Mina ja Pink

(Antud seisukohad väljendavad autori isiklikke vaateid, kuid on pööratud humoorikasse vormi ning ei väida midagi reaalsuse kohta.)

See on nüüd küll välk selgest taevast! Alar "lühike" Pink asub tööle Edgari nõunikuna. Ma just mõtlesin, et heietan siin blogis veidi sellest, et EPLi, Delfi ja SS Õhtulehe ulmekirjanikud/ajakirjanikud on Pinki kallal ikka täielikku ilukirjandust kokku luuletanud. Mõistagi, et mehike oli raskuste all ülekoormatud ning ei pruukinud kõige kenamini kõigega enam toime tulla, aga siiski. Minu isiklik kogemus oli küll hetkeks tormiline ning vihane, kuid lõpeks klaarus asi ilma, et oleks suurt jama tekitatud. Eks jama tõid teisele kaela ka omad alluvad, näiteks see tundmatu autori kirjutis ühest sellisest jamast on väga lõbus lugeda, kuid läheb mõnes fraasis üle hea tava piiride.

Minu arvates oli hr Pink siiski suhteliselt mõistlik mees. Nädal enne koondamisteadet, suurte jamade peale hakkamise nädala lõpul (aka nädalal 14. jaanuariga) püüdis ta kõik kollektiivi toimetused ette võtta ja olukorda tutvustada. Eriti sümpaatne oli selle juures, et mäkipedest (aiiföön, kontor täis mäkke) porsega ringi liikuv juht rääkis sellest, kuidas elus võib kõik muutuda ning kunagi võime samasuguse laua taga vastupidises olukorras kokku puutuda ... (mmmm, väike kujutluspilt Lõvikutsust Pinki koondamas ...yum! Rohkem teeb siin rõõmu kujutluspilt endast kui juhist - ikkagi lõvi unistus! Mingit vihavaenu hr Pinki suhtes küll ei tunne, kuigi ega koondatuna ei saa tunda ka sooja sümpaatiat).

Ahjaa, tahtsin jaanuari lõpul või veebruari algul võtta mõned vabad päevad, et käia ära Vilniuses. Juhtus lihtsalt nii, et mõne nädala jooksul tol kuul õnnestunuks mul seal tasuta ööbida ja veeta meeldivalt aega hääde inimestega. Pole enne kunagi Baltikumi piires reisima sattunudki, ikka kaugemale ... Takistuseks sai Pink. Esimese plaani lõi ta uppi, sest ei allkirjastanud puhkuseplaani. Tagantjärele võib tegelikult mõista, miks puhkustele moratoorium kuulutati. Taheti nimelt jaanuari kuus kõik puhkused äraplaneerida, et koondades ei peaks inimestele lisaks töötasule ka puhkuserahasid välja maksma. Võib ju ettevõttest aru saada ... niisiis, puhkuseplaan nihkus nädala võrra edasi. Vahepeal mõtisklesin ja leidsin, et kogu puhkust ikka ka järjest välja võtta ei taha. Käin Leedus ära, pärast tiksub parem tööl edasi ja pool puhkust jäägu koondamise viimse kuupäeva ette, et saaksin veel raha eest tööd otsida või suisa järgmisse töökohta juba asjatama minna (kui õnn peaks naeratama). Aga ka minu uut kahes osas puhkuseplaani, mis otsese ülemusega kenasti läbiarutatud, kollektiivi kalendrisse kirja pandud ja puha, ei tahtnud Pink heaks kiita. Lõpeks läksin ja tõmbasin teise korraks klaaskappi ja küsisin otse, aga vaene vennike oli tõeliselt väsinud olemisega ja ei suutnud midagi korralikku selgeks teha. Ainult hale oli teisest.

Pakkusin välja, et kas antakse mulle kahes osas puhkus - ja kirjutan firmale vastutulekuna avalduse, et minu puhkuserahad võib mulle välja maksta koos palgaga alles järgmisel kuul. Või puhkus ühe korraga (soovitavalt koondamise eelsesse hetke) ja puhkuserahade asjus ma avaldust ei kirjuta.

Pärast ma kuulsin, et hr. Pink oli minu väljendusest välja lugenud, et mul on juba uus koht varuks. Õnnestus seda küll veidi heastada - tegelikult mul ju mingit kohta polnud, võibolla tänu heastamisele ei keeranud ta vinti üle ja ei tõstnud mu puhkust suvalisele hetkele. Igatahes, lõppkokkuvõttes on vaesest tüübist pigem kahju ja hale. Ja ta saanuks minuga ka ju palju hullemini käituda, kui ainult tahtnuks. Seepärast - minu lugupidamine!

Eriti hale on aga seetõttu et ... Pink asub tööle Edgari nõunikuna. Olgu Edgar talle kerge!

Igatahes, Vilniuses käisin ära ikka - reedeöise bussiga läksin, pühapäevaöisega saabusin ja oleks ma ette teadnud, siis võinuks ka päeva näpistada, sest pärast seda pole ma enam kontoris tööd teinud (vaid ainult "töötaja poolt vabalt valitud kohas"). Aga Ke-Ra parteid ja nende juhtpuliitikud ei sümpatiseeri mulle mitte üks põrm, valin parem sotsdemi või rohelisi, jätkuvalt.