Personaalsed õpikeskkonnad

Web 2.0 on interaktiivne, iga veebikasutaja on osanik veebi loomisel, linkimisel ja jagamisel. Personaalsed õpikeskkonnad kõlab kui väga Web 2.0 lähenemine, see eeldab aktiivset osalist. Personaalsete õpikeskkondade artiklites räägiti õpilasest kui "prosumerist", arenenud kasutajast, kliendist, kes teab, mida tahab. Mulle jäi personaalseid õpikeskkondi uurides mulje, et see eeldaks suhteliselt siiski väiksemat seltskonda - see tähendab blogilisemat lähenemist, mida toetavad Delicious jt erinevad saidid/teenused. Kui Õpikeskkonnad ja elektroonilised õpisüpsteemid laiemalt võivad haarata nii enesetestimist, hindamismooduleid, eraldi foorumeid, siis personaalne õpikeskkond võiks olla ilma nendeta. Täieliku õpisüsteemi keerukus ei ole vahel vajalik, eriti kui õppijate hulk on väiksem ja intiimsem. Üleküllastamisel on oma negatiivsed omadused - tarkvara testimine, arendamine muutub tunduvalt kallimaks - "ei ole võimalik Googlet ülegoogeldada otsimises". Minimaalsem keskkond eeldab õppijalt enamat - paremat motiveeritust, lisamaterjalide kasutamist. Minimaalsema keskkonna seadistamisega saab paremini hakkama ka õpilane või õppejõud ise, mida keerukam õpikeskkond, seda enam on vaja tugiteenuseid. Vastuolud, aga mis siis?