Dzentellmennist trollijuht

(kuidas iganes see maakeeli kirjutatud peaks olema - ei hakka uurima - aga jutumärkidesse ka ei pane, sest asi on tõsine ja mitte vastupidine reaalsusele)

Nimelt peatus täna tööle sõites mu trolli ees teine, kust naistrollijuht oli suutnud sarved maha sõita. Härrasmehele kohaselt läks järel peatunud trolli juht appi ja arvestades õnnetu naisterahva naeratust, siis õnnestus tal vist teepeal ka komplimente jagada. Või kuidas iganes - et vaesed trollijuhid ju ebasotsiaalselt ainult ringiratast tiirutavad ja kolleegidega kokku ei puutu. Mitte, et koodi kribajad väga puutuks. Ka on meile omane ebasotsiaalsus, olen vist üks kõige enam väljenduse järele (sisemiselt) karjuvaid tegelasi oma ametis.

Nädalavahetusel oli kaks juubelit - veerand sajandit (Pära-Põrgus, antudkorral Vändra ja Suure-Jaani vahel) ja pool sajandit (Kadrioru restos, korbi kõrval). Vesipiip ... joogid (igasuguseid, aga mitte piisavalt palju, et mürgitanud oleks).
Kaevude tühjusel jäi saun järgi proovimata, aga sõbral oli vahepeal kerkinud uhke palksaun.

Kaheksa-üheksa tundi päevatööd ei anna mõteteks eriti asu. Jääb vaid niisama laisklemine alles peale seda. Nagu mu kallis lugeja märkas on paaril viimasel nädalal olnud vähe kirjutada ja vist on tabanud teatud langusperiood. Või äkki isegi on kirjutada - aga mõned asjad tahame enda teada jätta. Teate küll.

Lizzy II

Täna hommikul oli Suur-Ameerika tänav inim- ja autotühi. Minu eel jooksid punase fooritulega kaks inimest üle tänava, mina sain rohelisega üle ja kuulsin hetked hiljem seljataga lähenevat sireeni - politsei!! Möödus terve laar autosid - mustad maasturid, eravärvides, kuid vilkuritega autod. Kuid kell oli alles pool üksteist! Mõned hetked hiljem taastus tänaval tavapärane liiklus.

Teist korda sattusin kokku eriolukorraga kell seitse oodates korbi ukse ees, et tuleks keegi ja mu sisse laseks. Korbi ukse ees seisis politseinik. Trammiteed blokeeris must auto. Politsei autod passisid iga tänava nurga peal, politseinik takistas hoovist välja sõita üritajaid.

Kaamera viivitas muidugi lasuga. Seega ei ole isegi mitte printsi kukalt näha.

Pärast käisin EHI peol. Täitsa toredad neiud ja palju tuttavaid nägusid. Kinnitan, et minu seminaritöö retsensent A. Luure on korralik EHI õppejõud ja olen teda ka vabakuulajana vaatamas käinud, nagu mu armas lugeja ehk mäletab.

Lapsepõlve lõpp

See laev märkis mulle lapsepõlve lõppu. Ta oli ehitatud kuskil 12 aastat tagasi - olin 13 või 14 või koguni 15 - ja märkis mu lapsepõlve ühte viimast lapsikut ehitamist. Peale seda olen olnud arvutiinimene. Ei liimi, ei klopsi kokku laevukesi. Olen ehk alla käinud, aga see rasketest laudadest laev oli ühe etapi lõpp.

Täna võis olla tema lõpp - kui buldooser purustas tema eluaegseks kuivdokiks olnud kuuri, mis likvideeriti seoses lauda katuse remontööde algusega.

TÄIENDUS: Laev siiski EI LEIDNUD OMA OTSA. Õnneks oli üks asjalik ehitusmees siiski vaadanud enne kuuri peale sõitmist ka kuuri sisse ja laev olevat tõstetud eest ära. Olen väga tänulik!

