Raamatute lõpud on hirmsad. Lõpud on üldse kohutavad. Alati.

Isegi kui ootad lõppe - teevad lõpud tühjaks. Võibolla murravad ahelad, aga peagi otsid uusi.

Nägin millalgi telekast (pealtnägijas?), kuidas madagaskarlased oma surnud üles kaevavad ja toovad sugulaste sekka. Vanemad inimesed, kes veel mäletavad neid surnuid, räägivad nendest, süüakse ja lauldakse ning tantsitakse. Räägitakse surnute elust - mis neile meeldis, mida nad tegid ja korda saatsid. Räägivad need, kes nägid, räägivad need, kes kuulsid. Kuni on elus kasvõi üksainus, kes väikse lapsena nägi teda. Mäletatakse. Suuline kultuur. Püsimine kogukonna mälus. Pakutakse süüa, rõõmustatakse.

Või mäletate kindlasti seda Bondi filmi, kus neegrid uusorleansi tänaval kannavad kirstu ja itkuvad. Džentelmen küsib kõrvalseisjalt tänaval - keda nad matavad. Kõrvalseisja vastab - teid. Järgmisel hetkel džentelmen kõrvaldatakse vaikselt, kirst tõstetakse talle peale, ta kaob kirstu alla ja kirstu uuesti kerkides on kadunud. Neegrite laul muutub rõõmsaks, tantsusammul kulgevad nad piki tänavat edasi kirst õlgadel ...

Ärge uurige kahureid. Nägin unes eestlaetavat kahurit, mida sõpradega katsetasin. Kummalises kohas. Kummaliste sõpradega. Ehtsat 18. sajandi tukki, mis pauku ei teinud ja oli asetatud ... ämbrile või pesukaussi?

Oli see džentelmen MI-6 agent number 004? Ei tea ... ei otsi ka. Praegu.

(Amarokis Nirvana : The Man Who Sold The World - miks see kõlab täpselt nagu Bowie? Bowie! Bowie!!!??? ... I'l never lost control)