Kasvatus

Paari aasta eest rääkisid semiootikud oma sügiskoolis inimese küborgiseerumisest. Nad ei mõelnud seda kitsalt – implantaatide paigutamises, isegi mitte sellises mõttes, milles mina olen küborg, kellel esimese asjana hommikul peale ärkamist vajutab näpp „power on“ nupule, et uurida, kas on uusi kirju ja vaadata hommikusi uudiseid, et ärgata elule uuel ilusal päeval. Nad mõtlesid küborg olemist palju-palju laiemas plaanis.

Inimene on üks kummaline loom. Pole võimalik just eriti originaalne olla väites, et inimene on kõige abituma järeltulijaga loom loomariigis, vähemalt kui arvestada inimese arenemiseks kuluvat aega tema geneetilise koodi formeerumise ja sündimise vahel. Känguru järglane on sündides ka täiesti abitu, kuid omab refleksi roomata õigesse kohta, et seal pikki kuid veetes muutuda iseseisvaks eluks võimeliseks.

Aga juba inimese kauged esivanemad muutusid küborgiteks selles laias mõttes. Juba siis, kui inimene esimese tööriista tarvitusele võttis. Kui Stanley Kubricu filmi „2001: kosmoseodüsseia“ järgi esimene ahv haaras võõra rohusööja puhtaks näritud sääreluukondi, et sellega purustada teisi konte lõbu pärast ja edasi tarvitada seda konti relva või küttimisvahendina, või enesekaitseks kiskjate eest, juba siis muutus inimene küborgiks, kes sõltub elus püsimiseks abivahenditest. Konte või kive leidub üsna tihedasti, kuid palju raskem on leida vahendeid, mis võimaldavad valmistada keerulisemaid ja paremaid tööriistu, milleta on raske või ilmvõimatu hakkama saada keerulisemas ilmas, milliseks on maailm ajapikku kujunenud.

Tegelikult pole küborg mitte ainult tööriista vajav inimene, vaid juba imik vajab elus toimetulekuks kõrvalist abi. Mõneti on imiku- või ka loomaema justkui automatiseeritud tööriist, mille abil imik või loomalaps suudab raskes ilmas toime tulla.

(link täisversioonile)