Trollis

Eile kuulsin trollis, kuidas kaks 4-5 klassi poissi (ühel miski värviline müts peas - just müts, sest mingi kooliõpilane ei saa ometi kanda auväärset teklit nagu üliõpilane!) rääkisid ühistranspordist. Üks kuulutas, kuidas ta nädala (või kahega) oli kulutanud vaid kolm sõidutalongi. Mõtlesin, et astuks ligi lastele ja ütleks - mõtelgu, mis Lauri Leesi siukse jutu peale kostaks? Välja viskaks! Ega sellises kõrgete nõudmistega koolis ei tohi tolereerida varastamist! Eliit ei varasta! Juba lapsepõlves mitte! (Huvitav, mis Leesi tegelikult teeks? Kas väiklane õpitulemuste fetišeerimine läheb ka selleni, et võib varastada, kuid ei või samas spikerdada? Aga lõpuks spikerdamine on täpselt nagu trollis piletita sõitmine, ju.)

Täpsustus: kuna mul ei ole halli aimu Kolõvani koolivormide mütside kuuluvuse suhtes, siis võis vabalt olla tegu ka mõne teise "elitaarse" kooli kasvandikega.

Viide: tudengiviktoriinis olla kunagi läbi käinud, et mida dotsent Jaansoni arvates tudeng võib teha? Õige vastus oli: laaberdada, juua ja litsi lüüa. Kuid mitte maha kirjutada.

Täna hommikul sattusin trolli, kus üks vanamees noomis üht noormeest, et see (mõni peatus enne minu sisenemist?) oli istunud, kui vanemad inimesed seisid. Siis noomis vanamees veel kahekümnenda eluaasta ringi neidu, kes oma viiuli kasti istmele toetas ja ise ei istunud. (Troll oli muidugimõista üsna täis.) Oh kus sai siis vaidlust ja paksu verd ühistranspordivahendis. Mõtlesin, et lööks ka sõna sekka mõne eriti hullumeelse ja haiglaslikult julma seosega nii, et terve troll mustas mantlis karvase noormehe sõna peale kahiseks ja vanamees vakka jääks või veel hullemini lõugama pistaks.

Sügisreis

Õnnestus veidi kauem magada kui keskmisel reisilisel. Alustasin väljudes kell seitse Mustamäelt Pääsküla/Laagri suunas. Lõpetasin 0130 helistades (kasutult) uksekella isa ukse taga ja edasi (kasulikult) telefonil helistades.

Pettumus leides, et kell 930 ei välju Tartust Tallinna suunas bussi rohkem kui kahel (valel) päeval nädalas. Kella üheks tööle.

Ning kuidas ma keskraamatukogust kaks raamatut kiirkorras viimase külastajana hankisin. Teine nendest asenduseks raamatule, mis ma kolm nädalat tagasi Muhust tulles ära kaotasin. Kuid mida ma võisin leida kodust laualt? Raamatu mis ma kolm nädalat tagasi ära kaotasin! Kas saab minna hajameelsuses hullemaks?!

Aga mu selle korra väsinud ja kurnatud olematute mõtete asemel ootate te kindlasti midagi muud - pilte - siin nad on: http://sisust.pri.ee/ars2006

Koolipapa

Proovisin anda tundi vahelduseks - korrates aastataguseid kogemusi. Vana-Egiptuse jumalad ja kultuur. Õppejõud hindas, et teadmised on väga head ja laiad ning võimaldavad õpilastele muljet avaldada küll, aga peaks rohkem tähelepanu lastele töö jagamisele pöörama. Õige kah.

Tulin Tartust hilisõhtuse rongiga tagasi koju - üle mitme aja. Lugesin edasi "Sõdalase au" - ei, see pole kuidagi sõja propaganda, vaid pigem vastupidi - sellest, kuidas fanaatiliste rahvuslaste maailmapilt on kaotanud üksikisikud ja inimsuse. Kuidas isegi Punane Rist ja ÜRO jalgealla tahetakse tallata. Aga kuidas Šveitslased ikka üritavad ihu ja hingega asja juures olles. Lisaks tutvusin ühe Tuna numbriga, mis isal oli üle jäänud.

Pärast käisin esimest korda käisin korbi Revali konventi kaemas.

Hoovis põles kuur

Sapiseks võtab,
et jälle maailm ei tööta nagu peab.
Anda garantiisse ära,
aga kes ütleb,
et peale viitteist miljardid aastat -
veel teeninduskeskus alles on?

Sapiseks teeb,
et inimesed ei mõista.

