Jah ... konnatiik, kus kõik tunnevad kõiki. Eilsel valimisüritusel tikri juures kohtasin inimesi, keda ma juba kuidagi hoopis teisi pidi juba ammu kohanud ja näinud olin. Mõnega oleks pidanud ma teadma-aimama, et nad ka tunnevad, aga mõnega ei saanud ma seda mitte.

Täna tuleb sugulane Rootsist külla. Mõned päevad asjaajamisi teisel.

Veidi väsinud ja räsitud olemine.

Peamine on oskus imestada. Imestama panna.
Sokratiline viis on selleks hea lahendus. Küsida ja küsida ja ajada inimesi ummuksisse. Natuke teeb närviliseks, aga ometigi paneb imetlema ja imestama.

No nii - nüüd on küborglik sõltuvus tarkvarast jõudnud nõnda kaugele, et Jaapanisse suundunud F-22 hävitajad (esimest korda väljaspool USA baase) kaotasid navigatsiooni ja kommunikatsiooni, sest pardaarvutid ütlesid üles. Meenutades minu kümne aasta taguseid lende Kuriili saarte kohal (ja veidi hilisemaid näiteks Vasalemma lennuväljalt), siis virtuaalsimulatsioon sellist jama küll ette ei näinud. Tegelikult on väidetavalt F-22 kõik olulisemad pardasüsteemid vähemalt kahe kordselt varukoopiatega dubleeritud, aga näe - kuupäeva muutumise vastu ikka ei saa. Uusversioon aasta 2000 putukast, tundub.


(Laiskus ja väike küborglik sõltuvushoog ei lasknud mul täna bowlingut mängima minna. Aarghh ... ajapikku on sõltuvustel õnneks komme lahtuda. Sõltuvustel, mida saab lahendada lihtsalt soovile järele andes ... natukeseks.

Teisalt viide J-M bloogi viimasele mõttele. Väga zen on see mis sellest tuleneda tahab.)

Pilt illustreeris tänast päeva ehk enim. Tõsi - enamiku aega pildistasin ise - tulemus. Ja kõige suurema osa päevast laisklesin mõnuga. Magusasti ... üle tüki aja.

Kolleeg J. oligi vastuvõtul daami saatjaks. Head õppejõud M. ja A. olid ka lõpuks vastuvõtule kutsutud, ka vana ja noor V. ning H. Kaua sellistele asjadele aega ei kulutanud, aga viis-kuus teretuttavat on ju juba hästi.

Üritades peale laulu tundi väljuda majast, et jõuda trammile, mis just oli möödunud ... jäi ette uks. Ma miskipärast arvasin, et ta käib välja poole lahti - olin ta juba hetk varem lahti keeranud ja ... rammisin ta kiirustades täiesti kinni kiilunuks. Ei liikund ei edasi ega tagasi. Miks majade välisuksed peaksid sisse poole lahti käima? Sisse ei saa ju kunagi nii kiire olla kui välja? Puumajast peab alati saama kiiresti väljuda tulekahju korral! Sisse poole käivaid uksi on võimalik õlaga maha murda ka kurikaeltel!

Niisiis - saime kuidagi sõprade abiga ukse lahti ja jooksin trammile. Sain peale. Õnnetuseks viis see mind vaid Hobujaama, kus järgmisel segadusehetkel istusin Ülemistelt tulnud trammi, mis samuti Kopli poole otsustas pöörata! No oli sinder! Tulemuseks jalutuskäik Mere puiesteelt Vabaduse platsi, kus ronisin ettekavatsetult kuue peale, et edasi Endlas kolmele jõuda. Segane teekond!

Aga kuigi ma esmaspäevast ja sellele järgnenust vaid kommentaaris eelmisele sissekandele kirjutasin, siis mainiks veelkord ära oma suures edevuses, et ka tikker kirjutas osadest minu tolle õhtu saavutustest. Aitähh!

Nõu komments

(nagu Euronews näitab vahel)

Kes olen mina?

Täna küsiti mult sedasi, aga hea meelega jätan säärased küsimused teiste vastata.

Ei iial teada või, mis peitub meie hinge tumedates nurgis-salasoppides.

