Plaanid ja reaalsus

Plaan:

Start: 18:00, E, 26.12, suund - Stockholm, laev

Etapp 2: osa 1: 11:45 (+1 ehk 12:45 Eestis), K, 28.12, suund - Keflavik, lend WW 943, saabumine 14:05 Islandi (GMT) aja järgi (+2 tundi Eestis siis).

Osa 2: Keflavik - Pierre Trudeau lend WW 251, 15:30 (Eestis +2 ehk siis 17:30) kuni 16:10 idaranniku standard aeg (UTC -5, Eestis +7 ehk 23:10).

Üks öö Montrealis.

Nüüd on siis see raskeim osa - 28.12 lennud - tehtud. Kuid mõõdukalt seiklusrohkelt.

Jäime veidi hommikul hilja peale, lapsed sabas liikumine jms. Proovisin teha iseteeninduses "check in"'i, sisestasin kõigi reisijate passinumbrid, kodakondsused jms. Viimaks teatas süsteem, et kuna meie sihtpunkt jääb Kanadasse, siis peab ikkagi passe nägupidi kontrollima ja iseteeninduses pole see võimalik. Jõudsime siis "check in"i suht viimasel hetkel ja alles jäänud kohad olid varuväljapääsude juures, kuhu väikseid lapsi ei lubata. Peale väikest segadust ei jäänud neil siiski muud üle. Peale turvakontrolli oli juba päris kiireks läinud - ja seal nad siis asjatasid, et pileteid vahetada, mis ikka ei õnnestunud. Lõpuks - kui lend juba väljuma oleks pidanud - lükati meid viimasena lennukisse. Aga kohapeal organiseeriti siis vahetus, et suuremate lastega pere sai varuväljapääsukohad ja meid suunati lennuki viimasesse ritta. Lend Stockholmist Keflaviki oli siis päris täis, ühega kahest WOW Airbus 320 lennukist - nende lennupark koosneb viimasel ajal enamuses A321 lennukitest, mida täiendavad mõned A330'ned ka. Tänu meie kohasegadusele väljus lend 20 minutit hiljem.

Kuid Keflavikis ootas meid veel üllatusi - maandumine oli üsna raju ja lennuk ei saanud terminaali minna, sest tuul oli liiga tugev. Seisime pool tundi kuskil kauba alal ja lõpuks napilt enne edasilennu väljumist saime alles sisse. Kuid mõistagi oli ka edasilend lükkunud edasi. Siiski tuli vahepeal leida koht, kus ka järgmisele etapile piletid printida ja pärast seda läbida täiendav passikontroll lennujaama Kanada/USA poole reiside tsooni jaoks. Siis sai veel püstijalu tükk aega oodata ja lõpuks "toru" asemel bussisõiduga lennukile. Stocki otsa stjuuard oli mu lootused A330'ga lennata saamisest küll purustanud, aga see lennumasin oli A321 ja vaid umbes poole aastane. Veidi suurem kui A320, õhemate modernsete istmetega. Wingletitega üles, mitte "kalasabadega" nagu pildil olev A320 tiib Stocki lennul. Montreal ei tundunud eriti popp - lendurid olid küll pered kaasa võtnud, aga vabu kohti oli palju. Mis muidugi sellisele 5 tunni ja 40 minuti pikkusele otsale oli hea. Kahjuks õhtusse veninud väljumine 17:10 paiku jõudis küll maa pimedusega katta. Pikalt läks väljas aga lennu ajal valgemaks - ikkagi lääne ja lõuna poole sõit, aga sisuliselt maandus lennuk ikkagi pimeduses. Ehk siis lennates ehasse .... Lennuki kapten oli vahepeal jutukas - Gröönimaal mainis vasakul ja paremal asuvaid varulennuvälju, mille peale lendurid igaks juhuks alati mõtlema peavad. Lubas lõpuks Montrealis õlut jooma minna (ja mitte enam selliste asjade peale ette mõelda).

Montrealis ootas meid suur jaam - ja muidugi suutsid lapsed nüüd jubaväga väsinud olla - ega pole ka imestada - hommikust stockholmis oli selleks ajaks mööda saanud juba 12 tundi ka... ja ees ootas veelasjatamist immigratsioonipaberitega ning bussisõit kesklinna (mil mõlemad magasid). Kuid korraga tassida last ja kogu pagasit ... on päris raske. Õnneks siis kuidagi sai poiss siiski jalad alla.

Väärt oli olnud mõte laadida GoogleMaps rakendusse offline kaartidega alla Montreal - tõepoolest aitas bussipeatusest suuna valida (kuigi telefon oli juba 17 % peale kukkunud.

