Plaanid ja reaalsus

Plaan:

Start: 18:00, E, 26.12, suund - Stockholm, laev

Etapp 2: osa 1: 11:45 (+1 ehk 12:45 Eestis), K, 28.12, suund - Keflavik, lend WW 943, saabumine 14:05 Islandi (GMT) aja järgi (+2 tundi Eestis siis).

Osa 2: Keflavik - Pierre Trudeau lend WW 251, 15:30 (Eestis +2 ehk siis 17:30) kuni 16:10 idaranniku standard aeg (UTC -5, Eestis +7 ehk 23:10).

Üks öö Montrealis.

Nüüd on siis see raskeim osa - 28.12 lennud - tehtud. Kuid mõõdukalt seiklusrohkelt.

Jäime veidi hommikul hilja peale, lapsed sabas liikumine jms. Proovisin teha iseteeninduses "check in"'i, sisestasin kõigi reisijate passinumbrid, kodakondsused jms. Viimaks teatas süsteem, et kuna meie sihtpunkt jääb Kanadasse, siis peab ikkagi passe nägupidi kontrollima ja iseteeninduses pole see võimalik. Jõudsime siis "check in"i suht viimasel hetkel ja alles jäänud kohad olid varuväljapääsude juures, kuhu väikseid lapsi ei lubata. Peale väikest segadust ei jäänud neil siiski muud üle. Peale turvakontrolli oli juba päris kiireks läinud - ja seal nad siis asjatasid, et pileteid vahetada, mis ikka ei õnnestunud. Lõpuks - kui lend juba väljuma oleks pidanud - lükati meid viimasena lennukisse. Aga kohapeal organiseeriti siis vahetus, et suuremate lastega pere sai varuväljapääsukohad ja meid suunati lennuki viimasesse ritta. Lend Stockholmist Keflaviki oli siis päris täis, ühega kahest WOW Airbus 320 lennukist - nende lennupark koosneb viimasel ajal enamuses A321 lennukitest, mida täiendavad mõned A330'ned ka. Tänu meie kohasegadusele väljus lend 20 minutit hiljem.

Kuid Keflavikis ootas meid veel üllatusi - maandumine oli üsna raju ja lennuk ei saanud terminaali minna, sest tuul oli liiga tugev. Seisime pool tundi kuskil kauba alal ja lõpuks napilt enne edasilennu väljumist saime alles sisse. Kuid mõistagi oli ka edasilend lükkunud edasi. Siiski tuli vahepeal leida koht, kus ka järgmisele etapile piletid printida ja pärast seda läbida täiendav passikontroll lennujaama Kanada/USA poole reiside tsooni jaoks. Siis sai veel püstijalu tükk aega oodata ja lõpuks "toru" asemel bussisõiduga lennukile. Stocki otsa stjuuard oli mu lootused A330'ga lennata saamisest küll purustanud, aga see lennumasin oli A321 ja vaid umbes poole aastane. Veidi suurem kui A320, õhemate modernsete istmetega. Wingletitega üles, mitte "kalasabadega" nagu pildil olev A320 tiib Stocki lennul. Montreal ei tundunud eriti popp - lendurid olid küll pered kaasa võtnud, aga vabu kohti oli palju. Mis muidugi sellisele 5 tunni ja 40 minuti pikkusele otsale oli hea. Kahjuks õhtusse veninud väljumine 17:10 paiku jõudis küll maa pimedusega katta. Pikalt läks väljas aga lennu ajal valgemaks - ikkagi lääne ja lõuna poole sõit, aga sisuliselt maandus lennuk ikkagi pimeduses. Ehk siis lennates ehasse .... Lennuki kapten oli vahepeal jutukas - Gröönimaal mainis vasakul ja paremal asuvaid varulennuvälju, mille peale lendurid igaks juhuks alati mõtlema peavad. Lubas lõpuks Montrealis õlut jooma minna (ja mitte enam selliste asjade peale ette mõelda).

Montrealis ootas meid suur jaam - ja muidugi suutsid lapsed nüüd jubaväga väsinud olla - ega pole ka imestada - hommikust stockholmis oli selleks ajaks mööda saanud juba 12 tundi ka... ja ees ootas veelasjatamist immigratsioonipaberitega ning bussisõit kesklinna (mil mõlemad magasid). Kuid korraga tassida last ja kogu pagasit ... on päris raske. Õnneks siis kuidagi sai poiss siiski jalad alla.

