Asjust

Tõesti on külm väljas.
Käisin üle kuue päeva õues. Kella poole kuuest kümneni jõin ühe tuttavaga Gabrieli likööri. Esmalt ühes Tallinna ülikoolis, edasi tema pool. Pärast trolliga koju.

Mulle meenus üks lugu. Ma usun, et te olete kuulnud lugu konnast ja skorpionist. Kuidas skorpion palub konna, et see ta üle jõe aitaks. Konn keeldub, sest kardab salvata saada. Kuid skorpion veenab teda sellega, et kui ta konna salvaks, siis upuks nad mõlemad. Lõpuks konn nõustub, kuid keset jõge skorpion salvab konna. Konn küsis: "Miks sa tegid seda? Sedasi sureme ju mõlemad!" ja skorpion vastas: "Ma ei saa teisiti, see on minu loomuses."

Chakotay rääkis seda lugu ühes Voyageri osas. Ma mäletan. Mulle vahel tundub, et ma olen skorpion. Mina ei tapa kedagi, vähemalt mitte tahtlikult. Ma olen aus, liiga aus. Teen endale sellega haiget, teen teistele. Põletan sildu, mida mööda ma oleks tahtnud käia. Valmistan pettumusi.

Ma olen justkui skorpion - lootmine on minu loomuses, lootmine ka siis, kui asjad ei näi nii ilusad ja toredad. Lootmine, et ülejäänud asjade võlu paneb silma kinni pigistama.

Hakkan adraks

Labiilik viskas lingi: http://sammuvmammut.blogspot.com

Mina mõtisklesin nüüd seepeale, et kummaline: ma ise juhtusin eelmisel esmaspäeval seda Eametsa lugu ju EPList lugema, sest tuli ikkagi tuju õhtul peale eksamit koju sõita, sest sotsiaalsuse puudus painas. No painab kodus ka, olen aus.

Painab näiteks isa, kes mu Tartu "kodus" ikka ette võtab ja nahutab kõiki ja kõike, mida keegi iganes tema arvates valesti teeb. Mõne asjaga ma olen nõus. Näiteks üks asjaolu, mida ta ikka siunamiseks võtab on ajakirjandus ja selle õpetamine. Siinkohal palun ajakirjanikel mitte solvuda, aga sisuks on see, et ajakirjanduses loeb rohkem lihtsalt kirjutamise anne. Ning teine asi, mida vaja on, on teadmised alalt, millel kirjutatakse. Ajakirjandust õpetatavat läänes kutsekoolides, mitte selles mõttes kutsekoolides, et sinna mindaks peale keskkooli ja siis kohe edasi tööle. Vaid selles mõttes kustsekoolides, et tegu on suvaliste erialade inimeste harimisega konkreetse eesmärgi nimel. Näiteks majandusspetsialistist saab majandusajakirjanik, või ükskõik - peaasi, et inimestel on enne teadmised ja huvi miski muu asja vastu, mida siis edasi ajakirjanikuna kajastada. Mitte nii nagu mõned: "tahan ajakirjanikuks!" ja kõik.

Siis meenus veel seoses selle artikliga suvest 2002 või 2001 ühe Balti Laevaremonditehase personalijuhi sulest, kes isa andmetel olla ajaloolane olnud, ja kes kirjutas sellest, kuidas nemad vajavad tehases viite keevitajat ja ühte inseneri, kes neile jooniseid teeks. Muidugi olid mõlemad artiklid omast vaatenurgast: Raul kaitseb kõrgharidust, too personalijuht kurtis, et igasugused turundajad ja majandusmehed pakuvad end, kuid nendega pole midagi peale hakata. Nüüd aga tänase jutu peamine pirakas.

Nimelt: mulle meenub kellegi kunaginee ütlus, et insenerist võib saada hea majandusmehe. Proovige aga teha majandusmehest inseneri. Ühesõnaga (nüüd lüüakse mind risti ja naelu kasutatakse kümme korda enam kui tarvis) - ka majandus peaks olema kutseõpe nagu ajakirjandus. Kui inimesest inseneri ei saa - ta tõsise asjaga toime ei tule - siis las jätkab jäädes ainult majanduse manu.

Veini ja juustuõhtu

Mina, vana joodik, käisin siis sellisel üritusel.

Suurelt käitusin, sest enne käisin just ühe magistrandi töö statistikat excelis vaatamas. Too aga hindas mu tööpanust paremini, kui seda kuidagi ma ise oleks teinud.

Kell kuus jõudsin koju ja keerasin magama, kolmeni uni ja viie ajal jõudsin mõttele, et võiks Revalisse sõita. Mõeldud tehtud ja taas sai süüa.

Uuendusi esseistika vallas

Ehk küll minu saidile jõudsid paari aine tähtaegade kätte jõudmise puhul eputamiseks ka digitaalkoopiad:
Ajalooteadus - teadus või kirjandusžanr

Haridus on autoriteet

Peaaegu kõigi kirjatööde arhiiv aadressil: http://mustmunk.kolhoos.ee/kirjatood

Sess, kullake!!!

Mul on üsna rullnoklik tuju! Sessi esimese eksami sain hoolimata väga hõredast õppimisest B, istun raamatukogus diivanil, levi on neetult kehv, sest kõik kohad on täis läpakatega eputavaid tudengihakatisi, ja eputan ise ka läpakaga.
Laupäeval käisin Revalis EMA raamatukogus, mis novembrist on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu, tegelikult. Raamat, mida Tartus on kolm eksemplari (üks saksa keeles, üks vabalt kättesaadav) , on Revalis esindatud vaid ühe eksemplariga ja seda väga ajalookauges raamatukogus siis. Raamat oli väljajalutanud ühe mu kaasüliõpilasega, kuid helistati tagasi, sest too polnud veel Türile jõudnud. Kopisime siis seda 100 kr eest mõlemale. Ikka sai pahupidi.
Eile rongis lugesin kontsu läbi, tuttav baki arh. tudengineiu B. sattus samasse vagunisse ja istus sõbrannaga minu vastu, aga me kõik õppisime oma teemasid. Ma täna öösel lugesin siis seda raamatukoopiat "In defence of History", peale õhtut, kus ma ei oleks tohtinud ikkagi läpakat vooluvõrku ühendada. Igatahes lugemisest polnud kasu - eksamil juhtunud küsimuse vastust ma ikka ei teadnud. Kuid kuna eksami ÕISi aeg 1215 oli siiski vale ja kontsuvahel olnud aeg 1515 ei kehtinud ainult detsembri eksamiaja kohta, siis õnnestus ohtra kohvitamise vahele ka konts hommikul läbi vaadata tipnemisega pool tundi enne eksami algust. Aga kuna enamiku aega (kolmeni öösel) lugesin raamatut, siis enamik õppimise aega läks täiesti raisku. Lugedes tabasin end muuseas mõtetelt, et nüüd on teada, kust õppejõud oma loengud kopipeistis. Tegelikult see pole aus, ja oligi ju hea, et loengutes raamatu ilusamatele näidetele ka tähelepanu pöörati.


Ah - ja rullnoklik tuju - narrida üleõppijaid-tuupureid, kellest utlib vahutab täiesti. Krt - ma pean homme esitama pedagoogika artikli ju veel.

Lisa: Koduteel käisin läbi kingsepa juurest, kuhu enne eksamit viisin isalt tasuta saadud saapad. Saapad olid valmis, lisaks lubatud liimimisele (40 kr) oli ka õmmeldud (40 kr), viskasin 100 kr ja tagasi ei küsinud.