Kollane värdjas

Täna tahan ma täiesti vastupidise asja pärast viriseda, kui seda eile tehtud sai.
Nimelt alguses tundus minu õrnale hingele liiga julm ja verine tükk, lõpuni tundus. Kuid ülepingutatuse tunne ehk siiski veidike lahtus. Verd - nii punast kui musta - oli ohtralt. Koguni väheke kollast, lepatriinuverevärvi verd. Kuuldavasti ka lehkavat, mitte küll päris mürgist, kuid eks halb lõhn ole justkui märk mürgisusest, ohtlikusest.

Pole üldse mitte meeldiv käia kella ühe ajal öösel väljas sellise filmi poole pealt ... no siider tahtis uut kohta leida. Aga pime öö, tuules kohisevad kased-vahtrad ... mustvalgel linal lendavad kuulid ... tekitab tunnet, et kuskilt võib hiilida juurde miski ... tume ja must ... ja samal moel sinu kaela enda haardesse võtta, et siis ... "sa tegid ühe vea, sa ei tõmmanud vett" ... kuigi mida see kesköine vihmast märjal murul lamamine ikka mehele teeb.

Aga lõpp siis ... on karm. Kui eile virisesin, et tahaks häid ja üha paremaks minemisest rääkivaid filme (mis siis algama peaks halvasti, sest muidu ei saa ju paraneda), mis viimases pingepunktis kaotavad äkitselt mõtte - täielikult kõik, mis pikal teel ehitatud sai. Täna ... nojah. See juhtuski. Kuigi sellel oli sisu ja mõte, ja see vist ei meeldinudki mulle. Polnud tegu lihtsa sõjaväelase lihtsa valesti kujunenud arusaamaga, et naabrimees on homo ja on tema poja homoks teinud ja tuleb selle eest likvideerida, vaid ... oli justkui päästa midagi elule. Iseenesliku annihileerumisega. Üksikisiku tahtliku apokalüpsisega. Kus keegi teine ei kannata.

Yellow bastard. Nüüd siis tean, mida üks oma küla pleiboi oma msni nimega mõtles. Neli kuud tagasi. Ammu enne kui see meil kinodesse jõudis ja seepeale ma selle torrenti tirisin.