Ikka vanad jamad...

Haavad 20 aasta tagant teevad haiget... ja lisandunud aastatest hoolimata on ränk olla nii paganama emotsionaalne ja kärsitu... miks kuradi pärast loeb nii pagana palju noorus ja välimus? Kui tegelikult peaks lugema hoolimine ja arvestamine... kuigi jahh, leidub ka naisi, kes on minu eas, ja isegi mõni aasta enam turjal, ja kelle naeratus on ikkagi nii ligitõmbav... ja muidugi kuidas ränkadeks punasteks lippudeks on kõiksugu reisimised, meikupp, edukus ja edevus... shoping ja kohvitamine... paljastatud kehad ja tätoveeringud... mida kõik kohad tutvumisportaalides rämedalt täis on... kas see tõesti kedagi köidab?

Ja teisalt kärsitud naised - kes tahavad ainult tõsiste kavatsustega mehi? Kuidas saavad tekkida tõsiste kavatsustega mehed, kui kiirustatakse? Kui juba paari kohtingu ja natukese aja kirjutamise järel hakatakse tegema järeldusi? Jah, mõlemat pidi... 

Ma olen hetkel täielikult Irvin D. Yalomi fänniks hakanud - 

“Spiritual linkage, indeed ! What we have here, Dan , is an autistic relationship. You don’t know this person . In a Proustian way, you’ve packed this creature full of the attributes you so desire . You’ve fallen in love with your own creation.” - Love's Executioner, Irvin D. Yalom

Samuti oli When Nietzsche Wept väga hea kuulamine. Ajalooline isik Lou Salome (Robert Greene'i raamatutes läbi käinud) ja patsient Bertha kui väga head, natuke silviailveslikud näited... nn meesteõgijad või magnetid, kes tõmbavad - ja tõmbavad järjest uusi. Ja uued jäävad ohvritena maha, teinekord aastateks, noid valepeegelduspilte taga nutma...

Ning muidugi ikkagi naised ise, kes ootavad, et mehed neid "vallutaks" - no palun väga, võibolla tõmbate tähelepanu, ja saategi sellise, aga... sellised mehed satuvad niiehknaa varsti jälle kuskile "vallutama", kas pole? Ikka juhtub... aga samas ilma tunneteta ei saa - ka teist pidi... ehk siis jälle on tunne, et see kõik on nii paganama metsas omadega, et mitte veel mõnevõrra vängemaid sõnu kasutada...

Kuradi šovinist olen...

Oehh... nii palju kenasid, arukaid ja mõistlikke, aga tõsises ülekaalus vabasid naisi... ja mina - kes ma oma 20 kg vaevaga lahti olen saanud, ja rasvumisest ülekaalu piirile olen jõudnud - pipardamas - tegelikult ülekaalu piir poleks nende naiste puhul mulle ka täielik ei veel - ma omaarust olen suhteliselt realistlik oma soovides ja täiesti okei on, et natuke rasva kah on - loomulik ja pehme ju, eksole... aga see tugev rasvumus on ikka raske ihaldada. Kuigi nüüd on üsna tükk aega olnud üsna paast selles eraeluvaldkonnas ja tahaks ikkagi kellegagi lähemalt suhelda.

Aga eksole otse öelda ka ei saa, et mis viga on... ja ise nad ilmselt ette ei võta neid asju...

Omaette teema, et endiselt on lahendamata selle paganama meespsühholoogi suhtumine, et kas ma tahan sõpra või naist... see ikkagi on üks ja sama - sest tahan naist, keda suudaks usaldada ja kes mind hinnata oskaks - ja oleks mõistev, et ma ei jaksa end tema pärast muuta või ma ei tea milleks rabeleda... inimesed ei peaks üksteise pärast rabelema, vaid üksteist toetama ja hindama üksteises olemasolevaid asju... üksteise päris omadusi - mitte seda näitemängu või majanduslikku poolt...

"Kurbuse kolmnurk"

 Jõudsin eile lõpuks kinno seda vaatama. Ja peab ütlema, et ei jäänud rahule.... eks kõrged eeldused olid taga - lõpptulemus oli liiga hakitud jant, lihtsakoelised ja ebarealistlikud tegevused... tõsiste probleemide nagu suunamudijad ja rasket tööd tegevad inimesed vaestest maadest - naljaks pööramine mitte eriti õnnestunud kujul...

Mansplaining...