Araablane

Araabia täkk (või mära), õieti vaid poolest saadik araablane, aga näe - kätte ei lase - vajab pidevalt "suukorvi" ja kui teda sellest veidi kinni hoiad (ei - jõudu lahtirebimiseks ei rakenda) siis pärast otsustab sind ahistada seistes sinu ja "ratsutamisõpetaja" vahel ja plokeerides intuitiivselt teie akustilise ja visuaalse kommunikatsiooni. Ja kui loom saab aru, et ta vähendatud suurauad/rihmad peaümber tahetakse vahetada õigete ohjadega versiooni vastu, millel lisaks keskmisele hobule on eraldi sadula lihmani kõhupeal ulatuv pikendus (mis ei lase pead lõpmatult kõrgele tõsta ja sellega ratsaniku selili maha prantsatusele visata), siis suksu hoiab oma inimestest kantseldajatega parajat distantsi. Kasvõi jookseb eest. Kuid võitlus kestab vaid seni, kuni rihmad pea ümber - tänu meelituseks kasutet õunale. Natuke vigurdab ka sadula selga saamisel, aga vähe - kui arvestada looma suurust. Pidi teine hoolimata kõigest poolikust araabia verest peale viietunnist ratsutamist ikka veel särtsu täis olema.

Niipalju laupäeva hommikust (peale 13 tunnist und). Korvtoolis jalad vanal jalakapakul. Võõras wifis.

Edasi tuleb Black & Decker GK1435 esmane tundmaõppimine - esimene mootorsaag minu elus. Aga näe kiivrit, kõrvaklappe ja silmakaitset pole. Ka nahkkindaid mitte. Spetsiaalseid. Proovime ... nagu teksases ...

Magneetilisest ülijuhist stardiseade satelliitidele

Släšhtot tõi tänaõhtuse pommuudise - magnetrõngas võib lasta satelliite, relvi. Mõtlesin seepeale, et kuidas see ikka kõige edukam oleks. Minu pilt oleks selline - mägi võiks olla ka veidi kitsam nagu näha ja osa rõngast ning viimast hoogu andev sirge (tõenäoliselt reaalsuses siiski veidi kaarduv) toru võiks ulatuda ka maapeale (kuigi see oleks mitmeti kallim, sest vajaks väga-väga head kinnitamist kaljude külge. Inimesi sellisel meetodil vist üle s saata ei saaks - parimal juhul saaks üles jõudvat ollust orgaanikaks nimetada - 2000 g'd on liiga julm kogus kiirendust. Minu pakkumine oleks siis mäe sisse kaevatud tunnelites - tõenäoliselt palju kallim ja keerulisem (sest objekt rapuks juba kiirendamise käigus risti gravitatsioonile).

Tundub, et ma tegin ka majanduslikult õige valiku.

Augustis kahes erinevas arvutifirmas töövestlustel käies eelistasin palju tagasihoidlikumas Tallinna puumajas asuvat väikeettevõtet uhkes Tartu kõrghoones paiknevale Playtechile. Üks terava ütlemisega tuttav iseloomustas Playtechi kui FI rida. Tol hetkel valisin väiksema, sest see pakub suuremat väljakutset - rohkem vaimult nõudvat loomingulist tööd ja seega ka tulevikus ehk suuremaid väljavaateid karjääriks. Peale selle mugavust elada kodus - pole janti pesumaja, korteriüüri, toidu ja muu värgiga, kuigi ei asu armsas väikses puust linnas, millega aastatega väga ära harjunud. Samas Kolõvani kohta on tegu väikse armsa puumajaga kesklinna suhteliselt vaiksemal serval ja kena atmosfääriga töökollektiiviga.

Aga tänane Äripäev kinnitab veelgi mu valikut: Playtechi aktsionärid vaesuvad. Üldiselt on Playtechis toredaid inimesi - tean nägupidi mitut ja üks korbivend läks sinna hiljuti tööle, aga firmal on mõned vead. Eetilisest vaatepunktist vaadatuna - teenida raha teiste inimeste puhtast loomalikust saamahimust. Mitte mõnujanust - aga SAAMAHIMUST. Palju meeldivam oleks töötada firmas, kes disainiks/arendaks näiteks mõnda MMORPG'i - ikka ennekõike - inimeste lõbu ja meelelahutuse heaks, mitte saamahimu kustutamiseks.