Pompei

Pompei Scavi raudteejaam - pilt küll õhtune, lahkumist oodates.

Sadam all vasakus nurgas.

Rekonstruktsiooni annavad ära puidust detailid ilmselt.

Sadama värav, paremal.

Alustasime hommikut veidi varem, kuid Pompei rong väljus ikka 5 minutit varem kui meie plaani järgi. Seega jäime napilt maha. Kuid pole hullu – neid käib iga mõnekümne minuti tagant. Sõitu oli umbes kolmveerand tundi. Tõepoolest, Pompei Scavi ehk P. Varemed raudteejaam on oma nime väärt, rong peatub vaid mõnikümmend meetrit peasissepääsust. Vanad Roomlased on linna ehitanud uhkesti, õieti oli Pompei juba varem linn, Rooma liitlane, vahepeal ka mässav, millise Gaius Lucius Sulla oma leegioniga maha surus. Linn on päris üllatavalt suur, umbes poolenisti kaevatud ja seda kaevatud osa on vaadata umbes nädalaks tõsisemale huvilisele. Novembris on turiste õnneks vähem, aga samas paljud majad on ka suletud, isegi need, milliste kohta kenasti audiogiid lobiseda teab. Giid on selline valge kaela riputatav telefonitoru, mis väga jämedat häält ei tee, aga hea kõrvaga abikaasad saavad ühe giidi abil jutud kuulatud küll (kui vägapalju sahmerdajaid juures pole). Meie plaanist lisaks Pompeile ka Vesuuvi või midagi muud kaeda küll asja ei saanud, kella üheteistkümnest viieni kulus kogu aeg lennult, ja tõepoolest „Ministrite villa“ - pole sees üheski soovituslikus ringkäigus alla selle kõige pikema – kaheksa tunnise. Meie ringkäik küll ühtki ametlikku tiiru järele ei ahvinud, aga püüdis kõigele põhilisele pilgu heita, mis märkimist väärt, kahjuks olid ka mitmed märkimisväärsed asjad tabade taga siiski. Linnas nägime kolme terme – roomlaste saunu. Tõenäoliselt on neid enamgi, üks on üsna põhjalikult säilinud või taastatud – võlvide sisekülgedelgi on kaunistused. Eesruumis hoiavad 50 cm mehekujud ülal lage.

Tänavaületuskoht jalakäijatele.

Linnas on kaks teatrit, lisaks spordiareen, palju templeid jms. Teed on sillutatud suurte kividega, jalakäijatele on oluliselt kõrgemad servad – vahel suisa pool meetrit kõrgemal. Suurematel tänavatel on kaks vankriteed, väiksematel üks ja vahel pole vankrile üldse ruumi jäetud. Vankriteedega tänavatel on ristmikel suured kivid tee ületamiseks, vahel ka tihedamini lihtsalt tänava peal.

„Ministrite villa“ - tegelikult küll müsteeriumi villa, aga itaaliakeelne kirjapilt viitab justkui ministritele. Lähedane võiks olla ka „villa of misery“ kui kurbuse villa. Nimi tuleb aga kaunitest punasel taustal Dionüsose müsteeriumi maalingutest. Üldse on siin ootamatult palju säilinud erinevaid maalinguid ja väikestest kivikestest kokku pandud pilte, igal sammul kohtab ajalooõpikutest või antiikkunsti raamatutest silma jäänud shedöövreid. Pompei on aja kapsel, mis tänu kuumale tuhale ilusti säilinud. Keisririiki jõudis linn kogeda vaid veidi üle sajandi, kuid juba jättis see tõsised jäljed. Peale hukatust oli ala keelutsoon pikkadeks aastakümneteks, isegi teid ei läinud sealt läbi.

Seinamaalid ja üks õnnetu tragöödia ohver.

Üks peatänav suundub Vesuuvi poole.

Linnamüür väljast.

Müsteeriumide villa kuulsad maalid.

Müsteeriumide villa ise.

Sauna eesruum.

Suur teater.

Samuti suur teater.

Veidi väiksem tuiksoon.