Mul on üks nutt & hala tiksumas oktoobri keskpaigast saadik, või isegi septembri esimesest poolest - kuidas võtta...

Kui kirjutad vahel kellegagi, ja ta tundub kord ühel õhtul väga masendunud, ja üritad teda lohutada, et pole tal häda midagi, ta on täitsa tore ja äge - ja tema ja minu ainuke tõsisem probleem on meie mõlema madal enesehinnang ja vähene hoolimine endast... ja siis järgmisel varahommikul saad vastuseks lingi teemal, et mis on "mansplaining", siis ma... tõmbasin juhtme seinast. Sest see näitab taaskord mõistmatust ja mittehoolimist. Jah, "mansplaining" on tõsine asi, aga sellele tõsiselt näpuga näidata - seda sõna kasutada - tasub minuarust siis kui see viitab juhtumitele, kus mehed räägivad nt kindlas kõneviisis arbordist või muudest otseselt naiste kehadesse puutuvatest asjadest ja "mõistavad" nende asjade üle "kohut". Siis on see kohane hukka mõista ja termin omal kohal, aga ma ei leidnud, et see antud juhul kuidagi omal kohal oleks olnud... jah, ma ei pruukinud olla piisavalt ümber nurga ütlev, ma ei tahagi ümber nurga öelda. Ma tõesti püüdsin olemas olla ja näidata, et olen endiselt hooliv... aga viide "mansplainingule" näitas, et minust ja minu huvist ei hoolita. Ja siin tuli vahe vahele tõmmata. Ja mitmeid kuid kulub sellisest asjast taastumisele...

Praakmees...

Kõige hullem on ikka see, et kuidas saavutada sisemist enesekindlust ehitamata fassaadi, ja fassaadi ehitamiseks end nartsitsismi taha/sisse end kinni müürimata.... sest see välise enesekindluse jaoks ehitatud müür takistab tegelike seoste tekkitamist ja kuulamist... samas kui nõnda kuradima keeruline on olla vait.

Oluline on anda, saamahimuta anda, mitte tingimuslikult, vastuteeneid lunides... või noid teeneid oodates ja oma tagalat kindlustades. Sest kui andes samas oma tagalat kindlustad, siis ei ole see ju päris andmine.

Ja see on täitsa õige osa tolles Raul Kalevi jutus, aga samas jäi see natuke liiga mehelt nõudmise keskseks. Tegelikult peaks ikka andmised käima võrdsemalt, aga mitte vahetuskaubandusena, ega loendamisena, et kes kui palju annab.

Ja veel hullem - ei maksa hakata kättemaksma, isegi siis kui asjad ei suju. Vaid võtta siis aktsepteeriv seisak lõpuks, mitte oma egol end karistusaktsioonidele viia, ükskõik ka vihakõnes, sarkasmis või  veel hullem tegudes... kuigi muidugi tuleb siis oma tunded kuidagi kanaliseeridfa kuhugi ja millessegi, mitte ka neid matta, vaid läbitöötada.

Ja jah, R. K. mainib ka mõnes kohas Jordan Petersoni - ehk siis see nietzschelik tugevuse kultus on siin natuke sees, aga mõistlikus koguses seda on ilmselt tegelikult vaja ka... aga mitte nii, et ennast päriselt selle taha peidab, vaid jätab ka haavatavust ja ühendumist alles.

Kuulasin seda Raul Kalevi raamatu saadet ja veel enam selle järge - raamatut veel hankinud ei ole, aga kaalun seda endiselt. Veidi kahetised tunded jäid raadiosaate järel, aga järje järel siiski pigem positiivsed.

Täiendus (dets 22): hankisin raamatu suve teisel poolel ja lugesin - kena lobe lugemine oli küll, aga häirima jäi natuke selline uhke ja edukas elu - kuidas ikka ehitatakse emale maja, endale maja, minnakse aga Marokosse puhkama... tavalisel inimesel, tavalisemate võimalustega - ikka natuke keerulisemad lood nende asjadega. Jah, ühest küljest ei tohi oma frustratsiooni partneri peale valada, sellega tuleb kuidagi teisiti hakkama saada - spordiga, liikumisega... sellega kuidagi iseennast säilitada, et oleks jaksu ja võimalust ka kaaslast toetada. Aga üldjoontes peaks mõlemad partnerid omadega ikka ise hakkama saama, enamvähem autonoomselt.