Laupäeva alustasin varase tõusmisega. Liigvarase ... jätkasin paari loenguga Salme tänaval ja läbiva hüppekesega Matiisenisse, sinna raamatupoodi vallikraavi alguses. Nüüd võin juba julgelt kosta ka, et kingiks hankisin Iris Murdochi "Liivalossi", siis M-L'i jaoks. K. sai kaks ingliskeelset, ühe Philip K. Dick'i ja teise Niel Gaimani sulest.

Päeval söök-jook. Sugulased. Õhtul otse bussile. Püüdsin magada, aga istusin otse teleka alla kogemata ja miski film (Garfield? Täisdigitaalse kassiga igatahes.) segas terve tee mu unerahu. Vaatamiseks liiga lähedal .. ümber istuda ka enam ei andnud. Millalgi keset teed imestasin, et miks Tulilinnu pesa on soe. Mõtlesin, et ehk oli radiaatori vastas ja kohendasin pesa paiknemist. Pärast linnaliini bussis avastasin - olin Tulilindu sulgedes talle vaid restardi teinud ja nõnda oli ta otsustanud seigelda Ubuntu buutskriinini... ja terve tee akut kulutada tühjalt logimisvõimalust pakkudes. Üle kolme tunni!

Magasin kaua ... haruldasele pühapäevale kohaselt. Raiskasin aega mõnusasti kodus ... pühapäevale kohaselt.

Õhtul poole seitsme paiku sõitsin kesklinna. Nägin esimest korda nende Revalis elatud 5 kuu jooksul pileti kontrolli. Pühapäeval!!! Aga kesklinna, sest M-M helistas nimelt eile üle mitme aasta ja kutsus külla. Ta on täiesti eemaldunud kiirsuhtlustarkvarast, sest tööandjale see asi ei meeldi. Elab kesklinnas koos abikaasa (!!) L'iga ja töötab ühes rahvusvahelises auditeerimisfirmas. Palju juttu elust ... plaanidest. Jälle rääkisin liiga palju, aga tore oli. Trehvame ehk kooli kokkutulekul mõni päev vähem kui kuu aja pärast uuesti.

Kas on mõtet õppida rahvusvahelisi suhteid? Õpetaja R. noorem tütar õpib neid ka ja teeb oma vanemad murelikuks. M-M ja L oskavad juba hästi majandust, lisa võimalused teevad ju aga ainult rikkamaks. Värvikirevamaks. Elu.

Sel nädalal kaks korda raamatu poes käinud. Mõlemal korral lisaks vajalikele raamatutele soetanud mittevajalikke. Vajalikel raamatutel ka häda - kingitavad raamatud võiks olla ise läbi lugenud. Aga ... kipuvad olema loetud kirjanike lugemata raamatud ... oh mind. Äkki on loetud kirjanikud tagantjärgi laisaks läinud või muidu soppa kirjutama hakanud?

soppa on muide rootsi keeles supp, minu teada (eksin?)

Ei pidanud kiusatusele vastu ja ostsin "Teejuhi kettamaailma" - see on apollodes praegu 79 krooni eest (mu õpetaja ISIC on kahjuks lõppenud)

"Ankh-Morpoki sadamapiirkonnas uuringut tehes leiti 453 naisterahvast, kes ütlesid oma ametiks õmbleja. Sama uuringu käigus leiti samast piirkonnast kaks õmblusnõela."

ja "Hea Stalin" - no kõlas ka heaste. Täna hankisin veel "Metsiku mõtlemise kodustamise".

Nii. Tuli ära lõpuks!

Nüüd peab filmimine-pildistamine suvalises kohas olema lubatud, sest vastasel korral on tegu diskrimineerimisega (puude puudumise alusel).

Nimelt - silmaimplantaat läks testimisse. Oma arust olen siin kunagi rääkinud (aga ei leia üles), kuidas varsti tuleb võimalus siirdada kaameraid ja õetada silmanärvi neid lugema. Õnnetul kombel silma kaotanud isikutele hädavajalik ja kuidagi ei saa keelata, aga samas kaamera signaali saab alati saata ka wifi/bluetoothi/kaabli abil salvestavale andmekandjale ja pildistamise keelamine muutub seega tavalise inimese diskrimineerimiseks.

Tulevane piisa torn. Vaadates torni esimest korrust, mis toetub postidele, siis arvatavasti on Tartul teine viltune hoone. Kuigi tõenäolisem oleks vajumine väikse sopase jõe suunas muidugi.

Aarghhh ... kell pool kaheksa üles ajamine on poolutoopiline, aga teostatav.

