Pühapäeviti tuleb ikka külas käia, eksole. Nii minagi. Läksin külla ... sai lõunatatud ja asjatatud (pilte vaadatud) ning kui kodu tagasi minema hakkasin, siis avastasin, et mantli taskus olnud müts on kadunud. Kuna Koppis ikka kõik jalgrattaga käib ning jalgratas käib kiivriga, siis ei olnud ta enne tulles ka peas, vaid taskus olnud. Mis seal ikka - asusin koduteele jala ja täpselt selle rattatee kõrval, mida mööda kodust tulnud olin.
Nürist järjekindlusest on vahel kasu. Vahepeal eksisin ka teelt - tagurpidi ei oska ju väikseid tänavaid ära tunda, kus ikka vahetevahel läbi kihutatud on. Peale pikemaid seiklusi ja ilmselt oma nelja kilomeetrist otsimist jõudsin juba kodulähistele surnuaia äärse tänavani. Ja seal - kahe puu vahel, kõnnitee ja rattatee vahelise äärekivi peal - oli minu müts! Nii kaks sada meetrit kodust ... vane müts oli ilmselt mõne ratta alla ka jäänud ja tõstetud kellegi hea inimese poolt meetri edasi äärekivile, sest ta oli mul vasakus taskus olnud. Seega ei saanud ta paremale serva äärekivile otse kukkuda.
Pärast käisime kontserdil, õieti "töötoas" - enamik saalis istujatest esines ise ka ühe või mitme looga. Enamasti kitarri saatel, vahel klaveriga või vaid lauldes. Väga vingelt alternatiivne üritus, kummaline sellisele sattuda - ise ju ei oska tinistadagi. Organiseerija oli Brett Perkins (link on MySpace'i profiilile, kus saate ka tema muusikat kuulata).
Muide, esimene loeng sai läbi. Minu kirjavigu ja mõistmisvigu täis konspekt istub nüüd netis ka - eksamit selle peale ei tule, aga oli kena tutvuda.
1 kommentaar:
Mulle hakkab ka vaikselt Aarhusi kaart pähe jääma. Enam ei tee hirmsaid ringe sisse. Väikeste tänavatega on kõige keerulisem küll, nõustun.
Postita kommentaar