Tiba hilinenud õpileping ...

1. Eesmärgid: Mis on minu õpieesmärgid? Mida ma soovin saavutada?

Lihtsalt ja praktiliselt - ainepunkte. Mida muud ikka?

2. Strateegiad/tegevused: Kuidas ma oma eesmärgid saavutan? Milliseid strateegiaid kasutan? Millised tegevused pean läbi viima, et oma eesmärke saavutada?

Eelistan mõõdukat strateegiat. Kui aega on, siis püüan tegutseda. Kui aega ei ole, siis ... ups - juhtus! Niimoodi kaugeltpidi asju tehes kisub vahepeal küll tõmbama sisse auke ka kahjuks. Palju oleneb ka tööülesandest. Teatud praktiliste asjadega olen vast küllalt hästi valmis end kokku võtma, samas need võtavad kaua aega. Teatud heietustel olen kisakõri nagu ikka, teistes võib jääda asi väga tagaplaanile. Nagu see õpileping ... ei ole tahtnud endale valetada ja kui ei valeta, siis saab leping vulgaarne, nagu ta saab ...

3. Vahendid/ressursid: Missuguseid ressursse (inimesed, materjalid jne.) ja vahendeid ma vajan, et oma tegevused läbi viia?

"Aega, aega, aega", nagu ütles V. I. L.

4. Hindamine: Kuidas ma tean, et olen saavutanud oma eesmärgid? Millste kriteeriumite/näitajate põhjal saan ma väita, et olen (ei ole) saavutanud oma eesmärgid?

Kas ma tunnen tehtud ülesandest rahulolu ja leian, et sellest oli mulle kasu?
Kas ainepunkt laekus kontole?

5. Enesereflektsioon (reflekteeriv essee): Kas ma saavutasin oma eesmärgid? Mil määral? Mis tegevused/strateegiad/vahendid töötasid minu jaoks hästi, mis mitte?

Sellele küsimusele vastus koorus osaliselt välja ja teine osa peab ootama veel veidi peale kursuse lõppu. Ahjah, lepingu küsimused võtsin praegu kuskilt suvalisest kohast - umbes esimeselt Google vastuselt. Aga ehk aitab ka nii!

Reflektsioonist veel siiski.

Huvitav on jälgida kuidas mõned kaasõpilased tunduvad ennast tõsiselt vaos hoidmas (et mulle mitte kallale karata) kui püüan seminaris diskusiooni ja arutelu esile kutsuda, kedagi täiendada või parandada. No ma tean, et meie Semiootikakursus anno domini 2002 üllatas ka õppejõude oma vahelesegamisega. Tollal see oli positiivne märk, nii nagu seda esitati. Mina ei olnud kindlasti kõige agaram vahele segaja (mida ma semiootikast ikka teadsin), aga nüüd ma segan alati vahele kui ma näen kuskil kohta kust haarata. Saan aru, et see võib vahel veidi aega kulutada ja mõnel juhul häirida, aga see ei ole kunagi mõeldud millegi paha pärast. Aitab seminarides/loengutes püsida ärkvel ja teemas sees. Võibolla see on ka "tarkuse pähe valamise" traditsioonilise ja loodetavasti sellest erineva uuema suhtumise küsimus.

Digitaalsete õppematerjalide kvaliteet

Minu jaoks on digitaalsete õppematerjalide kvaliteet tihedalt seotud nende muudetavusega ehk vabakasutusega. See omakorda eeldab materjalide tasuta kättesaadavust, sest laiendab materjalide kasutajabaasi. Eesti on liiga väike, et materjalide müügilt reaalselt mingit märkimisväärset kasumit teenida annaks. Materjalid vananevad kiiresti (eriti tarkvara osas) ja tasuliste materjalide looja ei suuda tagada piisavat sissetulekut, et saaks kõiki materjale hoida ajakohasena.

Näide elust: kui ajalehed Postimees ja EPL võivad loota, et suudavad piisavas koguses tasuvaid lugejaid meelitada, siis õppematerjalide lugejaid on väga vähe, vabatahtlikult enamik inimesi lugema ei torma. Õppematerjale otsitakse pigem siis kui on vajadus - õpetajad, tudengid, õpilased - kuigi viimastelt ei saa me õpetajatena seda eriti nõuda - Eesti koolisüsteem on ikkagi eeldamas, et õpetaja annab materjali õpilastele ise kätte. Meie interneti infoväli pole piisavalt suur, kui ingliskeelne infoväli kaasa haarata, siis samas võib sellest kasu olla, kuid paraleelselt eesti- ja ingliskeelsest õppematerjalide väljast otsida on topelttöö.

