes kõik teavad, et ma olen alati valmis sotsialiseeruma (saadeks kasumiks oma võimaluse rääkida?). Samas ma olen omaarust üldiselt valmis ka kuulama ja nõu andma, kui oskan. Tema ei ole ... ta küsib midagi vaid selleks, et oleks põhjust ise rääkima hakkamiseks. Endast. Kuigi antava nõu osas ei saa ju kunagi ... pead anda, et see töötab. Võibolla ajab segasemaks. Olen valmis ütlema inimestele, kes seda vajavad, et nad ei peaks mõtlema sellistest asjust ... see pole produktiivne. Ja samas ei oska ise mõtlemist aheldada, et ta jääks produktiivsuse rajale, mida ta näiteks praegu vajaks.

Keegi ei oska. Kõik tunneme.

Jube Ego ... aga Beethoveni üheksandat ei kirjutaks. Ah ... ... peale ...

(Galapagost läbi ei jõudnud, aga puudu jääb vähe)