Convert all JPGs to PNG and replace black frame with transparent

How to convert all number named JPG (like 1/2/3/123.jpg and 3/4/34.jpg) files in directory tree to PNG - replace black background with transparent, but preserve file extension (hold by database):
You need to have imagemagick.

shopt -s globstar
for i in **/*[0-9].jpg; do
   echo "in: $i"
   oname=`echo $i | cut -f1 -d'.'`."png"
   echo "out: $oname"
   convert $i -fill none -fuzz 5% -draw 'matte 0,0 floodfill' -flop  -draw 'matte 0,0 floodfill' -flop -format png $oname
done
find . -name '*.png' -exec sh -c 'mv "$0" "${0%.png}.jpg"' {} \;



5% - can be changed to fit better.

Kevad ...

Kuidagi olen oma kajastuse FB peale maha maandanud. Ja peamiselt pildid ja pildid ...
eile oli esimene päev uues, ajutises lastehoius. Täna oli see aga suletud, seega hoian lapsi. Nad olid isegi ise valmis õue minekuks riietuma ja kummikud jalas siis läksime ... kuid ilm oli suhteliselt kuiv. Tegelikult leidsime naabermaja tagant ikka päris sügava porilombi ka veel. Tulemuseks olid märjad kilepüksid, sokid ja vesi kummikutes ....

Siin on ka kevad, aga kui talvel oli siin pidevalt külmem ja lumisem kui Eestis, siis nüüd on vist pigem natuke soojem. Täna pidi kuni 16 kraadi olema. Mõni päev on jahedam ja mõned üksikud päevad on ka täitsa suvesoojad olnud. Pikendatud nädalavahetusel Quebec city's oli tunduvalt rohkem lumehunnikuid veel näha ja Karteri Jaagu (Jaques Cartier) rahvuspargis oli lund ka mõlemal pool teed ...

Ahjaa - siin 1. mai mingi püha ei ole, aga kuna naine oli tööpäevi nagunii tunduvalt rohkem teinud kui tal kohustust on, siis pikema reisi jaoks kulus üks täiendav päev ära.

Märts-plärts

Kuna piltide panek blogisse ja korralikult joondamine on paras peavalu, siis faktiliselt on hoopis Näoraamat röövinud blogi koha reisimeenutuste talletamiseks.

Samas - nüüd juba üle kahe kuu siin olnuna - on tekkinud ka selge rutiin - hommikul lapsed riidesse, bussile ja hoidu. Läheb vähemalt 1,5 tundi. Õhtul sama palju. Kolmapäeviti enamasti kodune, et lastel ka puhkepäev oleks. Õnneks pole lastel haigusi olnud. Nädalavahetustel on bussid mitte poole tunni tagant, vaid kord tunnis ja teisel marsruudil (hilisõhtul ka). Seega nädalavahetustel (kui väga külm pole) käime kesklinnas või kuskil jalutamas.

Auto oleme seni rentinudühel korral, samaks päevaks, naabruskonna väikelinnas Magog käimiseks. Nüüd siis oleme mitu nädalat uurinud, et kuidas mõistlikumalt küljeluu konverentsile Pittsburgh'i, Pensilvania's, vedada. Laisa kodoperemehena tahtsin ka lastega kaasa minna - lennupiletid olnuks vähemalt 1050 dollarit (CAD, ~ 700 eurot) edasi-tagasi, millele lisandunuks 180 dollarit bussipileteid suurlinna ja suurlinna lennujaamabuss.

Autorendifirmad on suht segase pildiga - ülikooli töötõendiga saab mõnes kohas asjad palju soodsamaks.

Päev enne reisi tuli suur lumetorm, 14. märtsiks:

Päevadel enne seda hakkas tunduma, et lumi varsti kaob:

