Streigist ettevõtluseni ...

(Järgnev sai kirjutatud mõned head nädalad tagasi, kuid ei jõudnud kuskile ja on nüüd veidi vananenud. Panen ta siiski sellisel kujul ka siia üles, ehk töötan ümber, et ka praegu mujale kõlbaks.)

Õpetajate streik, mis ühiskonnas läinudnädalal laineid lõi ja tõmbas kaasa ka palju kaasaelajaid ning toetusstreikijaid, tekitas ühiskonnas palju poleemikat. Haridusminister teatas, et pooltel eestlastel on väiksem palk kui õpetajatel. Ning tõepoolest - see ei ole üldse uskumatu. Muret teeb palgajaotus ühiskonnas tervikuna. Head töömeest ei saa kui teda välja ei õpeta. Rohkem peab väärtustama reaalharidust - füüsikat, keemiat, bioloogiat aga ka informaatikat - alustades sellest, et juba koolis peaks õpetama lihtsamat programmeerimist. Kui lapsele loogika selgeks saab ja ta oma peaga mõelda oskab, siis on täiskasvanuna tast asja igal alal. Meie õpetajad aga ei oska ise ka programmeerida: Tartus on programmeerimine matemaatikateaduskonna üldine alusaine, aga miskipärast matemaatikaõpetajaid Tartust koolidesse ei jõua. Fookus on selles vallas pigem Tallinna Ülikoolil. Ma ei ole küll matemaatikaõpetusega niivõrd kursis, aga mulle kui programmeerimisega tegelenud inimesele on jäänud mulje, et matemaatikaõpet võiks oluliselt kaasakiskuvamaks teha sellele just programmeerimist liites. Kui õpilane suudab matemaatikavalemid panna tingimuslausete ja meetodite abil arvutiekraanil reaalset tööd tegema - kas või mängu vormis, siis oskab õpilane ka hinnata võrrandeid. Kui me reaalharidusele jalgu alla ei saa, siis me läänele järele ei jõua ka. Seda kipuvad miskipärast unustama nii (enamasti pigem humanitaarse või juura taustaga) poliitikud kui vaatlejad. Õpetajate palk ja õppekavad on selle juures kriitilise tähtsusega. Ülemise otsa palgasaajate sotsiaalmaksu vähendada on aga vastutustundetu - isegi enamik programmeerijaid ei teeni üle 4000 euro (kuigi osad kindlasti). Üle 4000 euro teenivad vaid juhid ja juhtimine - nagu hästi teada juhtimiskoolitajatelt - on kõige ebaefektiivsem tegevus firmas. Kõrgepalgaliste sotsiaalmaksu alandamise asemel peaks pigem kaaluma eraisiku poolt väljavõetavatele dividendidele osalise sotsiaalmaksu rakendamist, et vähemalt kuskilt tulubaasi kasvatada. Ega seegi väga hea lahendus ei ole, sest pärsib ettevõtlust - dividendide eest saab luua uusi ettevõtteid, investeerida. Samas ettevõtte osakapitali kohese sissemaksmise nõue mõned aastad tagasi kaotati, seega pole see täiendava ettevõtte loomine takistatud ühti. Siit jõuame aga otsapidi kokku ettevõtluse soodustamiseni. Kui läinud sügisel kirjanik Jaak Urmet Tallinna ettevõtlusametiga vägikaigast vedas, siis fookuses oli õpetaja õigus töötada läbi ettevõtte. Miskipärast meil ei soosita seda - ollakse harjunud kõike nägema töölepingu kontekstis, arvatakse, et see seob töötaja paremini reeglitesse. Või vastupidi - töötaja seisukohast on tõesti ka tööleping tihti kindlam, tagab sotsiaalse kaitse. Ometi on ettevõtlusel oma suured plussid - võimalus jagada töövaldkondi paremini: teha osalise ajaga tööd mitmes koolis korraga, kirjutada õpikuid, luua õppematerjale: kõige selle pealt on võimalik õpetajal ettevõtjana teenida 1,5 korda rohkem, hankida selle vahe pealt töövahendeid, maksta tööalaseid kulusid nagu transport. Ning viimaks maksta palka, saada ettevõtluskogemust ja populariseerida selle arvelt ka ettevõtlust õpilaste hulgas, kes tänu sellele võivad asutada edukaid välisturule suunatud väikeettevõtteid, mis meie õpetajate palgad kinni maksta võiks.