See õnnetu seisab juba nädalaid kunstiteosena raeplatsil.

Nädal hakkab lõppema, mis juhtus:

Esmaspäeval saabusin rongiga ...

Teisipäeval käisin T. Lasnamäel Authori rattast vaatamas, R. veenab mind. S. leiab, et havai ekspress on parem ja sealt pakutud ratas on veelgi soodsam allahindlus protsendilt, aga ratas ise on kehvem. Õieti pole ma kohapeale jõudnud sinna ja veebis lihtsalt pole paremat, mis vastaks nõudmistele. Ja sellel on ka oluliselt kehvemad jupid kui Authoril. I. sõidab Authoriga - tema sõidab alles aasta muidugi - abikaasaõpetas jalgrattasõidu selgeks. Nüüd peab tasakaalu. T. ja M. leiavad, et Author on parem firmamärk. Teine M. leiab, et minusugusele harrastajale/pühapäevasõitjale aitab ka havai. I. ütleb, et tema Author on samade juppidega kui minu valitud havailane. Minu Author oleks vaks või paar parem.

Pärast reisi Lasnamäele üritasin T. masinas Ubuntu 6.06 all saada käima Logitech QuickCam Communicate'i üht mudelit, umbes sellist. Proovisin kerneli lähtekat tirida, lõpeks saingi, kuid kompileerides läks kolm-neli tundi. Katsed lõpetasime pool kaks öösel - pärast viit ja poolt tundi ebaedu.

Ülemus T. võttis omaks, et mulle palka makstes eksiti ja tehti vana tariifi järgi. Kuu pärast saab õige alles. Kole!

Kolmapäeval käisin laulmas, lauljaid polnud ja seega jäi ära.

Täna sain varahommikul kirja, et pean kiiresti ühe asja ära saatma. Uhh - peab selle valmis tegema.

Reedel-laupäeval viimast korda nelja nädala jooksul Väikses Puust Linnas.

Ahjaa - Google'i uudistest käis läbi link euronews'i uudisele - seni veel kõik kena ja neutraalne. Tore!

Tegelikult ma ei saa suubuda veel vanasse heasse nõiaringi - "tööle-poodi-koju-voodi". Ajalise jaotusega 1,5 tundi ärkamiseks, hommikusöögiks ja töölesõiduks, 9 tundi tööd (millest üks ei lähe kirja, kuna kujutab endast lõunapausi), 2 tundi kojusõiduks ja "hingeldamiseks", 2 tundi õhtusöögi valmistamiseks ja söömiseks, 2-3 tundi seedimiseks-nurrumiseks-lesimiseks ... 8 tundi magamiseks ... (ja hakkab otsast peale).

Bürokraatia ...

Ajasin täna pabereid korda. Sai ehk lõpeks nüüd korda asjad ja saab oma 10 APd kätte.

Tormasin seminarist ära 35 minutit enne rongi väljumist. Jõudsin 5 minutit enne jaama - vaatasin sõiduplaani ... tormasin tunnelist teisele teele - vaatan - lühike rong!! Torman tunnelist tagasi esimesele teele - jõuan ümber nurga - vaatan - "Orava" ... taas tunnelisse ... mõni hetk peale sisenemist kõlas teadustus ja sulgusid uksed.

Pildil on kolm tänava- puhastus- autot. Sõitvad sedasi kolme- rakendis ja saavad korraga puhtaks ka suured ning laiad tänavad.

Aga tahtsin öelda, et Mõista On Nii Raske.

On väiksed märgid ... märkamatud. Elu Täis Väikseid Märke.

Sõnad ... pilgud. Me arvame, et meie pilke mõistetakse ... loodame, et meie mõtteid mõeldakse. Et meile vastatakse ja mõeldakse sama moodi. Aga ei ...

Sõnades on segadus. Keelte Paabel.

Ma nägin öösel unenägusid. Mulle heideti unenägudes ette, et ma räägin segaselt. Läksime kuskilt läbi ... oli kaart ... aga kõrgepingeliinid olid maas, pidi ümbert minema. Kummaline pilt ... ma ei ole kunagi näinud 30 või 60 kV kõrgemaid liine maas. Need ju EI JÕUA maha! Nad on liiga suured ja tugevad! (N. teab ... tema töö juures inimesed orienteeruvad 30 kV ja suurema pingega liinide järgi ... Eesti ongi nende jaoks Liinid!) Ahjaa ... ma ei mäleta tervikut, aga seal oli väga kummalisi asju. Tundus. Oli raudtee ... Hiiumaal? Kaart meenutas Hiiumaad - oli justkui Hiiumaa täis raudteeliine. Kuskil Käina kandis toimus tegevus. (Ma ei ole Hiiumaal tegelikult käinud.) Kahe sadama (Orjaku ja Heltermaa) vahel. Ei ... sellest ei saa rääkida - see on veelgi segasem.