Pealegi - ei õpetajad, tudengid ega õpilased pole maksevõimelised õppematerjalide tarbijad. Seega pigem peaks rahastusmeetodiks olema fondide ja mittetulundussektori poolne vabade õppematerjalide rahastamine, mida toetab kõrvalt suurte ettevõtete/sõjaväe sisevajaduste rahuldamine. Vaid selles valdkonnas on kinnised õppematerjalid adekvaatsed, sest vaid seal annab pühendada valdkonnale täiskohaga töötavad spetsialistid ja piirata kättesaadavus vaid fookuses oleva grupiga.

Sisu kvaliteeti vaadates on oluline mõõdukus. Ei tasu liialdada eriefektidega ega "vidinatega", samas digitaalne õppematerjal ei tohi olla pelk lihtne HTML (imporditud Wordist/LibreOffice'i Writerist). Selge on see, et korralik õppematerjal peaks valmima vähemalt kolme inimese koostöös: teemaspetsialist (õppejõud, akadeemilise taustaga, või õpetaja/valdkonnaspetsialist), kes kirjutab traditsioonilisel viisil algmaterjali või kohendab oma loengukonspektid. Õppematerjalide disainer, kes jaotab materjali paremini alajaotusteks, arutab selle läbi teemaspetsialistiga, vormib teksti laiali, teeb tähtsama suuremaks ja lisamaterjali väiksemaks jne. Koos teemaspetsialistiga arutatakse läbi illustratsioonid ja enesetestide võimalused. Väga oluline digitaalsel ajastul on luua selgitavaid animatsioone (näiteks on vanakooli GIF animatsioonidega maru hea mootorite lehekülg AnimatedEngines.com, viide on otse Otto tsükliga mootorile, aga seal on kümnete erinevate mootorite skeemid). Ajalootunnis võiks rohkem tähelepanu pöörata pöördelistele lahinguplaanidele, vägede umbkaudsetele liikumisteedele nt Põhjasõjas või näiteks tehnikasaavutustele (vesiveski, tuuleveski tööpõhimõtted). Võiks kasutada ka klikitavaid enesekontrolli vahendeid. Selle kõige tegemiseks peaks kolmanda liikmena kasutatav olema kujundaja/Flash'i/videoanimaator või suisa eraldi mitu visuaalse meedia spetsialisti.

Olgem ausad, me ei jaksa kõike sellise kvaliteediga tagada.
Nii, et tagasi minnes esimese poole juurde - Wikipedia töötab infoallikana ju päris hästi. Enamik infost on tõene (kuigi peab säilitama kriitikameele ja kui tekib kahtlus, siis tuleks kontrollida, kas lehel hiljuti pole käinud mõni anonüümne IP ja just kahtlust tekitavat infot lehele sisse kirjutanud). Wiki on suurepärane ja lihtne materjalide hoidmise vorm, illustratsioonidega on Wikipedias küll kehvem, aga see paraneb üha, sest vabatahtlikud on isegi asunud skeeme, pilte ja videosid vabade litsentsidega saitidelt kaasa haarama. Ajaloo poolel on seis parem - ajaloolised pildid on ju kaotanud koopiaõiguse kaitse - kuningad ja kuningannad Uusajast on enamasti olemas.

Kokkuvõtteks "10. käsku" ka:

1. Ära liialda tekstiga! Liiga pikad laused ja lõigud ei sobi digitaalsesse materjali, jaga laiali!

2. Hoida mõõdukat joont piltide ja illustratsioonidega - pilt ja tekst olgu seotud!

3. Ära piira ligipääsu oma loodule - kui piirad materjali kasutatavust, siis keegi ei saagi su materjali kasutada - kõik tahavad täiendada ja parandada (nad on ju õpetajad!).

4. Ole loominguline ja otsi uusi vaatenurki!

5. Ära leiuta jalgratast - ise kõike leiutades unustad jalgrattale kinnitada pedaalid ja nõnda saab materjal olema üsna kivine. Vaata parem ringi ja kasuta ära teiste vabalt kasutatavate õppematerjalide ideid, tõlgi võõrkeelest vabu materjale ja viita ka! (Kontrolli enne litsentse!)

6. Võimalusel lisa mängulisi enesekontrolli elemente materjali pikemate alajaotuste või peatükkide lõppu - uskumatult huvitav võib olla kontrollida oma teadmisi klikates luukerel!

