Rooma - Napoli

Mingi linnake teel

Võtsime asjad, käisime kaks tänavat kõrvalt hommikusöögi järel (selleks oli väike kviitung ööbimisega kaasas – saiake ja kohvi, tee või muu jook) ja suundusime raudteejaama. Kiirrongid Napolisse maksavad üle 30 euro, aga saab ka aeglasemaga – 10,50. Sõidab see üsna väledalt ja peatusi ei ole teps liiga tihedalt, eriti Rooma äärelinnas - seal ei peatu rong niipea, sisuliselt alles kuskil kaugemas linnakeses, mille vahele jäi ka agraarset elulaadi täitsa palju. Roomast väljudes sõidab rong piki akvedukti, madalam osa on pikalt paremal, siis sõidab rong selle alt läbi ja vasakul muutub akvedukt kõrgeks, selle sees on osalt lüngad, mõned kaared on eraldi säilinud, käis ka töö osade tükkide renoveerimisel – tellingud ümber.

Napoli kõrghooned, rongiaknast

Ahjah, rong ise sõidab päeval paari tunni tagant, on päris-päris pikk – pakuks, et umbes 16 vagunit. Välja näeb väga must ja räpane, turistil soovitaks kaasa võtta aknapesuvahendi ja svammi ja roomas rongi väljumist oodates oma akna puhtaks teha, et paremini pildistada saaks :)

Võtta tasub vasakpoolne/idapoolne istmerida – seal on kaunimad vaated – väiksed linnakesed mägede kukil. Teed on palistatud küpresside ja kaunikujuliste männiliikidega – kõrged puud, uhked tüved ja harunemine alles üleval ja siis laiaks ja suureks võraks. Novembri keskpaiku on paljud viinapuusalud juba kolletumas, aga meie sattusime siia küll heade ilmadega – päikseline, nagu eesti juunialgus. Veidi üle 20 kraadi sooja, hommikuti-õhtuti veidi vähem. Kohalikud käivad sulevestides/jopedes, pikkade varukatega - poeetiliselt võiks öelda, et puhvaikadega. Eestlasele aga T-särgi ilm.

Napoli vaksali intelligentsed ja modernsed kolmiksambad

Napoli suunal kaugemale jääb teele mõned tunnelid, Apenniini keskahelik on üsna künklik, kuigi suusaturismi jaoks siin sobivat küll rongiga vaadates teele ei jää. Idapool on tihti mäed kivised, paljandub aluspõhi. Väga mitmed külad-linnakesed, näiteks Latina ja Cisterna et Latina juures on küngastel, nende tipus või poolel kõrgusel. Sezze Romano. Kõrgeimad Appenini keskaheliku tipud jäävad wiki andmetel Roomast itta, seal on ka üks liustik. Seega Napoli tee ääres nii uhke pole, kuid siiski.

Prügikaste linnas avalikult suurt pole

Vahemere ääres peatub rong Formias, siin on kena kohalik lahekene. Vasakul mäed üpris kõrged, tunneleid ja künkaid ka ranniku poolel. Veel mõned peatused olid Minturno Scauri. Sessa Aurunca, Roccamonfina. Lõppjaam Napoli Centrale on kohe linna kõrghoonete järel – siin on nii kauneid klaasmaju kui rõdudega, kuivavast pestust ja remontimisest kirjusid 20-nekordseid. Itaallased on nagu venelased – kuivatavad pesu nii, et see rõdudelt kõigile paistaks, või pigem isegi üle rõduääre, tänava kohal nagu vanalinnas näeb.

Napoli on tõesti paar kraadi hullumeelsem – pidev pasundamine. Kolm neljandikku autodest mingit pidi mõlkis. Iga ristmiku eel antakse signaali, ka pimedas sõidavad rollerid tihti ilma tuledeta, vahel isegi autod.

Napoli residents väidetavalt kunstnike poolt peetavas korteris oli väga uhke. Võrdne neljatärnihotelliga – nii interjöörilt kui ruumikuselt ja varustatuselt. Asus see üsna raudteejaama juures, kahjuks oli aken peatänava suunas, mis ka öösel üsna lärmakas on. Trollid-trammid ja bussid sõitsid akna alt mööda - kusjuures trollid liiguvad vahel ka sarved maas – ilmselt on tegu diisel-elektriliste bussidega, millel on lisatud sarved, et trolliliinide olemas olul võiks mootori seisata ja puhta elektri jõul liikuda. Bussid liiguvad siin tihti aga biogaasil, katuses on vastavad reservuaarid.

Trolli sarved on viltu, sest keskel on trammi kontaktliin ja vaid paremal servas trolli oma.

Muidugi, auto ja rolleri roolis mobiiliga lobisemine ja suisa SMSide kirjutamine on ka levinud, jalakäijad lähevad üle puhta nõrgema õigusega kus aga juhtub ja kuidas iganes saavad.

Maiustustepoes kästi fotoaparaat ära panna, ei – mitte poe enda pärast, aga neid tabas vist hirmus soov maksujõulist klienti säästa röövlite käest. Aga meil küll erilist sooja ega külma pole, panin kaamera põue ja liikusime edasi.

Trammi ees võib näha "taimede kasti" - rohkem laga kui rohelust

Castel Nouvo sissepääsu reljeef

Tegime ööbimispaigaga tutvust ja puhkasime, kella viie paiku liikuma hakates saabus juba õige pea pimedus. Linna suuremad vaatamisväärsused kippuvad ikka pearaudteejaamast veidi eemal olema – nii ka siin ja seda eriti. Näiteks Rooma Termini on lähemal vaatamisväärsustele.