Sõnad on segadus. Sõnadesse peidad tõe. Oma mitmekülgsuses. Vahel on hea ... aga ilusaid ... tõelisi ... pärleid ... ei tule niisama.

Aga ometi ei ütle nad midagi. Need kaks sõna. Nad ei saagi öelda. Neid on vähe selleks.
(Nad üritasid ... aga välja tuli kidari hale koopia: "say something! say something!" - "something" - "yay ...")

Käisin ja viisin oma nunnu GF4 Titanium 4800SE I. ja S.'i perele ära. Proovisime järgi ja tegi 10786 punkti 3D Mark 2001 SE'ga. Igati parem kui integreeritud kaardi 1600 punkti, aga jääb kaardi hiilgeaegade üleklokitud 13015 punktile veidi alla. Eks ta tavapärane oli ka kuskil 11500 punkti.

Palju koeri ja muret nende pärast. Retil kuskilt niutsatav "auh" - täpselt ei tea, et kust ja miks. Mina kattusin üleni valgete karvadega. Mõni koeraneiu on väga pealetükkiv ja ahistab kasuvennakesi.

Esmalt vaatasime kõrvalt World at War'i ja pärast näitasin mõned osad Drawn Togetherit.

Ronides üle tänava peale bussist maha tulekut kohtasin anarhistiks tituleeritud ajaloolast B. Ajasin mõne sõna juttu. Meeldiv.

"Sa pead tegema head kurjast, sest ei ole midagi muud, millest seda teha." - kõlab budistlikult. Häid mõtteteri leiab heade inimeste nimedest.

Tunnid antud. Mõned paberid veel ja nende pärast nädalavahetus Tartus. Tõenäoliselt järgmisel ka - siis juba uue alguse heaks.

Käisin Labürindis teist korda. Tore. Mõni mees kordab küll samu nalju juba vähem kui kuulise (täpsemalt nelja nädalase) vahega. Mõned asjad olid uued. Näiteks see, kuidas shamaani söödud kärbseseent taaskasutatakse. Efektiga. Siinkohal rääkima ei hakka - liiga ropp.

Vonnegut sai kriitikat - liiga negativistlikuks peetakse. Ju on ka õigus. Titaani sireene oli keegi vene keeles lugenud. Lõpp arvamus oli, et ideed ei olnud. Aga eks noorelt ongi raske suurt ideed omada.

Pratchetti "Orikavana" on filmiks keedetud. Ma vaatama ei jäänud, vaid panin omal tõmbama. Parem. Peaks seriaalideks aega võtma. Veidi. Ja kõvaketast suurendama.

Päeva halvem osa - Greifswald jääb ära (kui just bussi ei hakka uurima). Põhjused finantsilised - 4,5 k ei taha reisile välja käia, aga pühapäevase seisuga oleks veel 3,5 läinud.

Päeva parem osa oli see, et Kristiinest 10 meetrist pikendusjuhet ostes (et üle 50 kr arve tuleks) tõmmati 130 kroonine juhe kassast kaks korda läbi ... siis säästukaart ... ja siis avastati, et midagi on valesti ja võeti pikendusjuhe enne maksmist ära. Ehk siis - 130 kroonilt sain protsenti kaks korda nii palju kui raha maksin ...

(Mõni pikk ja enamvähem korraliku välimusega keskealine mees vaid 10 kroonist kassatsekki rahaks vahetamas ... kole.)

Oma arust ma jälgin ikka uudiseid, kuid selgub, et magasin täies rahus nädala eest maha Sea Launch'i katastroofi - video (YouTube). SL on ju ehk kõige erilisem saada olev kommertsteenusena pakutav võimalus lasti kosmosesse ja suisa geostatsionaarsele orbiidile saata. Ajalooliselt on erilisem olnud vaid Vene põhjalaevastiku katse, kus kümne meetri sügavuselt allveelaeva pardalt vee alt last otse orbiidile saadeti. Täna jäi kuidagi Gizomdo vahendusel slma, et laev on tagasiteel koju. Vähe hallim ja põlenum küll, aga täitsa ujub ja arvestades tule-ilustiku uhkust, siis täiesti okei korras.

