Praakmees...

Kõige hullem on ikka see, et kuidas saavutada sisemist enesekindlust ehitamata fassaadi, ja fassaadi ehitamiseks end nartsitsismi taha/sisse end kinni müürimata.... sest see välise enesekindluse jaoks ehitatud müür takistab tegelike seoste tekkitamist ja kuulamist... samas kui nõnda kuradima keeruline on olla vait.

Oluline on anda, saamahimuta anda, mitte tingimuslikult, vastuteeneid lunides... või noid teeneid oodates ja oma tagalat kindlustades. Sest kui andes samas oma tagalat kindlustad, siis ei ole see ju päris andmine.

Ja see on täitsa õige osa tolles Raul Kalevi jutus, aga samas jäi see natuke liiga mehelt nõudmise keskseks. Tegelikult peaks ikka andmised käima võrdsemalt, aga mitte vahetuskaubandusena, ega loendamisena, et kes kui palju annab.

Ja veel hullem - ei maksa hakata kättemaksma, isegi siis kui asjad ei suju. Vaid võtta siis aktsepteeriv seisak lõpuks, mitte oma egol end karistusaktsioonidele viia, ükskõik ka vihakõnes, sarkasmis või  veel hullem tegudes... kuigi muidugi tuleb siis oma tunded kuidagi kanaliseeridfa kuhugi ja millessegi, mitte ka neid matta, vaid läbitöötada.

Ja jah, R. K. mainib ka mõnes kohas Jordan Petersoni - ehk siis see nietzschelik tugevuse kultus on siin natuke sees, aga mõistlikus koguses seda on ilmselt tegelikult vaja ka... aga mitte nii, et ennast päriselt selle taha peidab, vaid jätab ka haavatavust ja ühendumist alles.

Kuulasin seda Raul Kalevi raamatu saadet ja veel enam selle järge - raamatut veel hankinud ei ole, aga kaalun seda endiselt. Veidi kahetised tunded jäid raadiosaate järel, aga järje järel siiski pigem positiivsed.

Täiendus (dets 22): hankisin raamatu suve teisel poolel ja lugesin - kena lobe lugemine oli küll, aga häirima jäi natuke selline uhke ja edukas elu - kuidas ikka ehitatakse emale maja, endale maja, minnakse aga Marokosse puhkama... tavalisel inimesel, tavalisemate võimalustega - ikka natuke keerulisemad lood nende asjadega. Jah, ühest küljest ei tohi oma frustratsiooni partneri peale valada, sellega tuleb kuidagi teisiti hakkama saada - spordiga, liikumisega... sellega kuidagi iseennast säilitada, et oleks jaksu ja võimalust ka kaaslast toetada. Aga üldjoontes peaks mõlemad partnerid omadega ikka ise hakkama saama, enamvähem autonoomselt.

 Oehh ...

Miks on see nii, et kuni sa pole päris kindel, suhtled, vaatad, uurid - seni tahetakse sind?

Küsid endalt, et kas tahad, huvitud, tunned uudishimu ja lased minna...

Tõmmatakse sind suhteni.

Siis satud hasarti, oled nii õnnelik ja rõõmus, jagad ennast ja jututad igasugu raamatutest ja asjadest, mis teed ja loed ja mida naudid...

Ja siis peagi tõmmatakse sul jalad alt, tehakse lõpp peale... 

Aga kui sa seda päriselt ei tahagi - vaid ainult pealiskaudselt proovima jääd - siis võib see suhe kauem kestma jääda - kuudeks, aastateks... 

Ehk siis õnnelik suhe on alati lühike.

Aga kaalutlev, mitte üdini rõõmus, aga käib kah - võib jääda pikalt käima...

Ja samas seda pikalt kestnut - näed ideaalse ja suurepärasena alles tagantjärele kui kõik läbi on, kui siiski...

Samas kui nii võtta, siis see õnnelik suhe kipub olema vaid ideaali vastu, mida päriselt ei tunne. Aga idealiseerid.

Pluss muidugi autismispekter koos äreva kiindumusstiiliga - mitte küll kõige hullema äreva kiindumusstiiliga, aga siiski - parajalt.