Väärt oli olnud mõte laadida GoogleMaps rakendusse offline kaartidega alla Montreal - tõepoolest aitas bussipeatusest suuna valida (kuigi telefon oli juba 17 % peale kukkunud.

Viimaks sai ka esimese kultuurishoki - hotellipidaja küsis meie toidupoeinfo peale, et mida me süüa soovime. Kirjeldasime, et üldist toidukraami. Juhatuse peale leidsin poe - esimene korrus/vaateaknad olid küll rohkem kosmeetika ja odekolonnid, aga kui sisse minna, siis ilmus tagant poolt ka piimariiul, hommikusööke, limonaade, küpsiseid jms. Teisel korrusel samas poed apteek ja komme ja tööstuskaupu. Mida aga ei ole on sink, vorst ja tavalised leivad-saiad. Neid lihtsalt ei leia nö supermarketist.

Uus algus

Lahtiütlus: kui viimati reisiblogisin pikemalt (2007.-2008.), siis sellest on nüüdseks juba 9 aastat, kaks last, pikk nimekiri töökohti CV's ja palju muud möödas. Ehk siis enam sama inimene ei ole päriselt, aga samas palju neid blogisid ikka teha, eksole ...

Vahepeal üritasin siin ka tehnoloogilisi nippe blogida. Eks näis - sellele tasub vist rohkem mujal rõhuda, aga võibolla peegeldan neid endiselt siia ka.

Sel korral on ees 4-5 kuud esmalt, üle lombi. Hiljem suht kindlalt otsa Holland ja Saksamaa. Alustuseks läks hirmsa kraamimise saatel käima laevareis lastega Eesti läänenaabri pealinna, mille nimi võiks vist maakeeles kõlada kui "toikalaid". Polegi varem kesk talve laevasõitu teha tulnud, veidi loksutas ka enne Marie sadamat, avamerel. Kuid ma olen Suures väinas mõnel harval tormisel korral hullemat saanud, mitte ainult Laid-tüüpi pähklikoortega igiammu. Ega täpselt ei näinudki, et mis lained tegelikult olid ... igatahes südant pahaks ei ajanud see asi veel, aga magama jääda oli veidi rahutu. Minu esimene merereis siia maale toimus ju 1993. aasta suvel laevaga, mida enam ei ole ... või täpsemalt on, aga ...

Nonde uuemate laevadega on ka mõned korrad üle Läänemere käidud. Ikka veel on pardal kuubikukujulised televusserid, Wifi on nüüd ajale kohaselt olemas, aga päris niru. Alles 11 paiku hommikul sadamas töötas paremini ...

Pildil vihjab telefon reisi järgmise etapi esimesele osale. Tõsi - see võib tähendada kitsamat jalaruumi kui 767 või 777 pardal, aga tähendab vaid kahte lendu ja ühte vahemaandumist ja päris soodsa piletiga. Erinevalt alternatiivides, mis eeldanuks nii Euroopa kui Ameerika poolel edasi lendu. Ükski lennuosa ei tohiks üle 5 tunni ja 40 minuti kesta, eks me siis homme näeme. Meie perele on see igatahes esimene lend üle lombi. Mihkel pole oma senise ligi 4,5eluaasta jooksul üldse lennanud (ja on veidike stressis ning ei taha eriti minna). Tuule on aastasena mõned Euroopa sisesed lennud emme ja vanaemaga teinud, aga tema on meil veel väike (2,5 täis). Minu senised lennud on ka piirdunud maksimum Kopenhaagen-Reikevik (2008), millele Euroopa sisene (geoloogilisi laamasid arvestades) maksimum Riia-Rooma lennuga (ligi aasta enne poisi sündi ehk 2011) lähedale ei saa. St, Islandi lääneserv läheb juba Ameerika laamale, kuigi sealt edasi lennata on veel tunduvalt pikem maa. Näis-näis kuidas me homme vastu peame - jalgsirännak laevalt bussipeatusesse oli juba paras katsumus lastega... ajavaru peab hommikul kamaluga võtma.