L. kommentaar: B&B hommikusöök oli rikkalik: värske kohv, jogurt, saiad, muffinid, või, moos, mahl. Mitte tavapärane itaaliakas: kohv ja magus saiake. Sõit Pompei poole oli tuuline, kuna millegipärast kisuvad kohalikud rongiaknad lahti. Pompeis võtsime lisaks piletitele ka audiogiidi, mis oli igati hea valik: 6.50 ja terve päev kultuurset meelelahutust; giidiga oleks 2 h maksnud 10 eur/nägu. Pompei oli uskumatu: suur, hästi säilinud ja igati ... kaasaegne, paremat väljendit ei oskagi leida. Seal oli avalik saun, mis oli äärmiselt sarnane, kui mitte peenem tänapäevastest spaadest; kulinaariapood-snäkibaar; kohtumaja, kus kohtunikud ronisid poodiumile ja kuulasid süüasjas süüdistust ja kaitsekõnet; turud koos väikeste kivist kioskidega jne. Pompei kohta oli tehtud 2, 4 ja 6 tunnised ringid; esialgu järgisime 2 h pikkust rada, aga kuna Villa dei Misteri oli lisatud ainult 6 h ratta, siis üsna pea võtsime käsile vabakava. Nägime mitmeid kunstiajalooõpikuist tuntud kunstiteoseid: Villa dei Misteri seinamaali Dionysuse müsteerimist, Aleksandri võitu Dareiose üle, lisaks muid toredaid seinamaalinguid ja põrandamosaiike: tuvid puuviljakausis, litsid tööpostil, maadlevad poisid jne. Mulle eriti meeldis ligi 2000 aasta vanune „Siin valvab kuri koer!!“. Pool tundi enne muuseumi sulgemist panime endid kokku ja sõitsime Napoli poole tagasi, asusime ümber Rooma rongile ning sõitsime tagasi Igavesse Linna. Seal leidsime üles oma uue öömaja järgnevaks 5 ööks, mis asub kesklinna majas viiendal korrusel. Eelmised külastajad olid reisiportaalides kurtnud esiteks pika ülesronimistee üle ja teiseks, hirmsa ehitusmüra üle sel suvel, mis kaasned lifti ehitamisega. Well, lift on küll valmis, aga B&B külastajad seda paraku kasutada ei tohi...

Rooma - Napoli

Mingi linnake teel

Võtsime asjad, käisime kaks tänavat kõrvalt hommikusöögi järel (selleks oli väike kviitung ööbimisega kaasas – saiake ja kohvi, tee või muu jook) ja suundusime raudteejaama. Kiirrongid Napolisse maksavad üle 30 euro, aga saab ka aeglasemaga – 10,50. Sõidab see üsna väledalt ja peatusi ei ole teps liiga tihedalt, eriti Rooma äärelinnas - seal ei peatu rong niipea, sisuliselt alles kuskil kaugemas linnakeses, mille vahele jäi ka agraarset elulaadi täitsa palju. Roomast väljudes sõidab rong piki akvedukti, madalam osa on pikalt paremal, siis sõidab rong selle alt läbi ja vasakul muutub akvedukt kõrgeks, selle sees on osalt lüngad, mõned kaared on eraldi säilinud, käis ka töö osade tükkide renoveerimisel – tellingud ümber.

Napoli kõrghooned, rongiaknast

Ahjah, rong ise sõidab päeval paari tunni tagant, on päris-päris pikk – pakuks, et umbes 16 vagunit. Välja näeb väga must ja räpane, turistil soovitaks kaasa võtta aknapesuvahendi ja svammi ja roomas rongi väljumist oodates oma akna puhtaks teha, et paremini pildistada saaks :)

Võtta tasub vasakpoolne/idapoolne istmerida – seal on kaunimad vaated – väiksed linnakesed mägede kukil. Teed on palistatud küpresside ja kaunikujuliste männiliikidega – kõrged puud, uhked tüved ja harunemine alles üleval ja siis laiaks ja suureks võraks. Novembri keskpaiku on paljud viinapuusalud juba kolletumas, aga meie sattusime siia küll heade ilmadega – päikseline, nagu eesti juunialgus. Veidi üle 20 kraadi sooja, hommikuti-õhtuti veidi vähem. Kohalikud käivad sulevestides/jopedes, pikkade varukatega - poeetiliselt võiks öelda, et puhvaikadega. Eestlasele aga T-särgi ilm.