Õudus sai läbi - internet saabus

Suur kortermaja

Täna hommikul kell kaheksa lõi see tund. 8:00 ja 12:00 vahel (15 ja 19 Eesti aja järgi) pidi saabuma Belli tehnik fiibernetti paigaldama. Kuna ma olin alul lepingut tehes andnud vale telefoninumbri - olin telefonilepingud (õieti kõnekaardi) teinud, aga kaarte mitte aktiveerinud, mistõttu mul siis tegelikult veel numbreid polnudki. Eile sai igaks juhuks see asi kaubanduskeskuses ka korda aetud, aga mure oli üleval - pealegi kõik telefonid olid naise ja pojaga linna peale jalutanud (lastehoidu vaatama ehk navigeerima). Niisiis vahtisin aknast välja, lasin tüdrukul arvutist midagi vaadata ja olin murelik. Lõpuks kui kell juba peagi üheksa saama hakkas kostis ukselt koputus - sisse tuli paras mürakas (st üsna minu kasvu ehk 190 cm) pika punase habemega tüüp, hulga kohvrite ja kastidega. Saabaste ümber käisid tal mingid vutlarid - nii, et saabaste jalast võtmisega ta end vaevama ei pidanud. Suures toas, teleka kaabelduse vastasseinast võttis ta väikse katte ja tõmbas välja mitu meetrit fiiberkaablit. Otsastas selle, käis kuskil ära (ilmselt kaabli otsa testimas) ja paigaldas suure musta kasti. Siinsed kaablivõrgupaketid on mahupiiranguga või mahupiiranguta - nt 125 GB pakett (kokku üles/alla). 25 Mbit sünkroonse kiirusega. Punahabe käis pärast veel korra tagsi - oli unustanud ruuteri alla aku paigaldada - kuni 4 tunniks jätkuv aku peaks siis interneti sees hoidma elektrikatkestuste ajal - polegi endal vaja APC UPSi taha asju panna.

Lennoxville'i tavalised majad veerul

Lenoxville'is on stop märgid - see on eriline, sest mujal Sherbrooke'is on Arret märgid

Esineb maju, mille kelder on garaaž 

Lapsed lumememega, mis paari tundi üle ei elanud

Hirmus jõuludekoreerimine.

Maja, mille garaaži kelder on tuba.

Künkad, künkad ...

Teine maja on kohalik kool.

Bishopi ülikoolis on selline Stop märk

Aga selle tänase ning viimase sisse kande vahele suurlinnas jääb üsna mitu päeva. Peale pisikest hiinlaste ühe tärni hotelli Montreali bussijaama lähistel Saint Huberti tänaval (kus on majutusasutusi kohe palju) otsustasime siiski võimalikult ruttu edasi sõita oma lõppeesmärgile - Sherbrooke'i, mille linnaosa Lennoxville (varasem kohalik omavalitsus) asub Bishopi ülikool - üks kolmest ingliskeelsest muidu prantsuskeelses Quebecis. Sherbrooke on muidu paljus ingliskeelse ajalooga kant - siia tuli lojaliste Ühendriikide iseseisvussõja ajal patriootide eest pakku, aga nüüdseks on sherbrooke prantsuskeelestunud. Vaid 4 % on siin ingliskeelseid, aga neist ilmselt enamik Lennoxville'is ja siin saab üldiselt ingliskeeli kuidagi läbi täitsa. Linnaosa on 27 ruutkm (Tartu vist 38), aga elanikke on 5000. Sherbrooke'i tänavanimed on veidi segased - siin on läbisegi ingliskeelseid ja mitteinglise nimesid - Kanaada omaaegsed kindralkubernerid ja muud. Maakond - Estrie - on 10 000 ruutkilomeetrit ehk ligi veerand Eestit ja elanikke on siin kokku 300 000 kandis. Sherbrooke'i linnas endas ehk 150 000 nendest, aga oleneb kuidas võtta - linnaline ala (urban), piirkond (metropolitan area) või omavalitsus ise. Üldiselt elatakse madalates eramutes või väikestes kortermajades, majanumbrid on tihti väga suured - iga maja sissepääs on eraldi majanumbriga nt. Autodel on siin numbrid vaid taga - selgub, et nii on see mitmetes Kanaada provintsides. Pamperid on osadel autodel seetõttu suisa ilma numbri kohata, teistel on numbri kohal edasimüüja silt või linna nimi lihtsalt. Isegi kortermajade hoovides on kastimaastureid.
Ilmad on olnud see nädal aega päeval nulli ümber ja õhtuti külmemad. Paari lähema päeva jooksul peaks aga asjad hullemaks minema - päeval -8, öösel kuni -20. Päikselistel päevadel on samas intensiivne valgus, nagu meil märtsis. Ikkagi lõuna poolne kant. USAsse on 50 km ringi vist.

(Kirjutatud 4. jaanuari hommikul.)

Plaanid ja reaalsus

Plaan:

Start: 18:00, E, 26.12, suund - Stockholm, laev

Etapp 2: osa 1: 11:45 (+1 ehk 12:45 Eestis), K, 28.12, suund - Keflavik, lend WW 943, saabumine 14:05 Islandi (GMT) aja järgi (+2 tundi Eestis siis).

Osa 2: Keflavik - Pierre Trudeau lend WW 251, 15:30 (Eestis +2 ehk siis 17:30) kuni 16:10 idaranniku standard aeg (UTC -5, Eestis +7 ehk 23:10).

Üks öö Montrealis.

