Õpikeskkondade teemal diskuteerides on mõned asjad veidi laokile jäänud, aga jätkan siis teemat.
Esmalt sotsiaalne meedia kui õpikeskkonna loomiskoht.
Sotsiaalne meedia on suurepärane suhtluskoht, mõnedele kodanikele on see küll võimalus mängida lugematut hulka veebimänge (Mafia Wars, Farmville), lahendada suurtes kogustes igasugu väga kummalisi teste ja spämmida meid lõputu hulga erinevate ettevõtete sotsiaalkampaaniatega ("hakka fänniks, jaga postitust, saad 100 krooni ja kaotad 200 sõpra või võida reis kurrunurruvutimaale"). Samas, juba nende kolme tegevuse hulgas oli otseselt õppimisega seonduv tegevus - testide lahendamine. Nüüd on ennekõike küsimuseks kuidas me suudame õpetavad, asjalikud testid teha sellisteks meeldivateks, et nad kutsuvad lahendama, jagama ja tarkust koguma? See on üks valdkond, milles e-õppe spetsialistid peaksid kindlasti ka püüdma kaasa rääkida - see võiks populariseerida e-õpet ja tuua kaasutajaid e-kursustele, ka tõsisemaid õppijaid. Teoreetiliselt on võimalik Facebooki ja analoogsete suhtlusvõrgustike API/rakenduskihte ärakasutada õppekeskondade loomiseks. Tõsi, seal võivad olla oma piirangud - kas Facebook lubab rakenduste omanikel kasutajaid blokeerida? Vast lubab, igatahes - kas rakenduste autoritele antakse piisavalt õigust kasutajaid mõjutada (kui kasutaja ise selleks soovi on avaldanud?). Kas annaks teha duaalset süsteemi, kus samale rakendusele saaks ligi Facebooki "mänguna", saaks registreerida õppeainetesse, lugeda foorumit, materjale vaadata jne. Ja inimestele, kes ei soovi omada Facebooki kontot, oleks võimalus sama asja eraldi veebilehelt ise registreerumisega kasutada? Tõenäoliselt kahjuks Facebook ei luba samasse rakendusse enda ja kolmanda osapoole kasutajaid või ehk keelab seda litsentsilepinguga suisa?
Muus osas, jah, Twitter on ju suurepärane õppematerjalidevoo edastamise vahend - lühiksed postid meeldetuletuste, lühendatud linkidega PDF/SlideShare/muude õppematerjalide, testide jms juurde.
Skype ei ole päris sotsiaalse meedia vahend, aga on laialt levinud rühmatöövahend (salvestatavad jututoad), teisalt sekundeerivad Google Docs (ühine kirjutamisvahend), blogimootorid (ka töörühmadele hea).
Nii, sedapalju ehk sotsiaalsest meediast.
Väikseid dokumenteeritud imesid #1
-
Kui mõnus võib olla värskelt pesust ja kuivatist tulnud lemmik-froteerätik,
kui sellesse vajutada oma nägu...
6 aastat tagasi
2 kommentaari:
Ma arvan, et Facebook ega Twitter ei ole sotsiaalse meedia vahenditest õpikeskkonna jaoks kõige sobivamad. Mõlemas on postituste maht suhteliselt piiratud -- Twitteri puhul 140 ja Facebooki puhul 420 sümbolit. Seda on argumenteeritud mõttevahetuse ja reflektsiooni jaoks väga vähe.
Teine Facebooki probleem on see, et osa inimesi tahaks oma sotsiaalset profiili ning õppimist lahus hoida. Samuti ei saa eeldada, et kõik kursuslased üldse omavad Facebook kontot või soovivad seda luua. Ajaveebide puhul on oluliselt lihtsam endale eraldi õppetöö-ajaveeb tekitada.
Samas on ka positiivseid näiteid Twitteri kasutamisest kiireks lühiinfo vahetamiseks (vt näiteks #plenk2010 kursus). Sel juhul on lisaks olemas eraldi keskkond pikemate sissekannete jaoks (PLENK2010 kursuse puhul foorum ja ajaveebid).
Ma pidasin silmas, et huvitav oleks õppevahendina kasutada eraldi selleks loodavaid Facebooki rakendusi, need ei eelda ju ainult väljapoole st sõpru koormavalt elamist. 420 märgi piirangusts lähevad õnneks vist mööda märkmed (pole neid samas eriti kasutanud) ja blogivoo import Facebooki (ka see blogi jõuab sedasi, vahel küll miskipärast kummalise ajaviitega, Facebooki). Kui nüüd sellised Facebooki õpirakendused oleksid samaaegselt kasutatavad nii Facebooki seest kui muude sisselogimisteedega (Google, OpenID jt) välisel veebisaidil ja info propageeruks nende vahel koheselt, siis see võiks päris hea süsteem tulla. Iseasi, et kas Facebook lubab rakendusi, millele saab ligi ka väliselt lehelt?
Facebooki mõtetejagamine, piltide ja viidete jagamine pole kasutatavad. Teisalt võibolla annaks kasutada nö fännilehekülgi, neil võivad ju olla ka foorumid jms.
Postita kommentaar