Napoli vaksali intelligentsed ja modernsed kolmiksambad

Napoli suunal kaugemale jääb teele mõned tunnelid, Apenniini keskahelik on üsna künklik, kuigi suusaturismi jaoks siin sobivat küll rongiga vaadates teele ei jää. Idapool on tihti mäed kivised, paljandub aluspõhi. Väga mitmed külad-linnakesed, näiteks Latina ja Cisterna et Latina juures on küngastel, nende tipus või poolel kõrgusel. Sezze Romano. Kõrgeimad Appenini keskaheliku tipud jäävad wiki andmetel Roomast itta, seal on ka üks liustik. Seega Napoli tee ääres nii uhke pole, kuid siiski.

Prügikaste linnas avalikult suurt pole

Vahemere ääres peatub rong Formias, siin on kena kohalik lahekene. Vasakul mäed üpris kõrged, tunneleid ja künkaid ka ranniku poolel. Veel mõned peatused olid Minturno Scauri. Sessa Aurunca, Roccamonfina. Lõppjaam Napoli Centrale on kohe linna kõrghoonete järel – siin on nii kauneid klaasmaju kui rõdudega, kuivavast pestust ja remontimisest kirjusid 20-nekordseid. Itaallased on nagu venelased – kuivatavad pesu nii, et see rõdudelt kõigile paistaks, või pigem isegi üle rõduääre, tänava kohal nagu vanalinnas näeb.

Napoli on tõesti paar kraadi hullumeelsem – pidev pasundamine. Kolm neljandikku autodest mingit pidi mõlkis. Iga ristmiku eel antakse signaali, ka pimedas sõidavad rollerid tihti ilma tuledeta, vahel isegi autod.

Napoli residents väidetavalt kunstnike poolt peetavas korteris oli väga uhke. Võrdne neljatärnihotelliga – nii interjöörilt kui ruumikuselt ja varustatuselt. Asus see üsna raudteejaama juures, kahjuks oli aken peatänava suunas, mis ka öösel üsna lärmakas on. Trollid-trammid ja bussid sõitsid akna alt mööda - kusjuures trollid liiguvad vahel ka sarved maas – ilmselt on tegu diisel-elektriliste bussidega, millel on lisatud sarved, et trolliliinide olemas olul võiks mootori seisata ja puhta elektri jõul liikuda. Bussid liiguvad siin tihti aga biogaasil, katuses on vastavad reservuaarid.

Trolli sarved on viltu, sest keskel on trammi kontaktliin ja vaid paremal servas trolli oma.

Muidugi, auto ja rolleri roolis mobiiliga lobisemine ja suisa SMSide kirjutamine on ka levinud, jalakäijad lähevad üle puhta nõrgema õigusega kus aga juhtub ja kuidas iganes saavad.

Maiustustepoes kästi fotoaparaat ära panna, ei – mitte poe enda pärast, aga neid tabas vist hirmus soov maksujõulist klienti säästa röövlite käest. Aga meil küll erilist sooja ega külma pole, panin kaamera põue ja liikusime edasi.

Trammi ees võib näha "taimede kasti" - rohkem laga kui rohelust

Castel Nouvo sissepääsu reljeef

Tegime ööbimispaigaga tutvust ja puhkasime, kella viie paiku liikuma hakates saabus juba õige pea pimedus. Linna suuremad vaatamisväärsused kippuvad ikka pearaudteejaamast veidi eemal olema – nii ka siin ja seda eriti. Näiteks Rooma Termini on lähemal vaatamisväärsustele.

Napoli suurem uhkus on ehk Uus Linnus ehk Castele Nuovo. See on üsna rannal, rajatud linna kõige uuema kindlusena alles 13. sajandi lõpul. Linnas on ka kaks vanemat kindlust, aga need on hilisemal ajal tõsiselt ümberehitatud ega ole ükski nii võimsate kaitsestruktuuridega kui Nouvo prantsuse arhitektide tööl. Nouvo ehitati siis, kui Lõuna-Itaalia normannide kuningriik pealinna Palermost Napolisse üle tõi. Need viikingid aga teadupärast eelistasid rääkida prantsuse keelt.