Napoli suurem uhkus on ehk Uus Linnus ehk Castele Nuovo. See on üsna rannal, rajatud linna kõige uuema kindlusena alles 13. sajandi lõpul. Linnas on ka kaks vanemat kindlust, aga need on hilisemal ajal tõsiselt ümberehitatud ega ole ükski nii võimsate kaitsestruktuuridega kui Nouvo prantsuse arhitektide tööl. Nouvo ehitati siis, kui Lõuna-Itaalia normannide kuningriik pealinna Palermost Napolisse üle tõi. Need viikingid aga teadupärast eelistasid rääkida prantsuse keelt.

Linnusel on viis torni, neist kaks mere pool ja kolm maa suunas. Tornide all on tõesti muljet avaldavad kivist vundamendid ja võimas kraav ümber. Mõistagi on ka seda linnust ajapikku tugevalt ümber ehitatud ja täiendavalt kindlustatud. Muuhulgas on tehtud ka triumfikaar, vist see kahe torni vahel olev moodustis peavärava kohal.

Napoli vanalinn linnusest põhjapool tõuseb teravalt mäkke, see on kitsaste tänavate röögatu võrgustik täis kihutavaid rollereid, peakohal kuivavat pesu, sigaretisuitsu, lahtiseid uksi, kus pered süüa teevad, tänava ääres vahtivaid itaalia vanatädikesi ja paljut muud. Selle kõige tipul troonib üks kirik, milleni jõudmine polnud üldse nii kerge – viimane aste koosnes treppidest, aga avanev vaade Napolile oli seda väärt. Isegi pimedas. Silm nii väga ei seletanudki, aga fotoapastraat tõi esile musta kolmnurga – Vesuuvi – linna taga. Võibolla mõne kümnendi või sajandi pärast seda linna siin enam pole või vähemalt suurt osa sellest mitte ...

Miski kaubakeskus, mille kuppel särab ka kõikjale

Tagasiteed ööbimispaika aitas leida päevinäinud GPS. Üsna sirge aga kitsa tee leidis.

Teepealt sai väikestest poekestest soodsalt kaasa mõned kohalikud klementiinid ja pudeli mineraalvett.

Kuskil selle peal istusime maha, et süüa. Aga vat see oli halb valik – hinnad on soodsamad kui Roomas, meie tellitud vasikalihast keeratud rullide asemel toodi aga lauale täidetud pirukad. Kuna me nii kindlad sisus polnud, siis polnudki ehk hullu esmalt, kõhu sai üsna korralikult täis, aga maksma hakates ei tahetud esmalt üldse vahetusraha leida. Siis paberrahad leiti, aga mu kange naine ajas oma jonni edasi. Meil on nimelt kindel kava Itaalia restoranide omanike musta nimekirja end kirja saada – niisis – ka kaks viimast münti „leiti“, aga seda alles kahekümnekat kõrvalrestos „lahtivahetades“. On ikka etendused!

L kommentaar: nagu ikka, M liialdab ja tegelikult nägi Rooma-Napoli aeglane rong välja nagu natuke kulunud Tallinn-Tartu rong. Keegi **** oli paraku küll rongiaknad koleda graffitiga katnud. Napoli on kole linn: seda kinnitas nii kolleeg Tiiu kui ka reisikirjeldused.

Öömaja asus üsna raudteejaama juures; perenaine oli jätnud majahoidjale meie jaoks instruktsioonid. Naisterahvas tuli meiega ka tuppa kaasa ning pidas kirgliku loengu, ilmselt teemal võtmed ja uksed, lõpetuseks küsis „capisco?“ ja minu nõutuse peale sai üsna pahuraks. Õnneks saime siis end kenasti sisse seatud. Meie, ebatraditsiooniliste turistidena, tükkisime muidugi kohe ka linna elu keskele ja kobistasime mitu tundi mööda fotodelt tuttavaid kitsaid künklikke tänavaid, pidevaks saatjaks rollerite heitgaasipilved ning lausa noaga lõigatavad Arieli hõngurünnakud tänatele kuivama riputatud pesust.

Kihutavaid rollereid trotsides ronisime üles mäe otsa ning kohe meenus see laul, et santa lucia ja kuu ripub Napoli lahe kohal – täpselt seda ta nimelt tegigi. Teel alla kauplesime endile homseks teemoonaks ka mandariine/ klementiine, praegu on veel hooaeg ning ka aedades võib viljuvaid puid näha. Õhtusöök oli valus laks. Nimelt tahtsin ma juba Itaaliasse sõites kindlasti proovida saltimboccat, see on siis vasikaliha rull salveiga, marsala veinis hautatud. Niisiis oli rõõm suur, kui tänaval menüüs nägin erinevaid saltimboccasid ca 5-6 EUR. Tellisime kumbki erineva versiooni... ja lauda toodi paninod ehk võileivad. Aasia-Itaalia päritolu kelner polnud ka eriti inglisekeelne ning niisiis järasime tujutult omi võileibu. Oma pahameeleks nägin, et arvele oli lisatud ka coperte ehk leivamaks ning jootraha! Ning kui tagasitoodavas rahas oli 2 euri vähem, hakkasin vaikselt vihast vahutama ning otsustasin raha välja nõuda! Kelneripoiss läkski demonstratiivselt kõrvalkõrtsi vahetama, aga mina ootasin raha ära ja siis läksime minema. Meele rahustamiseks ostsime gelateriast ka kummalegi jäätise magusaks. Öömaja oli igati tore: nägi hea välja, oli puhas ning oh õnne, eraldi duširuumiga!!!