Otsisin hommikul üles oma Tulilinnu (Toshiba läptop) teenindusse viimise paberi ja helistasin teenindusse ServiceNet. Selgus, et arvuti ootab juba nädalapäevad üksildaselt riiulil, puhastus ja parandus tehtud. Lihtsalt firma oli remondi seisust teatanud SMSi teel ja kuna mu telefon oli 25. juuli varahommikust alati pilditu on olnud, siis ma lihtsalt polnud seda kätte saanud.
Kella kaheteistkümne paiku tabas mind sel samal pilditul mobiiltelefonil venekeelne naisterahva kõne, pidasin seda algul muidugi valeühenduseks - slaavi kaunitarid ei paku mulle vähimatki huvi. Kuid järjekindel naisterahvas selgus olema hoopis Toshiba kliendirahulolu uuringu tegija, võimeline suhtlema muidugi vene ja hädapärast ka inglise keeles, sain selgitatud oma rahulolu. Võrreldes palju enam levinud Asuse toodetega on japsidel tõesti kena teenindus, remont olevat võtnud vaid 9 päeva, minu oma süü, et ma üle nädala pärast seda masina vastu huvi polnud tundnud ja teda teeninduses olin lasknud seista. Eks siin mängi rolli nii pilditu mobiil kui ka pisike Varblane (Lenovo pisirüperaal), kes on suutnud Tulilindu kenasti asendada. Igatahes võrreldes Asuse 5 nädalat kestnud reisiga Leetu oli tegu täitsa hea teenindusega. Eks nüüd peab masina käima panema ja proovima midagi protsessoriintensiivset teha - kompileerdia midagi siis teab, kas töötab ka paremini.

Lõppkokkuvõttes sai väga pkk päev ... polikliinik-mööblipood-sööming-riidepoed-telefonipood-arvutiparandus-pealekorjamine-kojukobimine-testimine-kontrollimine-söögikoha-kinnioleku-konstanteerimine-söömine ning viimaks 1,5 tundi tänavatel - sisuliselt esimest korda tõsisemalt tänavatel õppesõidul, mis viimaks viis väiksesse kodulinna välja.