7. Kui võimalik, siis tee koostööd teiste autoritega ja graafilise disaini/animeerimise/Flash'i spetsialistiga. Mitu pead on mitu pead!

8. Ära kasuta väga keerulisi vahendeid - neid on kasutajatel raske kasutada. Nende pakkujad võivad pankrotistuda ja vahendid seetõttu välja surra.

9. Eelista levinud tehnoloogiaid - kunagi ei tea milline tehnoloogia 10 aasta pärast veel kättesaadav on. Näiteks Java rakendusi brauseris (applet) pole täna enam kindlasti mõtet kasutada, need lohisevad, on aeglased ja tihti keelatud.

10. Pealehakkamist!

Õppematerjalid ja autoriõigus ...

Asjad on laokile jäänud, püüan asja kohendada.

Õppematerjalid ja autoriõigus on valus teema. Kontaktpäeval tundsin end vahepeal tõsise tule alla sattununa ... samas lõpuks osalt samad kritiseerinud inimesed tulid välja tegelikult täpselt sarnaste seisukohtadega.

Inimesed ei saa aru digitaalsete materjalide (loomiskulud, kuid sisuliselt puuduvad täiendavad koopiakulud iga osalise peale) ja reaalselt materiaaliselt esitatavate toodete kvalitatiivsest vahest.

Ma jätkuvalt olen seisukohal, et digitaalsed õppematerjalid ja tarkvara on paremad kui nad on vabatarkvara litsentsi GPL/BSD/MIT või CC (creative commons) alusel, sest väga paljud selle materjali/tarkvara kasutajad saaksid seda vastavalt enda vajadustele muuta ja uuesti avalikuks teha või pakkuda algautorile välja paranduspaikasid (patches). Kui te leiate Microsoft Wordist vea või puuduse, siis suurfirma kindlasti ei tule teile vastu, et see võimalus ruttu parandataks / uus võimalus lisataks. Kindlasti ei saa te seda probleemi kohe ise lahendama hakata nagu see on võimalik CC ja GPL materjalide/programmide puhul (okei, enamik inimesi, mina kaasa arvatud, oleme piisavalt lambad, et päris koodis mitte orienteeruda või viitsida kompileerida). Suure kasutajaarvuga vabavaralised programmid nagu OpenOffice.org võivad küll kahjuks saavutada märkimisväärse pidurdusefekti ka ajandaja poolt (näiteks hoiduti pikemat aega SVG vormingu korraliku toe lisamisest, alles nüüd LibreOffice'i arenduses on see tõsisemalt töötama hakanud).

ID3 lipikud ja EXIF info
Tehnilise poole pealt ma veelkord hurjutaks ID3 TAG'ide asjas. ID3 TAG ja EXIF info on elementaarsed heli-/video- ja pildifailide markeerimise tööriistad. Iga digitaalseid õppematerjale loov inimene peaks neid arvestama ja nendega veidi tegelema, sest üldjuhul on nende lisamine/muutmine väga lihtne. Näiteks Adobe Photoshop ja Gimp võimaldavad väga lihtsalt EXIF infosse minevaid kommentaare muuta, tihti jäävad selles vormis kaasa pildi reaalne võtmise aeg (kaamera andmetel), kaamera mark, säriaeg, valgustusinfo ja väga palju muid andmeid (lingil on näidis ja selgitused Wikipedias, isegi Windowsi/Linuxi failiseadetest saab selle info loetud). ID3 TAG on sarnane asi muusikale, erinevalt EXIF infost ei kirjutada seda uue loodava faili puhul automaatselt kui te ise faili salvestate, kuigi moodsamad programmid nagu Audacity tegelikult küsivad projektiga koos ka sarnaseid andmeid. Samas kui teil on AudioCD plaat ja teete sellest MP3/OGG vormingus faile oma arvutist/MP3 mängijast mängimiseks, siis selleks vajalikud CD-ripper ja konverter programmid tihti suudavad plaadi lugude pikkusi analüüsides vastavatest veebiandmebaasidest alla tõmmata kõik ID3 tagide loomiseks vajalikud andmed ja need kohe ka konverteeritud MP3 failidele kaasa panna. Niisiis, ID3 TAG'id sisaldavad esitaja-, albumi- ja loo nime, loomisaastat, loo pikkust (kuigi see on analüüsitav ka faili reaalsetest andmetest) jne. ID3 lipiku viimane versioon võib isegi sisaldada ikoonidena (väga väikeste piltidena) albumi kaanepilte jms. Muide, selles kontekstis juhin tähelepanu, et ka JPG võib sisaldada pisipilti iseendast. Näiteks kui JPG pilt sisaldab midagi ebasündsat/soovimatut, mis on väljalõigatud ("crop to selection"), siis need need andmed võivad failis talletavates pisipiltides säilida. Ka ei pruugi pildi võtteinfo (mobiilidel sisaldub selles ka GPS'i koordinaatinfo vahel) olla avaldamiseks sobilik. Seega parem on alati pilt esmalt väljakopida ja "liimida" uude Photoshopi/Gimpi dokumenti, et Exif info ja pisipilt kaasa ei läheks!

