Araablane

Araabia täkk (või mära), õieti vaid poolest saadik araablane, aga näe - kätte ei lase - vajab pidevalt "suukorvi" ja kui teda sellest veidi kinni hoiad (ei - jõudu lahtirebimiseks ei rakenda) siis pärast otsustab sind ahistada seistes sinu ja "ratsutamisõpetaja" vahel ja plokeerides intuitiivselt teie akustilise ja visuaalse kommunikatsiooni. Ja kui loom saab aru, et ta vähendatud suurauad/rihmad peaümber tahetakse vahetada õigete ohjadega versiooni vastu, millel lisaks keskmisele hobule on eraldi sadula lihmani kõhupeal ulatuv pikendus (mis ei lase pead lõpmatult kõrgele tõsta ja sellega ratsaniku selili maha prantsatusele visata), siis suksu hoiab oma inimestest kantseldajatega parajat distantsi. Kasvõi jookseb eest. Kuid võitlus kestab vaid seni, kuni rihmad pea ümber - tänu meelituseks kasutet õunale. Natuke vigurdab ka sadula selga saamisel, aga vähe - kui arvestada looma suurust. Pidi teine hoolimata kõigest poolikust araabia verest peale viietunnist ratsutamist ikka veel särtsu täis olema.

Niipalju laupäeva hommikust (peale 13 tunnist und). Korvtoolis jalad vanal jalakapakul. Võõras wifis.

Edasi tuleb Black & Decker GK1435 esmane tundmaõppimine - esimene mootorsaag minu elus. Aga näe kiivrit, kõrvaklappe ja silmakaitset pole. Ka nahkkindaid mitte. Spetsiaalseid. Proovime ... nagu teksases ...