Linnusel on viis torni, neist kaks mere pool ja kolm maa suunas. Tornide all on tõesti muljet avaldavad kivist vundamendid ja võimas kraav ümber. Mõistagi on ka seda linnust ajapikku tugevalt ümber ehitatud ja täiendavalt kindlustatud. Muuhulgas on tehtud ka triumfikaar, vist see kahe torni vahel olev moodustis peavärava kohal.

Napoli vanalinn linnusest põhjapool tõuseb teravalt mäkke, see on kitsaste tänavate röögatu võrgustik täis kihutavaid rollereid, peakohal kuivavat pesu, sigaretisuitsu, lahtiseid uksi, kus pered süüa teevad, tänava ääres vahtivaid itaalia vanatädikesi ja paljut muud. Selle kõige tipul troonib üks kirik, milleni jõudmine polnud üldse nii kerge – viimane aste koosnes treppidest, aga avanev vaade Napolile oli seda väärt. Isegi pimedas. Silm nii väga ei seletanudki, aga fotoapastraat tõi esile musta kolmnurga – Vesuuvi – linna taga. Võibolla mõne kümnendi või sajandi pärast seda linna siin enam pole või vähemalt suurt osa sellest mitte ...

Miski kaubakeskus, mille kuppel särab ka kõikjale

Tagasiteed ööbimispaika aitas leida päevinäinud GPS. Üsna sirge aga kitsa tee leidis.

Teepealt sai väikestest poekestest soodsalt kaasa mõned kohalikud klementiinid ja pudeli mineraalvett.

Kuskil selle peal istusime maha, et süüa. Aga vat see oli halb valik – hinnad on soodsamad kui Roomas, meie tellitud vasikalihast keeratud rullide asemel toodi aga lauale täidetud pirukad. Kuna me nii kindlad sisus polnud, siis polnudki ehk hullu esmalt, kõhu sai üsna korralikult täis, aga maksma hakates ei tahetud esmalt üldse vahetusraha leida. Siis paberrahad leiti, aga mu kange naine ajas oma jonni edasi. Meil on nimelt kindel kava Itaalia restoranide omanike musta nimekirja end kirja saada – niisis – ka kaks viimast münti „leiti“, aga seda alles kahekümnekat kõrvalrestos „lahtivahetades“. On ikka etendused!

L kommentaar: nagu ikka, M liialdab ja tegelikult nägi Rooma-Napoli aeglane rong välja nagu natuke kulunud Tallinn-Tartu rong. Keegi **** oli paraku küll rongiaknad koleda graffitiga katnud. Napoli on kole linn: seda kinnitas nii kolleeg Tiiu kui ka reisikirjeldused.

Öömaja asus üsna raudteejaama juures; perenaine oli jätnud majahoidjale meie jaoks instruktsioonid. Naisterahvas tuli meiega ka tuppa kaasa ning pidas kirgliku loengu, ilmselt teemal võtmed ja uksed, lõpetuseks küsis „capisco?“ ja minu nõutuse peale sai üsna pahuraks. Õnneks saime siis end kenasti sisse seatud. Meie, ebatraditsiooniliste turistidena, tükkisime muidugi kohe ka linna elu keskele ja kobistasime mitu tundi mööda fotodelt tuttavaid kitsaid künklikke tänavaid, pidevaks saatjaks rollerite heitgaasipilved ning lausa noaga lõigatavad Arieli hõngurünnakud tänatele kuivama riputatud pesust.