Mõelda - 500 tonni kütust põles ja saastas keskkonda. Muidu keset Vaikset ookeani on ehk ohutum ja turvalisem paik stardiks. Iseasi, et segab loodust ja loomi. Kütuseks oli muide kõrgelt refineeritud vorm petrooleumist - RP-1 (oeh, ma ei oska kütuste keemia eestikeelset sõnavara! andestust). Puhast vesinikku kahjuks eriti ei kasutata, sest ta kipub nõudma liiga palju ruumi ja on raske hoida. Põletusaineks siiski vana tuttav vedel hapnik.

Muide - raketi stardiplatvorm Ocean Oddyssey algne nimi oli Ocean Ranger II ja ta nimetati juba peagi ümber praeguse nimega, sest Ocean Ranger uppus Newfoundlandi lähedal kogu meeskonnaga. Praegu on 68 liikmeline stardiplatvormi meeskond stardi ajal 5 km eemal kontrolllaeva pardal ja seepärast suur tulekera ka midagi halba inimeludele ei teinud. Küll
viis plahvatus kaasa mõned tule eest kaitsma pidanud plaadid ja lasi need ookeanipõhja vajuda.

See kiisu veetis aega Uuel tänaval, esmaspäeva hommikul. Tartus.

"Mõnus" on hommikut alustada kella poole kuue eel mitmetunnise köhimissessiooniga, mis lõpeb külmkapi juures leidmata köharohtu ja proovides lusikatäit ehtsa rootsirohu maitsega Bitneri palsamit - öääk!

Ütlesin lastele reedel kontrolltöö ajal, et kui nad ei oska midagi kosta millestki, siis mõelgu välja või heitku nalja vähemalt. Lugesin siis täna A rea töid. Paar "nalja" oli ka. Kohe märkustega. Aga ega lastest head nalja saa loota, kuid mõnel polnud siiski viga. Tööde lugemine on tegelikult lõbus nauding. Mingil tasemel.

("Register commies, not guns!" - ekskursavend D. ei olegi ropu või kahtlase nimega täna. Hoopis iroonia mäkartinismi suhtes.)

Kontrolltöö pärleid ei hakka siia momendil kirjutama. Ahistab veel lapsi.

Sellest järsust nõlvast (tasuta) alla tuhisedes ei osanud ma küll nii hullu kiirust veel karta ja kaamera oli kõigest süles ning kuskile objektiivi vahele ronis kuri niiskus, mida pildil näha. Nüüd on ees väga palju paberite täitmist - jätkuvalt vaja teha tunnikava ja klassijuhataja töö kava ja klassi iseloomustus. Iseenesest oli tore segadusterohke väljasõit (sama bussi oli tellinud kaks klassi samast koolist ja teineteisest sõltumatult. Tuli kuidagi ära mahtuda).

Kultuur

on kummaline nähtus. Ümiseda sõjaaegseid rindelaule mööda linna marsides teeb meele rõõmsamaks, kuigi laulud on iseenesest ju ... kahtlased. Poliitiliselt mittekorrektsed. Suisa häbiväärsed.

Teisalt on teine kultuur ... Nirti tuletas meelde neid rõõmsaid aegu poolteist aastat tagasi, mil ma avastasin Red Dwarfi - esialgu nonde maakeelde pandud taskuraamatutena ja hiljem ka teleseeriatena (mis mul nagu ikka pooleli jäävad viimasel ajal). Natuke Adamslik, aga samas kuidagi reaalsem. Allakäinum. Dave Lister ja tema isiklikud suhted olid väga mõjuvad. Rimmerlik tobedus, surutud digitaliseeritud taaskehastusse ... vingelt mõttetu tüüp. Nagu muidugi kogu postapokalüptiline hiidkosmoselaev liikumas läbi ilmaruumi. Mahajäätud, kiiritatud ... uueks sündinud. Raamatujärjed läksid käest lõpuks. (Vaatan, et teleseeriaid on suisa kaheksa hooaega - seal PEAB midagi olema.)

