Susan Boyle ja Youtube’i fenomen

Ma usun, et täna teavad kõik, kes on Susan Boyle (neile, kes tõesti ei tea – http://www.youtube.com/watch?v=9lp0IWv8QZY). Nädala eest teadsid vähesed ja kahe nädala eest mitte keegi. Vähemad teavad, kes on Paul Potts, aga Suurbritannia ajakirjanduses kõlasid just võrdlused Pauliga – Susanit nimetati naljatamisi suisa Paula Pottsiks.

Mis ühendab Pauli ( http://www.epl.ee/artikkel/411594) ja Susanit? Muidugi saade – Britannia otsib talenti. Paul, tüsedusele kalduv ja mitte kõige etema hambumusega tavaline telefonide müügimees Lõuna-Walesist, jättis kaks aastat tagasi žürii liikmed vaikuses maigutama oma sooviga laulda ooperit. Nii Pauli kui Susani üle naersid nii publik kui ka hindajad, aga ainult selle hetkeni, kui lauluhääl kõlama lõi.

Mõlemad videod on vaadatavuse tipus olnud Youtube’is. Pauli etteaste on kahe aastaga kogunud suisa 47,5 miljonit vaatajat, Susan piirdub vähem kui kaks nädalat pärast oma etteastet 40,5 miljoniga, mis kindlasti lööb vaadatavuse tõusu kiirusega.

Youtube’i vaadatavuse tipu ümber laiutavad tavapäraselt staarid ja superstaarid või muidu Hollywoodi filmi- ja muusikatööstuse abiga kõrgele tõstetud figuurid, vahele on sattunud küll ka mõned kahtlased koduvideod (“Charlie hammustas mu sõrme jälle!” – http://www.youtube.com/watch?v=_OBlgSz8sSM – 93 miljonit vaatamist). Susan ja Paul on kõigest neljandas ja viiendas kümnendis, kohtadel umbes nii 33 ja 45. Kuid need numbrid ei arvesta vaatamisi teistest koopiatest ning muudelt videoveebilehekülgedelt. Tegelikult võib igaüks oma muusikalise etteastega Youtube’is tõusta ja austajaid koguda.

Mis aga oli Susani fenomen?

Popkultuuri kriitik Mark Blankenship arvab Huffington Postis (http://www.huffingtonpost.com/mark-blankenship/two-reasons-susan-boyle-m_b_187901.html), et Susani esitus tegi peapesu tõsielusõude künismile ja Susani trumbiks oli ka ta vanus. Tõepoolest, Susanit kujutati juba telesaate tutvustuses kui kassiga koos elavat daami, keda keegi iialgi suudelnud pole. Telesõus, nagu kõikjal meedias, muudetakse esinev inimene kellekski teiseks, et vaatajale mõjusam olla. Tehakse karikatuur inimesest ning just seda tehti Susani ja ka Pauliga. Nad mõlemad murdsid sellest välja. Justkui inetud pardipojad, kes olid päterdanud lavale, vastanud mõnele küsimusele, esinenud ebareaalsete soovidega saada elukutseliseks lauljaks, naeratanud veidralt... Kui nad suu avasid, siis muutusid nad inimeste jaoks ootamatult uhketeks valgeteks luikedeks, sest tõepoolest – laulda nad oskavad.

Ülejäänu tegi meedia. Suurbritannia on piisavalt suur riik, et sealses laia vaatajaskonnaga telesaates tõeliselt mõjusa üllatuse teha suutnud laulja paugupealt maailmameediasse viia. See aga tõi omakorda kaasa lumepalliefekti vaatajate ning imetlejate arvule. Samuti mängib rolli keel. Bulgaarlanna üle, kes eelmisel aastal oma esinemisega uudiseid põhjustas, tehtigi ainult nalja (“Ken Lee” – http://www.youtube.com/watch?v=_RgL2MKfWTo). Mis teha, kui inimene keeli ei oska.

Usun, et ka Susani mõju on olnud suurem just tänu keelele. On ju tema lauldud “Mul on unistus” muusikalist “Hüljatud” mõistetavam kui tundmatu printsi aaria Nessun Dorma (“Keegi ei pea magama”) Giacomo Puccini ooperist “Turandot”. Tõsi, kes vähegi ooperitest midagi teab, siis just see Puccini aaria on Luciano Pavarotti poolt lauldud niivõrd kuulsaks ( http://www.youtube.com/watch?v=VATmgtmR5o4), et on pääsenud Briti singlite müügitabelis teisele kohale. See juhtus 1990. aastal ning sellegi taga võis näha meedia “kurja kätt” – BBC oli valinud selle teemalooks, näidates Itaaliast maailmameistrivõistlusi jalgpallis (http://www.youtube.com/watch?v=vqzz7B7V2IE). Muide, Paul Pottsi debüütalbum “One Chance” suutis kümmekonnas riigis müügiedetabelites esikoha saavutada, Saksamaal müüdi seda miljon eksemplari, Suurbritannias ligi 700 000. Selleski võib näha Youtube’i ja meedia ahelreaktsioonina toimivat koosmõju ning võib-olla sakslaste veidi suuremat armastust klassikalise muusika vastu.