Kihutavaid rollereid trotsides ronisime üles mäe otsa ning kohe meenus see laul, et santa lucia ja kuu ripub Napoli lahe kohal – täpselt seda ta nimelt tegigi. Teel alla kauplesime endile homseks teemoonaks ka mandariine/ klementiine, praegu on veel hooaeg ning ka aedades võib viljuvaid puid näha. Õhtusöök oli valus laks. Nimelt tahtsin ma juba Itaaliasse sõites kindlasti proovida saltimboccat, see on siis vasikaliha rull salveiga, marsala veinis hautatud. Niisiis oli rõõm suur, kui tänaval menüüs nägin erinevaid saltimboccasid ca 5-6 EUR. Tellisime kumbki erineva versiooni... ja lauda toodi paninod ehk võileivad. Aasia-Itaalia päritolu kelner polnud ka eriti inglisekeelne ning niisiis järasime tujutult omi võileibu. Oma pahameeleks nägin, et arvele oli lisatud ka coperte ehk leivamaks ning jootraha! Ning kui tagasitoodavas rahas oli 2 euri vähem, hakkasin vaikselt vihast vahutama ning otsustasin raha välja nõuda! Kelneripoiss läkski demonstratiivselt kõrvalkõrtsi vahetama, aga mina ootasin raha ära ja siis läksime minema. Meele rahustamiseks ostsime gelateriast ka kummalegi jäätise magusaks. Öömaja oli igati tore: nägi hea välja, oli puhas ning oh õnne, eraldi duširuumiga!!!  

L. Meri - L. da Vinci

 + 4,5 tundi Riias Lennujaams

Rooma lennujaam on suhteliselt jube. Õnneks ei pidanud seal siiski kaua aega raiskama, erinevalt AB Riias Lennujaams'ist, kus AirPeldik terve 4,5 tunnise peatuse tegemist nõudis. Ilmselt oli veidi hilisem Tallinn-Riia lend tuubil täis nii, et pidime juba viie ajal L. Merist lahkuma. Riia lennujaamas tuli taluda ka lärmakaid tšuude, ühel oli sini-must-valgete sarvedega müts, lõkerdamine ja valjuhäälne rääkimine kostsid üsna kaugelt. Aga uni oli see-eest magus. Ikkagi vaid kolm ja pool tundi magatud.

Mäed, mäed ... 

Rijeka, Horvaatia - 

http://en.wikipedia.org/wiki/Rijeka

Lend Rooma viib üle Poola, Slovakkia, Austria, Horvaatia. Vahepeal on päris kaunid mäed, pilveviirgudest kerkisid esile ka kaunid mustad ahelikujooned. AB-Alitalia ühislend tehti AB Boeing 737-500 tiivul (~120 kohta) – kuigi kompaniil on ka pikemateks otsteks sobivaid wingletidega täiendatud (tiivaots püsti) 737-300 masinaid (~140 kohaga), siis reisijaid oli üsna vähe ja lend ise kestis umbes 2:35. Roomas on keskeuroopa aeg, sama mis Rootsis ja Saksamaal – seega alguses muljet tekitav 2 tunnine lend on tegelikult maks kolme tunnine, mis enamasti siiski veidi kiiremini läheb.

Alitalia laiutab lennukas

Rooma suurem lennujaam teenindab 37 milj reisijat aastas ja asub üsna mere ääres. Kuigi Riia poolt tulles seda ei märka – lennujaama raja lõpust 1,5 km edasi algab Vahemeri. Vana Rooma kunagine sadamalinn Ostia on samuti lähedal, kuid mitu km merest eemal siiski. Lennujaama väravas on taksode armaada – muuhulgas paistis üks, mille number oli 666 – isegi katoliiklased ei löö risti ette, tundub. Rongid maksvat 14 eurot Rooma pea jaama, saab ka kohaliku rongi ja metroo segus umbes 7 euroga. Linna taksod 40. Sattusime turismiinfo kaudu süstikbussi peale, mille ühe otsa hind oleks 8 ja kahe otsa oma 15, aga bussijaamas oli busse, mille järgi peaks saama ka 6 eurose piletiga lennuka vahet sõita.

Nii, et ... peab ettevaatlik olema.

Kohalik raudteejaam on väga suur, paekivist viimistlusega, ilmselt ehitatud 20-30 vahel kohalikul fašismiperioodil. Pompöösne.