Nagu on ka mõttetu unistada ökofašismist Veenuse või Marsi kallal - nende atmosfääri, temperatuuritingimuste ja keskkonna maalähestamisest, mis muudaks terve süsteemi meile sobivaks. Saaks ainult liftiga üles. Aga me oleme mugavad. Naudime käesolevat hetke ja mida see meile pakub. Kahjuks.

Kultuur kui ajaveetmis kunst - kasutada aeg Ära. Lasta tal voolata endast mööda. Oh ... produktiivsemalt! Produktiivsemalt! Kodanikud!

Näiteks palju kasulikum oleks jõuda ühesele arusaamale oma akadeemilistest suundumustest.

Millest kirjutada lõputöö?

Midagi lahedat, olulist, statistilist ehk veidi. Äkki ikkagi valida andmebaasid? SQL päringutega hakkan juba aegamööda tuttavaks saama. Peale selle ülioluline komponent - juhendaja.

Ja palju tobeidaid bürokraatiapabereid, mida peaksin juba reedeks ära täitma.

Miks ei ole keegi taibanud teha maismaasõidukeid rullikute peal? Umbes sedasi nagu see siin. Kas ei oleks mitte palju efektiivsem kontaktpind maaga? Palju parem pidurdamine ning kiirendus ei võtaks kunagi kummi susisema või mingitesse imelikesse haigetesse piruettidesse, millega näiteks seisvale linnaliinibussile otsa kaaretada (nagu A, kes oma värske kalli masina seepeale metallikokkuostu müüs). Ahjaa - pööramine unus. Iseenesest peaks rullid olema vetruvad - et ebatasasused tee keskel ei lennutaks masinat, vaid võimaldaks servadega maha jääda. Tõenäoliselt peaks mõned esimesed ja ehk ka mõned tagumised rullikud olema pööratavad veidi. Koos tugivankriga. Igatahes jääks ära roomikute raske energiat kulutav liigutamise efekt. Rullidel oleks nagu ratastel oma veeremis inerts (kuigi nende väiksuse tõttu ehk mõneti väiksem), imehea kontakt maaga. Kas Abrams mitte ei pidanud maapinna ruutsendimeetrile avaldama 50 korda vähem survet, kui suvaline sõiduauto oma kummitaldade ruutsendimeetritele? Hoolimata kaaluvahest 70 ja 1,5 tonni vahel. Ei leia konkreetset väidet enam üles, ei viitsi otsida ka.

(Ahjaa - teate kui rasket tööd ma teen? No lugege! Kõlab ju kohutavalt? Töö spetsiifika on igatahes päris huvitav problemaatika. Töö, milles töötajate arv ei lühenda töö tegemise protsessi, kus töötajate arv komplitseerib koodi, tõstab vigade arvu, ohustab lõpptulemusele jõudmist ja raiskab väga palju raha.)

Mu blogi olla hilinemiste register.

Ei. Ma tavaliselt ei jää.
Täna nägin kooli minnes professor M. L.'i ja sain seega kinnitust, et maja, mida tema omaks mäletasin, ongi tema.

Õpetaja R. ütles, et reformierakonna meelne kaheteistmes klass olla avastanud tehes testi, et nad tegelikult peaksid valima vasakpoolseid - mõni suisa vene erakondi, mõni SDE'd või vasakpoolseid väikeparteisid. Mina sain lihtsamalt:

Tiia Tiik [SDE] 52%
Hagi Shein [SDE] 52%
Peeter Kreitzberg [SDE] 48%
Ülo Kaevats [SDE] 43%
Marju Toom [SDE] 38%

Ehk siis senise valimiskogemusega läks täppi. Aga võibolla peaks truudust murdma ja võtma rohelised? Ei, pooldan tuumaenergiat! Loodusega sina peal olemises peab olema samuti mõõdukas. Nagu kõiges muus.

"From: "Ball Matthias" (iezv@arrara.net)
(To: ****@smilehouse.com)
Subject: It is hard to believe that God plays no significant role in banning same-sex marriage.
Date: Tue, 16 Jan 2007 05:51:34 -0800"

Selline kiri tuli firma listi pool kuud tagasi. Kas pole huvitav spämm? Eriti arvestades, et tegu oli tavapäraseks saama hakkava börsispämmiga, mis kutsub ostma-müüma aktsiaid. Ebanormaalsete hindadega. Sisu muide rääkis ka jumalast ja samasooliste abieludest. Vinge värk igatahes.

