disklaimer

Rääkisin ühele heale sõbrale ükspäev, kuidas ma suhtun oma bloogi. Täna - unetuna peale esimest tööpäeva voodis keerutades (paras magnetid külge panna ja elektrit toota) mõtlesin, et kirjutaks siia ka. (Unetuse vaev peale esimest tööpäeva ongi ehk tavapärasem, kui enne - teine tööpäev ja järgnevad tõotavad palju enam väljakutseid ning pisikesi ja harjumatuid asju tuua ette.)

Nimelt arvan ma, et bloogi kustutamine tagantjärele on iseenda võltsimine. Iseenda ajaloo võltsimine. Iseenda maine tagaspidine kujundamine. Pean tunnistama, et ma olen seda rasket sammu ka ise vahel astunud. Vahel ütleme - maksimum ööpäeva jooksul - kohendanud sõnastust või sissekande mitteavalikuks teinud. Vahel ehk kirjavigu parandanud ka mõni päev hiljem.

Aga ma ei ole võltsinud. Olen kirjutanud naljaga pooleks, mingite emotsioonide ajel (oo - kui õudsalt emotsionaalne võib mõni inimene olla - õudne!) ehk veidi vildakalt. Selliselt, et mõned päevad hiljem sõnastaksin ehk teisiti. Lisaks midagi. Eemaldaks midagi. Aga ma ei kustuta ometi sissekannet. Ja üldiselt ei muuda teda ka.

Mu sõbrad, kes on oma bloogiga käitunud teisiti - võtke teatavaks, et see häirib mind veidike. See ei tähenda, et ma teid ei austaks või lugu ei peaks, aga see häirib.

Ma arvan, et ma ei või mingil tingimusel oma sõpradeks lugeda inimesi, kes ei oska andestada ja samas hinnata ka neid sissekandeid, mis ma olen kirjutanud kirehetkedel. Või ammu-ammu. Kõige enam vajame me arusaamist ja andestust, kuid samas ei tohi me jätta teravusi väljaütlemata. Samaaegne tervistav pai ja salvav mõõgatorge.

Vahel kirjutan ma elust ja mitte tõsistest asjadest. Viimased kaks sissekannet on sellised olnud - üks neist libises tõsisest asjast tol ilusal päeval mööda. Ei - ei kirjuta nüüdki.

Jätkates viimaste päevade stiili, siis mainin veel, et nädal algas EHI/TLÜ õppehoones, kus külastasin oma seminari retsensendi loengut matemaatilisest filosoofiast. Ma pean ütlema, et filosoofid lähevad minuarust mõnede mõtetega liiga kaugele, otsivad ja näitavad auke, mida tegelikult pole olemas. Kui kujutame ette universumit, kus on kaks ühesugust raudkuuli - Casper ja Pollux - siis saame me neid juba eristada pelgalt selle tõttu, et läbi ettekujutuse muutume me kohe nende suhtes vaatlejaks. Isegi kui me eitame koordinaatsüsteemi olemasolu, siis ikkagi tekib see meile tahestahtmata.

Veelkord mu subjektiivseid arvamusi. Üks mu hea sõber turundab täisautomaatseid puidutöötlemispinke. Üks kena tuttav ensüüme. Olen ikka ja jälle rünnanud siin majandusmehi, kes teevad majandust ainult majanduse pärast. Eks neid ole samuti vahel vaja, aga leian, et majandusmehi toodaks piisavalt ülikoolid üheskoos elukooliga ka ebaõnnestunud inseneridest, keemikutest või kasvõi õpetajatest. Majanduslik nina on rohkem kaasasündinud vaist, organiseerimisvõime ja asja enda tundmine, kui viis aastat kooli (raske raha eest). Asja ennast on vaja tunda kasvõi pealiskaudselt - läbikukkunud insenerina võibolla ehk.

Umbes nagu kahekümnenda sajandi suurimad avastused, mis olla toime pandud diletantide poolt (lemmiktsitaat, mille algset ütlejat ei tea - tuletate ehk meelde?). Majandusmees võib asjas endas veidi diletandiks jääda, aga samas peab ta asja siiski mitmelgi tasandil tundma ja tal peava olema suhted teadjatega.

(öögrafomaan?!?!)

Ja ok-kaunter on kuue päevaga loendanud sada külastust, kümmekond võin maksimum enda arvele kanda, aga siiski - on rõõm, et see päevik siin ei seisa asjatult, kuigi kriitikat, rõvedat sõimu ja mõrvaähvardusi ning kommentaare leidub kahjuks harva. Aga kõigist neist on/oleks rõõmu!