Kirjutatud neljapäeval, 23. aprillil 2009 Viru Folgi nädalakirja tarbeks. Minge kaunitele kontsertidele Käsmus ja/või Viru Folgile ka.

Põnevad bussisõidud

Mind tituleeriti eile usklikuks. Ise ma küll nii ei ütleks.
Segane päev oli, päris huvitavate bussisõitudega lõpus. Sõitsin nimelt Männiku bussiga TLÜ juurest Järve selveri juurde. Kuskil kesklinnas tuli peale keegi tüüp, kes kukkus heietama Jumalast ja Kuradist ja kõigest selle juurde kuuluvast. Kui ta kolm peatusevahet oli kõnet pidanud siis ma ei pidanud vastu ja läksin ja küsisin miks ta arvab, et Jumal pole üksnes looja ja on midagi enamat? Ja soovitasin tal agitatsioon lõpetada, sest kõik bussis olid ilmselt juba veendud või vähemalt seisukohad neile selgeks tehtud. Kasu enam polnuks, nii palju võttis ta mind kuulda, et lõpetas oma kõne eesti keeles ja läks vene keelele üle. Siis ilmus bussi tagantotsast üks asotsiaalse olemisega naine ja teatas, et too kõnelev tüüp on oma kõnede abil juba endale ja seitsmele lapsele maja saanud. Et selle eest antakse ... miskipärast oli naisele jäänud mulje, et tüüp oli mind milleski veenda suutnud ja ta hurjutas ning nõudis minu ja tema bussist lahkumist. Tema lahkuski. Mina sõitsin veel peatuse edasi, Järve Selveri juurde ja jäin Vana-Pääsküla bussi ootama.
Mõni peatus hiljem tuli pardale halli habemega vanem mees. Ta oli bussipeatuses rääkinud juttu kellegagi ja kutsus ka seda bussi. Hallhabe oli just hetk tagasi kuulnud, kelle poeg too peatusesse jääja olema pidanud ja oli sellest väga löödud. Hallhabe oli nii erutatud, et rääkis bussis edasi ja ma ilmutasin siis vähe huvi, küsisin, et mis ja kuidas. Mees rääkis, et busipeatuses suitsu küsinud mees olla suure teadlase poeg. Kellegi geograafi Endel Rähni. Pärast otsisin Googlest ja selgus, et Endel Rähni oli siiski geoloog. Hallhabest 7 aastat noorem teadlase poeg ei ole aga kõige paremal järjel, kurba elukest küll.
Nõme ujula juures bussist väljudes soovis hallhabe mullegi õnnistust ja lahkus. Põnev on see eluke ka.

Seoses olulise koguse vaba ajaga pakun võimalust kasutada enda teeneid Windowsiga arvutite puhtaksrookimisel viirustest ja pahavarast, väikest koolitust jamadest edaspidi hoidumiseks ning soovi korral näitan ja installin ka Linuxi, millega probleeme palju vähem ette tuleb.

Nüüd ma ei tsiteerinud kedagi vaid pakun täitsa puhtalt ise selle välja. Kes soovib, see kommenteerib või otsib välja mu kontaktandmed ja kontakteerub teistel viisidel.

Väike tiirukene metsa

Käisime täna korteriühistu mokalaadal. Valvekaamerate paigaldamise vastu tõusis pensionärkonnas nurin missugune!



Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Teemaks hoopis esimene sõit kruusal. Liikusime Sauelt üle raudtee ja piki kruusateed Laagri piirist üle. Lahtine kruus, liikuvad kivid ... Laagrist pöörasime otsa ringi, läbi metsa tagasi, aga sõiduisu polnud veel täis - sai pööratud Hüüru suunas siiski. Seal läks mõne maa peale tee täitsa käest ära - kruusa või muda vaalud keset teed! Vaata, et summuti alla jääb. Igatahes jäi.



Kuskil seal teepeal hüplesid kitsed. Hüürust Keila poole pöörata on üsna niru värk, sillalt tulijaid näeb õige lühikest aega ja nood Tallinna suunast tulijad panevad ju kui püssikuulid!



