Kultuur

on kummaline nähtus. Ümiseda sõjaaegseid rindelaule mööda linna marsides teeb meele rõõmsamaks, kuigi laulud on iseenesest ju ... kahtlased. Poliitiliselt mittekorrektsed. Suisa häbiväärsed.

Teisalt on teine kultuur ... Nirti tuletas meelde neid rõõmsaid aegu poolteist aastat tagasi, mil ma avastasin Red Dwarfi - esialgu nonde maakeelde pandud taskuraamatutena ja hiljem ka teleseeriatena (mis mul nagu ikka pooleli jäävad viimasel ajal). Natuke Adamslik, aga samas kuidagi reaalsem. Allakäinum. Dave Lister ja tema isiklikud suhted olid väga mõjuvad. Rimmerlik tobedus, surutud digitaliseeritud taaskehastusse ... vingelt mõttetu tüüp. Nagu muidugi kogu postapokalüptiline hiidkosmoselaev liikumas läbi ilmaruumi. Mahajäätud, kiiritatud ... uueks sündinud. Raamatujärjed läksid käest lõpuks. (Vaatan, et teleseeriaid on suisa kaheksa hooaega - seal PEAB midagi olema.)

Nagu on ka mõttetu unistada ökofašismist Veenuse või Marsi kallal - nende atmosfääri, temperatuuritingimuste ja keskkonna maalähestamisest, mis muudaks terve süsteemi meile sobivaks. Saaks ainult liftiga üles. Aga me oleme mugavad. Naudime käesolevat hetke ja mida see meile pakub. Kahjuks.

Kultuur kui ajaveetmis kunst - kasutada aeg Ära. Lasta tal voolata endast mööda. Oh ... produktiivsemalt! Produktiivsemalt! Kodanikud!

Näiteks palju kasulikum oleks jõuda ühesele arusaamale oma akadeemilistest suundumustest.

Millest kirjutada lõputöö?

Midagi lahedat, olulist, statistilist ehk veidi. Äkki ikkagi valida andmebaasid? SQL päringutega hakkan juba aegamööda tuttavaks saama. Peale selle ülioluline komponent - juhendaja.

Ja palju tobeidaid bürokraatiapabereid, mida peaksin juba reedeks ära täitma.