Viimaks sai ka esimese kultuurishoki - hotellipidaja küsis meie toidupoeinfo peale, et mida me süüa soovime. Kirjeldasime, et üldist toidukraami. Juhatuse peale leidsin poe - esimene korrus/vaateaknad olid küll rohkem kosmeetika ja odekolonnid, aga kui sisse minna, siis ilmus tagant poolt ka piimariiul, hommikusööke, limonaade, küpsiseid jms. Teisel korrusel samas poed apteek ja komme ja tööstuskaupu. Mida aga ei ole on sink, vorst ja tavalised leivad-saiad. Neid lihtsalt ei leia nö supermarketist.

Uus algus

Lahtiütlus: kui viimati reisiblogisin pikemalt (2007.-2008.), siis sellest on nüüdseks juba 9 aastat, kaks last, pikk nimekiri töökohti CV's ja palju muud möödas. Ehk siis enam sama inimene ei ole päriselt, aga samas palju neid blogisid ikka teha, eksole ...

Vahepeal üritasin siin ka tehnoloogilisi nippe blogida. Eks näis - sellele tasub vist rohkem mujal rõhuda, aga võibolla peegeldan neid endiselt siia ka.

Sel korral on ees 4-5 kuud esmalt, üle lombi. Hiljem suht kindlalt otsa Holland ja Saksamaa. Alustuseks läks hirmsa kraamimise saatel käima laevareis lastega Eesti läänenaabri pealinna, mille nimi võiks vist maakeeles kõlada kui "toikalaid". Polegi varem kesk talve laevasõitu teha tulnud, veidi loksutas ka enne Marie sadamat, avamerel. Kuid ma olen Suures väinas mõnel harval tormisel korral hullemat saanud, mitte ainult Laid-tüüpi pähklikoortega igiammu. Ega täpselt ei näinudki, et mis lained tegelikult olid ... igatahes südant pahaks ei ajanud see asi veel, aga magama jääda oli veidi rahutu. Minu esimene merereis siia maale toimus ju 1993. aasta suvel laevaga, mida enam ei ole ... või täpsemalt on, aga ...

Nonde uuemate laevadega on ka mõned korrad üle Läänemere käidud. Ikka veel on pardal kuubikukujulised televusserid, Wifi on nüüd ajale kohaselt olemas, aga päris niru. Alles 11 paiku hommikul sadamas töötas paremini ...

Pildil vihjab telefon reisi järgmise etapi esimesele osale. Tõsi - see võib tähendada kitsamat jalaruumi kui 767 või 777 pardal, aga tähendab vaid kahte lendu ja ühte vahemaandumist ja päris soodsa piletiga. Erinevalt alternatiivides, mis eeldanuks nii Euroopa kui Ameerika poolel edasi lendu. Ükski lennuosa ei tohiks üle 5 tunni ja 40 minuti kesta, eks me siis homme näeme. Meie perele on see igatahes esimene lend üle lombi. Mihkel pole oma senise ligi 4,5eluaasta jooksul üldse lennanud (ja on veidike stressis ning ei taha eriti minna). Tuule on aastasena mõned Euroopa sisesed lennud emme ja vanaemaga teinud, aga tema on meil veel väike (2,5 täis). Minu senised lennud on ka piirdunud maksimum Kopenhaagen-Reikevik (2008), millele Euroopa sisene (geoloogilisi laamasid arvestades) maksimum Riia-Rooma lennuga (ligi aasta enne poisi sündi ehk 2011) lähedale ei saa. St, Islandi lääneserv läheb juba Ameerika laamale, kuigi sealt edasi lennata on veel tunduvalt pikem maa. Näis-näis kuidas me homme vastu peame - jalgsirännak laevalt bussipeatusesse oli juba paras katsumus lastega... ajavaru peab hommikul kamaluga võtma.

vana raamat

Vanaema leidis kapist ühe kõvasti kannatada saanud raamatu, mille ta kunagi ammu kellegi tuttava käest päästis, sest too soovis sellega ahju kütta. Eks Nõukaajal oli ennesõjaaegse saksakeelse raamatu omamine na kahtlane tegevus muidugi.

Esimesed leheküljed on läinud, aga ometi on huvitav vaadata.

Huvitav on näha väga vanadel piltidel kohti, mida oled tänapäeval oma silmaga näinud. Esimene pilt on kohe Gullfossist, võrdluseks pilt Gullfossist blogis.


Otsisin netist siis raamatu kohta informatsiooni, leidsin ühe blogi, kes näitab pilti viidates raamatule "Das Unbekante Island", Walther Herring, 1936. Kahjuks enda raamatust sama pilti ei leidnud, aga vaadates lehekülgede numbreid, siis puudu on näiteks pildileheküljed 15-18, 23-26 ja 31-32.