Aga eluga jõudsime tagasi kodumaile. Kuhu siin Saue kandis õhtuti harjutama minna on ka vahtralehel, on ehk kellegil häid teid pakkuda, mis sobiksid ka mittemaasturile?`Värske vahtraleht ei tohi ju sõiduoskust minetada pelgalt seetõttu, et linnas tööl käimiseks auto hea valik pole :)

Ahjaa, nuttu ja hala ka - peteti meid genekaga. Autol oli ostes peal uus aku, aga tuled olid väetid. Selgus, et generaator ei andnud välja tuhkagi. Tuli uuendatud genekas hankida, kaks ja pool kilo raha vea otsimisele, õli pirnide ja generaatori vahetusele jälle läinud. Hammasrihm kah plaanis, ei tea ju kui kaua see sõitnud.

Tööturuameti kaudu otsib Kalev Rebane, ilmselt see sama Kalev "liikluskorraldaja koht on sõitva auto kapotil" Rebane, kelle kohtukutsete arv on täitsa suur, otsib tegevjuhti! Usun, et saades selle positsiooni on teil suurepärane võimalus firma üle võtta ajal kui ants vangis istuma hakkab :)

Rabage:
tegevjuht Eesti ja vene keel. Arvutioskus - internet, MS Office. Koostööpartnerite ja klientidega suhtlemine, tellimuste täitmise logistiline korraldamine. Logistilised kogemused tulevad kasuks. Palk kokkul. Kalev Rebane 56461228, info@olmetehnika.ee Eesti Harju Tallinn Tallinn OÜ Technology broker

Kallis lõbu see linnast väljas elamine

Kallis lõbu see linnast väljas elamine, no tõsi - väikelinnas. Väikelinnas on elu veel võimalik, aga igapäevased sõidud on ikka kallid. Arvutasin esmaspäeval bussipiletikulu Lindanises:
kell 10 - 9 kroonine talong 10 piletilisest raamatust (edaspidi 9 kr tkpr) - tondi-TLÜ juurde, autokooli papreid viima
1130 - 9 kr tkpr - lasnamäele, autoturule matstat kaema


Pilt kõneleb enda eest - 10 aastat Eesti teid näinud Matsda koopas midagi pruuni ikka on, ootamatult leidub ka teokoda seal.

1230 - 9 kr tkpr - tagasi autokooli (see tehti alles 12 lahti, ei teadnud)
1300 - 12 kr tunniidpilet 10 piletilisest mobiiliga aktiveeritavast piletiraamatust(edaspidi 12 kr tipkpmap) trammi ja trolliga lõppeatusesse ja sealt kadaka autoaedu kammima
1650 - 9 kr tkpr sõprusele panka (neetud limiidid)
1730 - 12 kr tipkpmap - autokooli
1930 - 9 kr tkpr - Balti vaksalisse ...





Mõistagi enne ja pärast sõidud linnalähirongiga, oeh. Maksa sodiks ennast! 69 krooni bussipiletitele! Ratta kummid tuleb ruttu korda teha!

Aga lendamine on kahjuks veel kallim, jube.


Aga jah, neljarattalise sõbra omaniku elu pole ka kergem. Selle soetamine vajab tükk väljaminekut, elushoidmine teise sama palju. Ehk siis - see viimane pole veel kõik!

Vaadakem reaalsusele näkku parem!

arvutikasutaja.ee lõpetab
06.04.2009, Ando
Seoses Kalev Meedia pankrotistumisega ning kõigi ajakirjade (s.h Praktilise Arvutikasutaja sulgemisega koos kõigi töötajate koondamisega) käesolevat veebilehte enam ei uuendata. Värskeid IT uudiseid ja kommentaare saab edaspidi lugeda ajakirja endiste tegijate ajaveebist aadressil http://kiip.wordpress.com.

Mina ja Pink

(Antud seisukohad väljendavad autori isiklikke vaateid, kuid on pööratud humoorikasse vormi ning ei väida midagi reaalsuse kohta.)

See on nüüd küll välk selgest taevast! Alar "lühike" Pink asub tööle Edgari nõunikuna. Ma just mõtlesin, et heietan siin blogis veidi sellest, et EPLi, Delfi ja SS Õhtulehe ulmekirjanikud/ajakirjanikud on Pinki kallal ikka täielikku ilukirjandust kokku luuletanud. Mõistagi, et mehike oli raskuste all ülekoormatud ning ei pruukinud kõige kenamini kõigega enam toime tulla, aga siiski. Minu isiklik kogemus oli küll hetkeks tormiline ning vihane, kuid lõpeks klaarus asi ilma, et oleks suurt jama tekitatud. Eks jama tõid teisele kaela ka omad alluvad, näiteks see tundmatu autori kirjutis ühest sellisest jamast on väga lõbus lugeda, kuid läheb mõnes fraasis üle hea tava piiride.

