Meenutusi esmaspäevaõhtust.

Vaid viisteist minutit jäi söömaks taldrikutäit just valminud praetud pelmeene ning jooksmaks järgmisse bussipeatusesse. Pimedal Tammsaareteel ja Järvevanateel pole harjunud liikuma, tulin liialt vara maha transpordilt. Liikusin piki teed ja Ülemiste ristil nägin järve ümbritseva aia tahga üht vanemat naist, hoidis teine aiast kinni vaevaliselt. Läksin lähemale ja küsisin, et kas vajab ehk abi. Vastas vene keeles, proovisin seda purssida, kuid selgus, et ta siiski rääkis ka Eesti keelt. Politsei kutsumise pani osalt ise ette, aga samas tunnistas, et ei taha. Aiast ei saa ju kuidagi läbi. Lõpeks andsin väikse paki magusaid maisipulki talle ja liikusin edasi, ehk tuli eluga välja sealt. Igatahes kahtlane värk. Pärast lennujaamas kogunes kamp lilledega inimesi, miskil hetkel vooris väravast välja suur kamp, blokeeris pool ootesaali poolkuu kujuliselt ja kukkus häält tegema, laulma oleks vist kohasem sõna.