Termini - pearaudteejaama detail

Kusjuures jaam ei asu vanalinnast üldse nii kaugel. Meie esimese öö majutusasutusasus 8. korruse paljutoalises korteris, kuuldavasti idaeurooplaste seas populaarses, pidi parasjagu veel kaks eestlast, poolakaid jms ka sees olema, aga me ei kohanud kedagi.

Paar hoovist väljaukerdavat Smarti

Liiklus on üsna jube, kõik kohad on täis rollereid ja väikseid autosid – Smart ei pane siin järele vaatama, neid on siin tõsised 10-15 % vähemalt. Lisaks sellele Toyota Yaris, fiati väikemudelid, VW, Citröen C1 jms. Väiksed – tihti kuskilt nurgast veidi lömmis, katkiste esitulede, pamperite jms.

Pargitakse tihedalt, ka sisuliselt ristmike nurkadel (väiketänavatel vähemalt). Samuti pargitakse ohutuledega kus juhtub.

Tiber, Roomas

Valgusfoorides on punane tuli kaks korda suurem kui ülejäänud, sebrasid ületades peab olema väga ettevaatlik ja kiire. Rollerid jäävad punase tule taga seisma keset sebrasid. Tiberi jõgi on üsna kitsas, aga vägevas sügavas palistatud kraavis. Oma 10 meetrised kaldakindlustused.

Õhtul käisime ühes suurimas Jumalaema kirikus - Basilica_di_Santa_Maria_Maggiore, peale seitset kohaliku tänava keldrirestoranis – kõik lauad olid juba kinni pandud, aga õnneks saime ühe ajalimiidiga siiski kasutamiseks. Rooma spetsialiteet-pastaroog (bucatini all'amatriciana) oli mu igati söömisvõimelisele kaasale peale tühjakõhtu kannatatud päeva aga liig – toidud on rammusad, tõepoolest. Vee ja leiva eest küsitakse mõlema eest ka 2 eurot lisaks. Pitsad-toidud ise polnudki hullu, kauaks Eesti teadlane ja tudeng-ettevõtja siia siiski jääda ei saa. Seejärel vajasime väikest jalutuskäiku - Colosseumi suunas. Vahele jäi kena park, siinsed puud on tihti muljet avaldavad sirged ja jämedad, kuid laia ja uhke võraga ülal. Ilmselt sellest veel edaspidi, pimedas pilti ei teinud.

L kommenteerib:

Hommikul pidi küll vara ärkama ja M. sahmerdas hirmsasti, aga saime taksoga kiirelt ning hea hinnaga lennukasse. Riias magasime vaheldumisi ning enamuse Riia-Rooma lennust ma ka norisesin maha. Rooma lennujaamas M. lõbustas möödujaid: nägi möödudes, et teisel turistil kukkus veepudel kohvrist välja, karjatas kaks korda „water! water!!“ ...ning jooksis, ise seljataha vaadates, kõmaki otse vastu suurt sammast, niiet kaamera objektiivi kaas lendas kaamera eest minema :) Sammusime öömaja suunas. B&B oli täiesti OK, mõnevõrra küll kulunud ja vanunud välimusega, aga sellise hinna eest oli asja küll ja veel. Õhtul käisime poes ja söömas. Pleiss oli Vecchio Roma, kirjelduse järgi piirkonna parimaid kohaliku köögi pakkujaid. Seda võib uskuda – pea kõik lauad olid reserveeritud ning meie saime sööma ainult ajalimiidiga. Mängisime põrsast ning võtsime ainult esimese käigu mulle ja pizza M.-ile. Teadupärast koosneb korralik õhtusöök eelroogadest, esimesest käigust (pasta), teisest käigust (liha, kala), salatist, magusroast ja kohvist, lisaks veel 1/2 l veini. Kuhu kohalikud selle toidu panevad, on arusaamatu. Mina olen üsna hea söömaga, aga suutsin vaid 3/4 pastat ära süüa, siis oli hing kinni ja kisa lahti. Toit oli ise maitsev ja äärmiselt tugev, pasta koos tihke paksu tomati-suitsupeekoni-juustu kastmega. Kusjuures kohalik sale neiuke kõrvallauas pistis selle sama roa koos suure klaasi veiniga nahka ilma mingi probleemita!