Muidugi on raamatus olemas tingikoha pildid, siin samas siis näha. Võrdluseks minu pilte sealt samast.


Minu pildid on ilmselt umbes samade nurkadega nagu vanad pildid. Mõlemal juhul on parempoolsed pildid alla orgu majakestele, mis nagu näha on jätkuvalt samasugused. Mõned on küll lähemale ka juurde ehitatud.


Edasi on kaks lehekülge raamatust geisritest, need on teadupärast väga muutlikud tegelased. Siin on juttu ka suurest geisrist, mis 1913-14 tegevuse lõpetas. Midagi võrreldavat ilmselt minu ja raamatu piltidel pole.

Siis Reikevik. Õhuvaated tsepeliini pealt, nagu ajastule kombeks.



Raske on võrrelda, aga siiski - näiteks vaadates õhu/sateliidi pilti ühe Islandi firma koduleheküljelt, kus on märgitud küll firma asukoht.

Ilmselt asub raamatu piltidel nähtav kirik samas kohas, kus nüüd on uus kirik - seda võis näha mitmetel minu piltidel - näiteks seal. Ühtlasi näeb sellel pildil vanu maju, mis ilmselt on näha ka vanal õhufotol.


Edasi veel mõned pildid, aga rohkem kommenteerida ei jõua.


Lisatud 21. märtsil: seda raamatut saab veebiantikvariaatides osta hinnaga 22-38 eurot, kuna saatmine on erinev, siis hinda näidatakse 25 (saatmiskuluta, ilmselt peab ise Saksamaale järgi minema?) kuni 49 eurot. Tundub, et saatmiskulu sõltub raamatu hinnast, kusjuures.

Reikevik, 19. jaanuar 2008

Tagantjärele ka mõned pildid linnast veel endast. Jalutasime sääl laupäeval, ostsime minu soovil nänni ja vahtisime ringi.

Reikevikist põhjas üle lahe paistab suur Esjani mägi, õieti mäestik.


Elasime Reikeviki uuemas osas, aga teel kesklinna jäid ette veel uuemad osad. Siin on näha nende kerkimine, taamal kerkivamas osas ongi tegelikult kesklinn ise. Vaade randa mööda minevale jalutusrajale ja kaldale, mis on üsna kõrge valliga nagu näha.

Seal rannas seisab ka monument, mida nii mõnelgi pool ka enne näha on olnud. Kahjuks pole märganud meelde jätta, et mida see kujutab. Ilmselt viikingilaeva või on tegu vaala skeletiga?


Islandi rannavalvel on mõned laevad. Ilmselt on pildil V/s Týr ja V/s Óðinn, mis seisavad ka wikipedia pildil kenasti kõrvuti. Naljakas komme neil keskele teha vaatemast. Meenutab mõneti vana aegset kommet teise ilmasõja eelt, mil ka suurtel pealveelaevadel oli oluline omada kõrgel vaateposti. Eriti uhked ja rasked soomustornid olid veel Esimese ilmasõja aal.


Parasjagu kaevasid islandlased oma vana Reikeviki sadamat suuremaks, suur hulk maad oli tühjaks kaevatud ja vaid ajutine terastamm hoidis vett eemal.



Politsei on siis sealmaal imeliku nimega, relvastatud nad ka pole!



Keset linna künka otsas seisab nende suur peakirik, mis välimuse järgi ehitatud ilmselt kuuekümnendail või seitsmekümnendail. Tegelikult plaaniti asi juba kolmekümnendail funktsionalistlikult (kuigi näeb välja ju nagu pesueht gooti). Kirikut ehitati kokku ligi nelikümmend aastat!


No aga see kõik ei tähenda, et kirik ei võiks kole olla. Imelikud toed ümber torni on muidugi mõistetavad arvestades tema kõrget asukohta troonimas üle linna.


Kiriku ees on ameeriklaste kingitud ausammas Leif Eriksonile, kes nende maa avastas. Noh, eks ameeriklastel läks seda tarvis ka, et nende maa avastatud sai. Mis nad ilma selleta veel teinud oleks!


Sees on ka kole hall ja kivine ning kõle!



Öösel näeb kirik vähe parem välja vähemalt. Kollases valguses uhkelt üle linna.





Teine kõrge koht on Perlan - kohalik ettekujutus veetornist, mis sisuliselt on umbes viis hiiglasliku veetanki kaetud klaasist kupliga ja vahele ehitatud muuseumi, restorani ja muudse värkidega. Paakide pealt saab linna vaadata, mida ma ka tegin. Kuigi maru külm oli! Ausaltütelda võinuks rohkem pilditada, aga lihtsalt ei lubanud ilm õues olla!