Muidugi on Hansul õigus, et konkurentsi huvides on kinniste õppematerjalide olemasolu kasulik ja vajalik. Samas mida laiemat kandepinda materjal vajab, seda vabam peaks olema sellele juurdepääs. Nagu ma kirjeldasin: kui sa oled loonud õppematerjali, siis sulle ei tee see mingit täiendavat kulu, et keegi teine su materjali kasutab. Pigem saavad teised anda sulle head tagasisidet, täiendada materjali nii, et ka sina ise järgmine kord seda sama materjali kasutades paremas vormis saad seda kasutada. Vabalt kasutatavate materjalide puhul pole muidugi "diktaatorit", materjal võidakse ka ärarikkuda, st teha kehvemaid koopiaid, kust midagi olulist on eemaldatud. Samas kinnise materjali puhul ei saa me veenduda materjali kvaliteedis enne ostmist. Meie ainsaks kinnituseks on usaldusväärne toimetaja, kirjastaja, ülevaated ajakirjades/meedias jne. Vabadel materjalidel võivad vabalt samuti olla olemas usaldusväärsed toimetajad, usaldusväärne hindamissüsteem, mille alusel enne materjali allalaadimist veenduda, kas on mõtet oma aega sellele kulutada. Samas tasuline materjal võtab palju aega transpordiks, makseks (aeg=raha) jne. Avatud materjalid vajavad väga palju aega konkreetse materjali otsimiseks ja võibolla ümbertegemiseks/parandamiseks. Avatud materjalid on õpetlikud mitte ainult positiivses, vaid ka negatiivses mõttes - avatud materjale otsides võib leida ka halbu näiteid, kindlasti ka tasuliste materjalide puhul võib kehva leida, aga nende eest peab veel "kooliraha" ka maksma.

Pikemas perspektiivis võtab ühiskonnas üha enam rolle üle tehnika ... kes meist täna veel eelistab bensiinitanklat, kus maksmas peab käima koos "burksijärjekorras" seisjatega ja seal juures maksma veel (eba-)"mugavuse" eest lisa (Statoil)?? Või kes eelistab tehnikaasju osta reaalselt kohapeal poest? Ikka on asjalikum enne uurida hindu hinnavaatlus.ee lehel või suuremate tehnikapoodide veebides (itek.ee, euronics.ee, onoff.ee jne). Tõsi, konkreetselt teleka puhul on kasulik siiski viimane pilt seadmele visata ka poes (aga toetatavad standardid, tehnikaülevaated on alati asjalikum enne järgi uurida). Rääkimata sellest kui teil on vähegi spetsiifilisem vajadus - väga tõenäoliselt peate vajaliku asja otsima üles hoopis välismaisest netikaubamajast või maksma hingehinda maaletooja juures.

Pikemas perspektiivis on tööhõive väga problemaatiline valdkond. Ühiskond peaks tagama minimaalse mõistliku elatustaseme kõigile liikmetele, sest vastasel korral ei ole võimeline kaasaegne ühiskond jätkama, vaid jõuame tagasi lühikese elueaga, karmi hammas-hamba-silm-silma vastu ühiskonda, mis taandareneb, tehnoloogia kaob, "kolmas maailmasõda võideldakse kivide ja toigastega", nagu Albert Einstein olevat öeldud. Tuumasõda pole selleks vaja, on vaja lihtsalt jätkata tööstuse/tootmise/teeninduse automatiseerimist ilma pakkumata põhjalikku alternatiivi minimaalseks mõistlikuks elatustasemeks. Õppematerjalide vabakasutatavus aga võimaldaks inimestel midagigi positiivset omandada ilma ise märgatavaid ressursse (peale aja) panustamata.