Aegajalt sõidab sinna minu maailma sisse ajalugu, maailma areng ja muu selline - ja lõpeks on need tegelikult otsapidi kaugema niidistikuga ju kõik ka seotud. Ning ma kardan, et rääkimine, ümberjutustamine - need on niiöelda mu "armastuse keel", et kui keegi päriselt meeldib mulle, siis ma tahan hirmasti jagada oma avastusi ja asju, mis ma üles korjanud olen. Ning natuke liiga palju elu ka jagada. Kuigi jah, ajapikku see rääkimine lahtub, muidugi ka.

Ja jah, ma lähen liiga hasarti kui kohtan kedagi meeldivat. Isegi kui see on veel suhteline ja mitte päris täielik. Emotsionaalselt ülesköetud mees, aegajalt. Ja siis on hea kui vastas pool ütleb otse, see on alati õigustatud, vajalik - igaühel meist on oma piirid ja õigus neid piire selgeks teha, meelde tuletada.

Kui oled oma juttu uppunud, püüad selle kaudu muljet avaldada, siis kipub teise märkamine jääma tagaplaanile.

Ja ma ei ole nõus, et 40 aastane ei muutu - vähemalt 38 aastane muutub küll, ja vanus üldiselt toob siiski rohkem rahu, ja enesekindlust. 37 aastaselt ma ei kujutanud ka ette, et ma nii palju füüsilist koormust, raamatute kuulamist ja lugemist uuesti tegema hakkan. Või, et üldse nt psühholoogiat uuriks. Aga lugedes-kuulates  on ajaloo osa jälle süvenenud küll peas. Osa, mis 12+ aastat üsna eemale jäid või rohkem Youtubei vaatamises väljendus, mida ma nüüd peaaegu enam ei tee. Füüsilises käitumises on muutused kergemad, mentaalselt mõttemustrites on need küll raskemad, aga ma ei usu, et võimatud, aga - aegajalt on tagasilanguseid ka. Ilmselt see ülevoolav rääkimine on osalt madala enesehinnangu väljendumisvorm, väljast tunnustuse otsimine. Eriti väsinud, näljase või eufoorilisena. Või just sissevõetuna, armununa...

Või näiteks alkohol - ega ma suur jooja pole kunagi olnud, Saksamaal ja Kanadas samas olin seda enim - proovisin erinevaid kohalikke marke ja kuigi raha oli vähe, siis nt vein oli soodne. Nüüd ma ei ole üle kuu tilkagi võtnud, ja ausalt öeldes on vahepeal mõte, et annaks need kaks vahuveini ära kellelegi - natuke imelik küll juubelikingiga nii teha.

Grupiteraapia kohta räägitakse, et kes sinna ülevoolava lobamokana läheb tuleb tagasi vaikivana ja vastupidi - suudab paremini teistega arvestada ja kuulata. Mõni käib küll 10 aastat seal - ehk siis muutus ise on tegelikult ettevõtmise asi siiski.

St, okei - 100 % end muuta mitte, aga parandada. Piirata hetkel, kui see läheb liiale ja muutub häirivaks. Osa sellest rääkimisest on minu olemus, aga ülevoolavaks teeb selle pigem madal enesehinnang ja eufooriasse sattumine - seda saab juhtuda ainult inimestega, keda ma hindan, austan, võibolla suisa igatsen... eksole.

Ütlesid ka, et ma olen huvitav, eksole? Osa sellest rääkimisest on kindlasti selle huvitavusega ju seotud? Aga kõigel on piir...

Ja nende piiride seadmine ja tunnetamine on arendatavad. Ja kokkulepitavad. Kuid nende piiride seadmine on nii raske...

Oh jälle...

Sa tegeled endaga,

loed, kuulad,

jalutad ja näed vaeva...

Ja siis...

satud jälle hasarti,

ja rikud kõik ära,

nagu 18 aastat tagasi esimesel korral.

Sõidad või jalutad - KUULAD - põgened...

PÕGENED!!!

põgened oma ennast ja teisi süüdistava sisehääle eest.

"Saad kõik millest loobud..."

Kui oskaks vaid loobuda tahtmast.