Ja pilt ka:


Üks vaade Perlanist veel hotelli suunas umbes.

Kuldne sirkel

Mis asi see on, mida nad nimetavad kuldseks sirkliks (circle) või õieti ringiks seal Islandil?

Meie kogemustest L.'iga jäi järgnev mulje.

Alustasime sõitu Iceland Excurssionsi bussiga hommikul kell 830 Reikevikist kagu suunas üles, kus esimese asjana veel hämaras jõudsime ühte uude elektri- ning soojusjaama, milles on 32 puurkaevu, kust tuleb vett temperatuuriga 250-275 kraadi. Sellest eraldatakse aur, mis läheb turbiinidele, üle jääva sooja veega soojendatakse külma vee puuraugust saadavat joogivett ja köetakse 25 km eemal auvat Reikeviki, kuhu viib üle maa maavärinakindel torujuhe, milles pidada kaotatama vaid paar kraadi temperatuuri.
Jaam on uus ja tuus - alles 2006 kasutusele võetud. Teinepool mäge pidi ka vanem jaam olema, millega koos siis Reikevik ära köetakse. Sisuliselt istutakse vulkaani otsas ja pumbatakse sealt välja kuuma vett ja tagasi teistesse kaevudesse läheb kasutatud vesi. Töötavad kaks kõrgsurve turbiini ja üks aeglasem. Puuraugud on 1500-2800 meetrit sügavad, ulatuvad puurimise algpunktist kuni 1200 meetrit kõrvale - nõnda saab ühest hoonest puurida palju auke eri suundades. 32 on kuumad augud, 8 auku võtavad vastu ärakasutatud vee, need on ka üle 1500 meetri sügavad. Lisaks on 6 külma vee puurkaevu.
Suurem jagu elektrienergiast toodetakse tegelikult siiski hüdroelektrijaamades keskplatool, vt pilti sissekande lõpupool. Soe vesi ja elekter on ainsad ressursid, mis Islandil odavnevad - ehituskulud, palgad, toit - kõik muu tõuseb (eriti palk).

Teisena näidati üht maa all plahvatanud magma kraatrit, milles vahel Björk laulmas käib. Sügav ja kummaline auk - järvega põhjas, aga pildile hästi ei jäänud. Edasi mindi Gulfossi juurde - see on Islandi kuulsaim kosk.
Poosetatud sai ikka ka kose taustal.
Kosk on kahe osaline, väga uhkelt kukub teine kuristikku - laia joana.

Edasi viis tee geisrite juurde.
Uhked härrad need geisrid!!
Ja samas on need on ühed jubedad põrguaugud ka! Ette neid ei tea, et millal nad purskama hakkavad, kui kaua purskavad! Veidi enne purset tegevat siiski miskist häält veidi. Vahel teevad mitu purset kohe üsna ühte jutti, vahel peavad mitukümmend minutit pausi. Käisid kõlakad, et kellegil Islandlasel olla magamistoas geiser tekkinud - pidi välja kolima kähku.

Augud on tumedad, vesi pulbitseb seal muidu ka enamasti. Allatuult ei tohi lähedale sattuda - mitmesaja kraadise auru pilv katab keha kiiresti põletushaavadega! Töö on korralik!

Kohapeal olid teised ümbritestud köitega, mis pidid markeerima turvalisi tsoone, aga mõne koha pealt oli köis küll juba kaugele kuuma vee alale sattunud.

Maa on geisrite juures auklik, geisrite aukudes on aeglaselt settimas väljakeedetud mineraalid - õhukeste kihtidena nagu puu aastarõngad. Aurupilved liikusid majesteetlikult mööda orgu, vahel tegi geiser mitu purset järjest - siis jäi õhku kaks uhket aurusammast järgemööda. Lisaks reostasid geisrid õhku mädamunalehaga - nimelt sisaldab nende vesi väävlit.

Mõned geisrid olid pandud betoonist mütsi alla, millega nad olid torudesse suunatud. Siis pritsis auru ja vett vaid soovitud kohast, aga muidu võivad nad igas suunas pritsida, ennekõike küll üles, sest surve tuleb sügavalt alt ja puhub lõõri veest tühjaks ennekõike üles suunas.

Geisrite vesi voolab ojadena jõe suunas, on ju teine täitsa hääs temperatuuris juba ja niipea ei külmu. Meie reisi ajal - 18. jaanuaril - oli Islandil mõned kraadid külma. Reikevikis vaid kraad-kaks alla nulli, mägedes ehk viie juures.