Nüüd on siis see raskeim osa - 28.12 lennud - tehtud. Kuid mõõdukalt seiklusrohkelt.

Jäime veidi hommikul hilja peale, lapsed sabas liikumine jms. Proovisin teha iseteeninduses "check in"'i, sisestasin kõigi reisijate passinumbrid, kodakondsused jms. Viimaks teatas süsteem, et kuna meie sihtpunkt jääb Kanadasse, siis peab ikkagi passe nägupidi kontrollima ja iseteeninduses pole see võimalik. Jõudsime siis "check in"i suht viimasel hetkel ja alles jäänud kohad olid varuväljapääsude juures, kuhu väikseid lapsi ei lubata. Peale väikest segadust ei jäänud neil siiski muud üle. Peale turvakontrolli oli juba päris kiireks läinud - ja seal nad siis asjatasid, et pileteid vahetada, mis ikka ei õnnestunud. Lõpuks - kui lend juba väljuma oleks pidanud - lükati meid viimasena lennukisse. Aga kohapeal organiseeriti siis vahetus, et suuremate lastega pere sai varuväljapääsukohad ja meid suunati lennuki viimasesse ritta. Lend Stockholmist Keflaviki oli siis päris täis, ühega kahest WOW Airbus 320 lennukist - nende lennupark koosneb viimasel ajal enamuses A321 lennukitest, mida täiendavad mõned A330'ned ka. Tänu meie kohasegadusele väljus lend 20 minutit hiljem.

Kuid Keflavikis ootas meid veel üllatusi - maandumine oli üsna raju ja lennuk ei saanud terminaali minna, sest tuul oli liiga tugev. Seisime pool tundi kuskil kauba alal ja lõpuks napilt enne edasilennu väljumist saime alles sisse. Kuid mõistagi oli ka edasilend lükkunud edasi. Siiski tuli vahepeal leida koht, kus ka järgmisele etapile piletid printida ja pärast seda läbida täiendav passikontroll lennujaama Kanada/USA poole reiside tsooni jaoks. Siis sai veel püstijalu tükk aega oodata ja lõpuks "toru" asemel bussisõiduga lennukile. Stocki otsa stjuuard oli mu lootused A330'ga lennata saamisest küll purustanud, aga see lennumasin oli A321 ja vaid umbes poole aastane. Veidi suurem kui A320, õhemate modernsete istmetega. Wingletitega üles, mitte "kalasabadega" nagu pildil olev A320 tiib Stocki lennul. Montreal ei tundunud eriti popp - lendurid olid küll pered kaasa võtnud, aga vabu kohti oli palju. Mis muidugi sellisele 5 tunni ja 40 minuti pikkusele otsale oli hea. Kahjuks õhtusse veninud väljumine 17:10 paiku jõudis küll maa pimedusega katta. Pikalt läks väljas aga lennu ajal valgemaks - ikkagi lääne ja lõuna poole sõit, aga sisuliselt maandus lennuk ikkagi pimeduses. Ehk siis lennates ehasse .... Lennuki kapten oli vahepeal jutukas - Gröönimaal mainis vasakul ja paremal asuvaid varulennuvälju, mille peale lendurid igaks juhuks alati mõtlema peavad. Lubas lõpuks Montrealis õlut jooma minna (ja mitte enam selliste asjade peale ette mõelda).

Montrealis ootas meid suur jaam - ja muidugi suutsid lapsed nüüd jubaväga väsinud olla - ega pole ka imestada - hommikust stockholmis oli selleks ajaks mööda saanud juba 12 tundi ka... ja ees ootas veelasjatamist immigratsioonipaberitega ning bussisõit kesklinna (mil mõlemad magasid). Kuid korraga tassida last ja kogu pagasit ... on päris raske. Õnneks siis kuidagi sai poiss siiski jalad alla.

Väärt oli olnud mõte laadida GoogleMaps rakendusse offline kaartidega alla Montreal - tõepoolest aitas bussipeatusest suuna valida (kuigi telefon oli juba 17 % peale kukkunud.

Viimaks sai ka esimese kultuurishoki - hotellipidaja küsis meie toidupoeinfo peale, et mida me süüa soovime. Kirjeldasime, et üldist toidukraami. Juhatuse peale leidsin poe - esimene korrus/vaateaknad olid küll rohkem kosmeetika ja odekolonnid, aga kui sisse minna, siis ilmus tagant poolt ka piimariiul, hommikusööke, limonaade, küpsiseid jms. Teisel korrusel samas poed apteek ja komme ja tööstuskaupu. Mida aga ei ole on sink, vorst ja tavalised leivad-saiad. Neid lihtsalt ei leia nö supermarketist.