Hommikul oli raske tõusta - kurk on veelgi jubedamaks läinud. Sain eile ju laulda ka - juhatasin kah üht meremeeste laulu. ei tea kas homseks õhtuks veel veidi häält alles on, et saaks anda oma tunnid.

Täna hommikul tõi telefon piuksuga ühe smsi (tänud sellele, kes teab!) ja veidi hiljem helistas K.T. Politoloogia osakonnast. Küsis, et mis on saanud isa läptopist - sellest 8-9 aastat vanast. Isa ise ei teadvat.
Teiseks küsis, et kas Eesti ajalooõpikud esitavad Tartu rahu kui Eesti võitu? Sisuliselt ütleks, et esitavad küll. Tõsi - Vabadussõda oli selleks ajaks peale taandumist muutunud juba piirikaitsesõjaks. Punavenemaa oleks suutnud rohkemat, kuid oli ise kodusõjas ja tegi siis Tartu (vahe-)rahu juures järeleandmisi, sest arvestas, et varsti õnnestub nagunii utsitamisel läbi viia revolutsioon või siis sõda alustada.

Tartu Rahu oli punastele hea asi rikkuma Eesti-Inglise ja üldse lääne suhteid, sest nemad polnud huvitatud väikeriigist ja ainuke kvaliteet, mida Eesti pakkus oli veel üks lisa pind ja abi võitluseks kommunismiga. Eesti separaatrahu (mis Tartu rahu oli sisuliselt) ei olnud suurt kellegi huvides peale Eesti ja Nõukogude Venemaa. Kaude oli ta küll Soome huvides, kes samas Tartus oma rahu sama aasta sügisel punastega üles seadis. Lõpetades seeläbi üliverisevennatapukodusõja. Muidu poleks see ehk nõnda lihtsalt käinud, aga Eesti oli andnud eeskuju.

Aga, punaste vaadete järgi vaherahu, jäi kestma kauemaks, kui eeldati. 1924. aasta detsembrimäss kukkus haledalt läbi. Kahekümnendatel oli punaste ladvikus veel oma võimuvõitlus, kolmekümnendateks oli Jossif Vissarjonovitš Džugazvili juba oma tooli kindlustanud, aga ettevaatliku mehena läks siiski palju auru konkurentide kõrvaldamisele ja süsteemi ülesehitusele. Lisaks hirm lääne rünnaku ees. 1939. aastaks polnud see enam probleem - rahvusvahelised suhted olid kergitanud palju suuremaid muresid esile.

Käisin Kristiinest läbi teel tööle. Kogemata läksin asjadega läbi värava esmalt - müüja(-õpilane) ei laskunud lindil neid taha vedada, vaid asetas kohe kassa järgi letile. Väravad tegid häält ja vilkusid. Turvaga kontrollides selgus, et arvuti või 2. detsembril Soomest ostetud Banksi ulmeraamat olid hoopis süüdi. Mitte (koju unustatule) asenduseks ostet hambahari või -pasta, rääkimata riisisalatist või Ekspressist.

Viriseks, et A.I. võttis minu Taani loomaaia lõvidega tassi kogemata endale joomiseks. Tavaliselt hoian oma vara ikka oma laual, aga eile panin (mitte esimest korda) üldtasside juurde. Taani keeles on lõvi "løve". Kummaline, kuidas väikesed asjad võivad vahel rõõmu teha. Või hea tunde. Rahulolu. (Erykine on veel nädala Taanis, pärast on ehk rõõmu teda näha. K.K. on veel pool aastat vist. Näis.)

(Huvitav - kuhu kadus lühisissekanne "Wide desktop - i gave you my heart"? See oli muide mõjutet ülemuse väiksest Maci läpakast, mis väga vinge efektiga desktope ees pöörab. Oskaks linuks ka nii! Või no ma ei ole uusi 3d desktope muidugi proovinud ja lõpeks on see vaid silmailu. Ja igatahes on lahe idee läptopi ekraanil ja projektoris lasta erinevat pilti - saab tööd teha ja slaidisõud ka näidata.)

PS: Meenus, et täna on K. J. hällipäev. Niisiis - kuigi Sa vennas tõenäoliselt ei loe seda - siis - palju õnne! 22 on juba paras iga. Pea kõik vabadused juba aasta käes- kasiinod ja kanged joogid (viski, eksole?) proovitud, ööklubid ees lahti... võib nautima asuda.