Topelt aurusambad on majesteetlikud ja paistavad kaugele.





Ärge talvisel islandil autot rentige. Jaapanlased jäid ilmselt hätta - neljarattaveoga pisibuss tõmbab küll autot, aga meie nähes seda veel välja ei saanud hangest.

Edasi viis tee tagasi, aga veidi maanteest kõrvale üsna peatee ääres näitas giid üht kena võimsat koske.

Ja selle kõrval oli lammaste eraldamiseks mõeldud ümmargune aedik, taga taustal on näha mäed ja kuskil seal eespool on ka Gullfossi kosk.




Tee viis ühe vana ja traditsioonilise kiriku asupaiga juurde, tõsi - kirik ise oli selgelt ehitet kahekümnenda sajandi teisel poolel - kõik Islandil nähtud kirikud olid seda muide (lõpus on veel kaks pilti kahest erinevast kirikust). Aga see kirik olla vanal ja traditsioonilisel kiriku künkal. Ei tea, kas Islandlaste kirikud on maavärinates maha lagunenud või nad lihtsalt ainult pettuse pärast tuhat aastat kristlased on olnud ja tegelikult Thori ja Freyaga asju ajanud.




Igatahes uue kiriku juurde on taastatud ka vana kiriku keskaegne maaalune põgenemistee, et kirikuisandad vajadusel kiriklast paganate eest lahkuda saaksid salamisi.




Edasisel teel nägime oma firma väikebusse, üks oli eriti jõhker neljarattaveoline. Aga seda abitum ta tol hetkel välja nägi - võtsime peale bussijuhi, kes hiljem Reikevikis suvalisel hetkel maha hüppas ja üle lume jooksu pistis kuskil kiirteede vahel. (Ärge kodus järele tehke!)




Varsti jõudsime Islandi suurima järve äärde, aga enne nägime muuseas ka üht hüdroelektrijaama, võibolla toitis seda muide Islandi suurima järve väljavool, ma pole päris kindel. Igatahes suurima järve pind on umbes 100 meetrit üle merepinna, aga järve sügavaim punkt on 114 meetrit ... tehke järeldused.

Eemalt nägime mäekese taustal pilvi või ehk olid need ka geisrid? Pole kindel, igatahes pilve kohta oli neil kummaline käitumine ja kuju.



Tee suundus ülesmäge läbi ühe ehtsa Islandipärase põlislaane. Vaevakaskedest, nagu ikka!

Suurma järve kirdepoolses nurgas on muistne "Dingevellir" - tingide pidamise koht. Siis just siin kogunesid suvel neljaks nädalaks esindajad kõikjalt üle Islandi (kuigi mõnel võis siia tulekuks kuluda kaks ja pool nädalat ratsutamist).

Vasakul serval on näha kaljud - nende suunas rääkis tingide pidamisel eesrääkija, kelle hääl kajas kohale saabunutele mäe pealt vastu. Paremal on väike kirik ja tänapäevased valitsuse suvilad - neisse viiakse teiste riikide riigijuhte, et näidata neile islandlaste vana demokraatia hälli. Tegelikult pole selles kohas tinge enam mitu sajandit peetud, sest maapinna muutuste tagajärjel on järv hulka lähemale kolinud ja kaljud lagunemas. Lõpeks see kõik on ikka tsoonis Ameerika ja Euraasia laamade vahel. Nii lahkneb kuskilt siin Islandil maa iga aasta kaks ja pool sentimeetrit - Island võiks justkui pooleks minna, aga õnneks on magma surve piisav, et katta kõik liikumised. Muidugi on negatiivseks küljeks vulkaanipursked ja magamistuppa trügivad geisrid ...

Tagasi linna suunas sõit - tavalised Islandi autod (maasturid!) ja mäed.

Reis oli igati kena, sellist tehakse siis iga päev kahe firma poolt - Reikevik Excurssions ja Iceland Excurssions. Põhilised Reikevikile suhteliselt lähedased (st Islandi edelanurga) vaatamisväärsused näeb ilmselt ära.

Õhtul sai veel veidi jalutatud, nagu lubatud, siis lõppu kaks kirikute pilti, esmalt kummaline kahe torni ning kahe pseudotornikesega kirik, mille kaared on väga islamipärased:

Ja teiseks islandlaste ilmne peakirik - üleval Reikevikis künka otsas. Väga kummaliste tugedega betoonist hall gooti katedraal. Selgelt kahekümnenda sajandi ehitis, ehk teen tast veel spets sissekande ka, aga siin on ta öise võttena linna pargi kõrvalt: