Termotuumareaktori leiutajad

on eestlane(?) Igor Jevgenovitš Tamm ja Andrei Sahharov. Kas tõsi või ainult rahvusromantiline teooria venestunud eestlasest, kes pärines Vladivostokist?

Tokamak - selgituseks.

Nädalavahetus

Naeratus

See kurblik väsind pilk,
unistav,
ja samas lootusetu,
arglik,
aga ääretasa jõudu täis.

Salamisi piilub,
ainult hetkeks,
et siis taas kord pöörduda.

Tahaks loota,
unistada unistusest,
aga lootusetus ei see luba.

Ikka viib too kurblik-arglik naeratus veel mõnel mõtted valel rajal,
et meel võiks minna arutuks.

Unenägu

Nagu tavaliselt ei mäleta ma hästi oma unenägu. Aga ma tean, kes seal osalesid. Mina ja mu ammune kursaõde K. Me olnuks justkui kahekesi (ainsad peale õppejõu) ühes seminaris, ja pärast ta siis ütles, et muide - ma ei ole sinuga üldse nõus. (Ma arvan, et teema oli kuidagi seotud enne magama minekut toanaabriga arutatud värgiga, milles ka tema minuga nõus polnud.) Unenäo lõpuosaks teleporteerusime päikseliselt lossi tänava trepilt hallile sudusele kitsale tänavale, kus mõlemal küljel oli väga vähe ruumi jalakäijatele (ja me olime algul eri külgedel teest) ning autod sõitsid suhteliselt tihedalt. Umbes nagu üks koht Betooni tänaval. Ja K. rõivastus muundus oma tavalisest tumedast heledaks ning tal oli justkui keegi sõber, kes oleks justkui liviensise värvikandja olnud. Ja ma olin üllatunud. Ja ma tahtsin K.'ga arutada ja diskuteerida ning vaielda (mida ma tegelikult peale 2002. aasta varast kevadet pole üritanud).
Diskuteerida ja vaielda, teha seda, mis inimesi lahutab, aga samas paneb neid üksteisest lugu pidama.

Aju keerab kokku supi, mille struktuur ja olemus jääb halliks ja hävib meelest.

Ja peale selle olevat ma inimene, kellel kogu aeg aeg maas on. Ja vist on õigus. Koguaeg on aega küll, aga peaks tegema palju-palju. Kulgen, selle asemel.

Ajastu ahistavad asjad

Pealkiri Stugatskite tõlkelt Matti Vaga sulest 1968. aastast. Loomingu raamatukogu. Mõte, et üha arenevas ühiskonnas võib ühel hetkel seni täiesti süüta objektid muutuda ühiskonnale hukatuslikeks. Väike odav elektroonikakomponent, mis transistorraadiosse panduna muudab raadio osaks täiuslikust narkosüsteemist. Lihtsad kemikaalid, mida vannivette panna tuleks. Ainult,et üks tablett ka kõhtu. Soe vannivesi. Ja täiuslik ulmade generaator on sündinud. Süsteem, milles inimene kaotab kogu ajataju. Ja võib surra närviülekoormuse tagajärjel.
Asjad, mis hukutavad inimkonna. Kuid mis ükski eraldi võetuna ei ole vähemalgi määral halb ega paha ega keelamist väärt. Süsteem mitmest odavast ja paljudeks asjadeks vajalikust komponendist, mis peale selle viib pilve. Või hukutab mõnel muul moel inimesed. Kasvõi natu see va arvuti, mille tõttu ma eriti ei loe. Mille tõttu ka isale paljud tudengid oma kirjatöid wikipedia põhjal teevad. Keegi ei viitsi telliseid lugeda. Allakäik, ja apokalüpsis.

Viha ja ärritus osakonnast

Date: Sat, 15 Apr 2006 16:49:18 +0300
From: "M* V*"
To: info.ee@rimibaltic.com
Subject: DVD valik citymarketis

Tervist!
Mind hämmastab jätkuvalt DVD toorikute kasin valik teie suurtes kauplustes. Kas teil on ACME'ga mingi kartellileping või muidu diil, et korralikke Verbatimi DVD toorikuid müüki ei võeta. Verbatimi CD toorikud on ju täitsa olemas ja üsna laias ja heas valikus. Aga DVD toorikud on ainult suurte karpidena ACMEd, ei ühtegi väikest ega õhukest läbipaistvast plastist karpi ega ka ühtegi 10 või 25 toorikuga niiöelda "koogikarpi" ehk "cakebox'i". Panin seda asjaolu tähele juba eelmisel sügistalvel, kuid aeg lendab ja ühtegi muutust pole tulnud. Aeg liigub, kodanikud! Aeg on ajaga kaasas käia ka muul moel, kui näiteks kallite MP3 mängijate müügi alal. Vähemalt kahe erineva firma DVD toorikud kuskil 5 erinevas vormis võiks ometi saada olla - ehk siis vähemalt 50% CD toorikute markide arvust, mis on küll üsna muljet avaldav, aga selgelt ajast ja arust ega mahuta enam piisavat hulka andmeid.

--
Tervitades M. V.


web: sisust.pri.ee
msn: mapolek6ike8elnud*
mob: 555*

(lingid lisatud bloogiväljaandes ainult, üks link veel: citymarket)

Suur Reede - mitte just omases olemuses

Kell 730 helises äratus ja ülikonnastatud kolm tundi õllekastide taga maganud valvur ärkas üles. Teine valvur jõudis kohale täpselt õigeaegselt ja esimene võis suunduda suure sinise seljakotiga aeglasele rongile. Rongil kohtas ta üht endist kursavenda, keda samuti vaevas magamatus, mistõttu ta suisa suurema osa teest siruli tervet pikka pinki okupeeris. Valvur aga ei armasta magada avalikus kohas, kuigi päris tükiks ajaks õnnestus vist täiesti istuvas asendis sõba silmale lasta.
Reval. Taanilinn.
Kodu. Kogemuste/muljete jagamine. Söök. Magama keeramine ja viis tundi und.
1800
Televiisor lülitatakse tööle. (rõve (mõtteline) sõim ja kobimine teise tuppa arvuti ette)
BMP-3 - millest ühe sakalanusega eile räägitud sai, ja edasi ...

Warrior, M-61, A-10, ..., ..., Stephenson, (viide isiklikule mälule), Banks, The Culture, Kreatsionism, (tegelikult jäi väga palju viiteid vahele, igatahes kõik need iseloomustasid minu õhtut kella kuue ja kesköö vahel, mil ma tuhnisin diagonaallugedes läbi mitu-mitukümmend artiklit, ei tea mille hea pärast küll - miskit kasu sest küll loota pole)

Viimasega seoses taas sisemine viide mõtisklusele teemal: kas maailm on etteprogrammeeritud süsteem, kuhu looja ei sekku, või eksisteerib mõnes nurgas siiski mõni lahtine ots, mida ta puutuda võib. Ehk küsimus kerneli arendajast või süsteemiadministraatorist, mis üldiselt kaldub vist tugevalt kerneli arendajaga vastamise suunas. Lõpeks võib kerneli arendajast sõltumatult tekitada limes lõprmatus hulga koodijärjestusi ka suvakoodijärjestuse generaatori abil, mis seni vist vähemalt kernelit kokku jooksnud pole. Teadlaste arvates siis 15 miljardi aasta jooksul.

Kasvatus

Paari aasta eest rääkisid semiootikud oma sügiskoolis inimese küborgiseerumisest. Nad ei mõelnud seda kitsalt – implantaatide paigutamises, isegi mitte sellises mõttes, milles mina olen küborg, kellel esimese asjana hommikul peale ärkamist vajutab näpp „power on“ nupule, et uurida, kas on uusi kirju ja vaadata hommikusi uudiseid, et ärgata elule uuel ilusal päeval. Nad mõtlesid küborg olemist palju-palju laiemas plaanis.

Inimene on üks kummaline loom. Pole võimalik just eriti originaalne olla väites, et inimene on kõige abituma järeltulijaga loom loomariigis, vähemalt kui arvestada inimese arenemiseks kuluvat aega tema geneetilise koodi formeerumise ja sündimise vahel. Känguru järglane on sündides ka täiesti abitu, kuid omab refleksi roomata õigesse kohta, et seal pikki kuid veetes muutuda iseseisvaks eluks võimeliseks.

Aga juba inimese kauged esivanemad muutusid küborgiteks selles laias mõttes. Juba siis, kui inimene esimese tööriista tarvitusele võttis. Kui Stanley Kubricu filmi „2001: kosmoseodüsseia“ järgi esimene ahv haaras võõra rohusööja puhtaks näritud sääreluukondi, et sellega purustada teisi konte lõbu pärast ja edasi tarvitada seda konti relva või küttimisvahendina, või enesekaitseks kiskjate eest, juba siis muutus inimene küborgiks, kes sõltub elus püsimiseks abivahenditest. Konte või kive leidub üsna tihedasti, kuid palju raskem on leida vahendeid, mis võimaldavad valmistada keerulisemaid ja paremaid tööriistu, milleta on raske või ilmvõimatu hakkama saada keerulisemas ilmas, milliseks on maailm ajapikku kujunenud.

Tegelikult pole küborg mitte ainult tööriista vajav inimene, vaid juba imik vajab elus toimetulekuks kõrvalist abi. Mõneti on imiku- või ka loomaema justkui automatiseeritud tööriist, mille abil imik või loomalaps suudab raskes ilmas toime tulla.

(link täisversioonile)

Padi

Kummaline on avastada ühika köögis mitu päeva pesemata nõusid küürides, et kaela ümber on kaare kujuline padi, mida tavaliselt bussides kasutatakse. Aga mis teha - hajameelsus on mulle nii üdini omane, et kuidagi ei saa lahti.

M.K., ei - XYZ!

Vesteldes reedel ksv! Veemiga ja rääkides tsivilisatsiooni allakäigust ma seda veel ei teadnud, aga täna käis minutist läbi siuke teade: uus kronoloogia. Selgub, et minu põhikooliaegne arvutiõpetaja ja prominentne (vaadake kasvõi samas arvutimaailmas avaldatud artiklite kogust - vähemalt kirjutada oskab ja päris hästi) andmeturbeekspert Anto Veldre on selle kirjutanud. Minu hämmastuseks selgub, et väga tunnustatud isikud (akadeemik, Moskva ülikooli professor) on teinud huvitavaid teooriaid, mis väidavad, et pimedat keskaega pole tegelikult olnud. See korreleerub minu arust selgesti arvamusega, et inimesed ei vali teed tagasi. Ei tee oma elu keerulisemaks tsivilisatsiooni lõhkumise läbi. Mida minu nägemuses ja konvensionaalse ajaloo arvates on tehtud ajaloos kümneid ja kümneid kordi. Mükeene, Kreeta, islami kokkukukkumine ristisõdades või mongolite väe kadumine budismi levikul. Jah - osalt on nõnda, et vähema sotsiaalmajandusliku tasemega, kuid militaarse brutaalse jõu poolest võimekamad ei kaota ise midagi hävitades ja ülevõtmata jättes paikset tsivilisatsiooni. Kasutades ära paikse tsivilisatsiooni hüvesid, kuid hävitades neid hüvesid tootvad organiseeritud ühiskondlikud struktuurid. Või "Rooma impeeriumi vähenemine ja langus" ja "Õhtumaa allakäik". Ehk siis - hoolimata oma optimistlikust loomust on reb! Veskimeister jätkuvalt ettevaatlik ja arvab, et midagi võib olla ees. "Õhtumaa" ei ole miskipärast nõnda alla käinud nii nagu seda ennustati ligi sajandi eest. Kuid on transformeerunud ja on jätkuvalt transformeerumas ja see kõik võib jätkuvas transformeerumises koos välismõjuritega viia siiski ka selge ja täieliku õhtumaa allakäiguni, kus õhtumaad asendab miski muu süsteem ja uus kord. Muidugi on mu ammu lugemata lemmikraamatud ka "Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja uue maailmakorra kujunemine ...", mida võiks vaadelda taas kui üht olulist tegurit tsivilisatsioonide rolli kasvus. Tsivilisatsioonide homogeniseerumine (nõnda nagu ajaloolised tsivilisatsioonid oma enamikus on olnud tsentraliseeritud riigi põhised või siis suure hulga väikeste riiklike moodustiste põhised, millel pole üksi ja iseseisvalt enamasti küll jõudu teiste tsivilisatsioonide eest kaitsta.
Oh, aga ma ei rääkinud nüüd siiski midagi arukat, mulle tundub. võtame seda kui mõtteärgitust. Mu lugejad - aidake mõelda! Minul on täna õhtul siin miskipärast migreen ilmnenud.

Kaks neiut paadis ...

aga paat polegi veel põhjas. Ja kolm värvilist ka pardal. Sõitsid tulvaveega Emajõgepidi alla, ime, et neiu tagapingil püsis. Ja oleks tahtnud näha, kuidas nad tagasi ülesvoolu tulid.

Parandus: kaks värvilist ja rebane/noorliige ka.

Liha

Seened on lihalaadne ollus. Umbes nagu kala või linnuliha. Midagi, mis pole ametlikult liha, maitse poolest päriselt liha, aga asendab seda. On peaaaegu nagu liha. Täna kasutasin ära seenesousti, poe oma. Tai kastet, herneid, makarone. Siidrit.

OOPi loeng jäi ära, logelesin selle ajal härra T.T.'ga raamatupoes ja raeplatsi ümbruses. Aitasin tema aega parajaks lõigata. Või tüütasin. Kummaline oli see, et T.T. oli ajaloofilosoofiasse sattunud minu seminari. Teema oli ajalugu ja sotsiaalteadused. Laiskusest olin vaid tirinud kolm faili oma kettale ja õhtul-hommikul neist peamist diagonaalis takseerinud. Seminaris tekitas mõtet "strukturalism". Struktuuri tüve kasutamist uuema ajalooteaduse kohta oleks ma justkui kohanud, kuid "poststrukturalism" oleks mulle justkui kaugemaks jäänud ajalooteaduse mõistete kirjeldamisel. Ajaloolased kirjeldavad struktuuri - ühiskonda hoidvaid seaduspärasusi, mis inimeste vahel tekivad/tekitatakse. Kuid kindlasti uuritakse (või peaks uurima) ka struktuuri nihkumist - poststrukturalistliku risoomide virrvarri, mis moodustub struktuuride ajapikku muundumisel. Struktuuri alused nihkuvad, struktuur ise kipub jääma maha ja nihkuma tagantjärele. Moondudes. Muundudes. Omandades käigu pealt uusi omadusi ja kaotades vanu. Kuid inimesed ei taipa seda protsessi käigus enamasti kiiresti. Neid iseloomustab usk, et asi on nõnda alati olnud. Läbi usu muutumine. Transformatsioon.

Suur jõgi

Suur jõgi voolab läbi Hiinamaa ja hinge.

Veedan vaikselt aega Jagged Alliance 2 Wildfire editsiooni seltsis ja lugesin eile täna Bernhard Kellermanni LR'i sarja raamatu loost Hiinas. Kuidas eurooplased elasid oma elu, väike muinasjutt ja armulugu Shanghais. Ja inimrööv, milles kõik jäigi lahtiseks. Ja viski viis veel ühe hinge. Kuradile.

Tantsupildid

Nautige siis pilte neiudest (:

Üllatusi tänavalt

(Selgituseks: mu hea ekskursaõde on pildile sattunud)

Rong - igatsuse ratassõiduk

Taas hommikuse rutiiniga esmaspäevane sõit. Jätkasin "Mr. Sammleri planeedi" lugemist. Lõpuni ei jõudnud. Ilus Jõgeva päikesepaiste. Pisikesed kohad tee ääres. Tapal kuidagi hilja, aga umbes õigel ajal kohal.
Mõtlesin, et miks me kollektsioneerime luukeresid. Murrame mõttes nende luid, purustame neid, kuid ometi hoiame kapis. Ja ometi mõtleme neile teine kord jälle liha luudele. Teeme neist illusioone, mida nad ammu ei vääri. Mõtleme iseenda murtud kondid terveks. Kasutame mõtetes superatakki. Ei, tegelikult on see läbi. Ma peaks pigem küsima, et miks ma olen seda teinud kunagi. Kuid ei kunagi me tea.
Rongi rattad mängivad oma igatsuse muusikat. Udu ja päikesekillud, mis Tartusse jõudmiseks oli muutunud halliks ühtlaseks taevaks. Kõikerikkuvaks. Rongil olid need, keda mainisin eelmisel korral. Ka trollipeatuses oli õpetajanna, olgugi, et mina pidin täna jooksma trollile. Aga ei olnud rongil kedagi, keda tahaks rongil näha.
Ma olen ajast maas, endiselt. Loengud karjuvad vajaduse järele kuulatud saada. Programmid karjuvad kirjutamise järele. Kooli tööd tegemist. Peatükk kirjutamise järele.
Kadedus karjub hinges. Karjub igatsusest, ilma igasuguse õigustuseta. Ilma igasuguse õigustuseta kade olla. Aga ikka on.