Minu arvates oli hr Pink siiski suhteliselt mõistlik mees. Nädal enne koondamisteadet, suurte jamade peale hakkamise nädala lõpul (aka nädalal 14. jaanuariga) püüdis ta kõik kollektiivi toimetused ette võtta ja olukorda tutvustada. Eriti sümpaatne oli selle juures, et mäkipedest (aiiföön, kontor täis mäkke) porsega ringi liikuv juht rääkis sellest, kuidas elus võib kõik muutuda ning kunagi võime samasuguse laua taga vastupidises olukorras kokku puutuda ... (mmmm, väike kujutluspilt Lõvikutsust Pinki koondamas ...yum! Rohkem teeb siin rõõmu kujutluspilt endast kui juhist - ikkagi lõvi unistus! Mingit vihavaenu hr Pinki suhtes küll ei tunne, kuigi ega koondatuna ei saa tunda ka sooja sümpaatiat).

Ahjaa, tahtsin jaanuari lõpul või veebruari algul võtta mõned vabad päevad, et käia ära Vilniuses. Juhtus lihtsalt nii, et mõne nädala jooksul tol kuul õnnestunuks mul seal tasuta ööbida ja veeta meeldivalt aega hääde inimestega. Pole enne kunagi Baltikumi piires reisima sattunudki, ikka kaugemale ... Takistuseks sai Pink. Esimese plaani lõi ta uppi, sest ei allkirjastanud puhkuseplaani. Tagantjärele võib tegelikult mõista, miks puhkustele moratoorium kuulutati. Taheti nimelt jaanuari kuus kõik puhkused äraplaneerida, et koondades ei peaks inimestele lisaks töötasule ka puhkuserahasid välja maksma. Võib ju ettevõttest aru saada ... niisiis, puhkuseplaan nihkus nädala võrra edasi. Vahepeal mõtisklesin ja leidsin, et kogu puhkust ikka ka järjest välja võtta ei taha. Käin Leedus ära, pärast tiksub parem tööl edasi ja pool puhkust jäägu koondamise viimse kuupäeva ette, et saaksin veel raha eest tööd otsida või suisa järgmisse töökohta juba asjatama minna (kui õnn peaks naeratama). Aga ka minu uut kahes osas puhkuseplaani, mis otsese ülemusega kenasti läbiarutatud, kollektiivi kalendrisse kirja pandud ja puha, ei tahtnud Pink heaks kiita. Lõpeks läksin ja tõmbasin teise korraks klaaskappi ja küsisin otse, aga vaene vennike oli tõeliselt väsinud olemisega ja ei suutnud midagi korralikku selgeks teha. Ainult hale oli teisest.

Pakkusin välja, et kas antakse mulle kahes osas puhkus - ja kirjutan firmale vastutulekuna avalduse, et minu puhkuserahad võib mulle välja maksta koos palgaga alles järgmisel kuul. Või puhkus ühe korraga (soovitavalt koondamise eelsesse hetke) ja puhkuserahade asjus ma avaldust ei kirjuta.

Pärast ma kuulsin, et hr. Pink oli minu väljendusest välja lugenud, et mul on juba uus koht varuks. Õnnestus seda küll veidi heastada - tegelikult mul ju mingit kohta polnud, võibolla tänu heastamisele ei keeranud ta vinti üle ja ei tõstnud mu puhkust suvalisele hetkele. Igatahes, lõppkokkuvõttes on vaesest tüübist pigem kahju ja hale. Ja ta saanuks minuga ka ju palju hullemini käituda, kui ainult tahtnuks. Seepärast - minu lugupidamine!

Eriti hale on aga seetõttu et ... Pink asub tööle Edgari nõunikuna. Olgu Edgar talle kerge!

Igatahes, Vilniuses käisin ära ikka - reedeöise bussiga läksin, pühapäevaöisega saabusin ja oleks ma ette teadnud, siis võinuks ka päeva näpistada, sest pärast seda pole ma enam kontoris tööd teinud (vaid ainult "töötaja poolt vabalt valitud kohas"). Aga Ke-Ra parteid ja nende juhtpuliitikud ei sümpatiseeri mulle mitte üks põrm, valin parem sotsdemi või rohelisi, jätkuvalt.