Kaks lugu

Käisin isa vaatamas ja kuulsin kahte lugu.
Stalini surres oli igast liiduvabariigiost kutsutud üks kunstnik surnud maalima. Eestist siis Kaljo keski, p-tähega oli vist (ei kinnita ega lükka ümber, peaks praeguseks surnud olema ja ennesõjaaegne). Igatahes - anti KGB'le ülesanne, et tooge kunstnik Tallinna - ja vennad täitsid ülesande - musta autoga kell kolm öösel ukse ette - pool tundi pakkimiseks ja minek ... Muud midagi ei öelnud - naine jäeti koju nutma. Alles Tallinnas sai Kaljo teada, et mitte siberitee jalge all või mahalaskmisele minek, vaid hoopis maalima, ja sai naisele koju helistada, et see ei hakkaks end enneaegselt leseks pidama.
Isa oli tundnud ühte tüdrukut, kelle noormees oli olnud selle Kaljo noorem vend, kelle vanemad fašismiajal valmis tegid, sest Kaljo oli evakueeritud Nõukogude liitu. Ühesõnaga ei loodetud, et tagasi tuleb. Aga evakueeritud olemine oli ka asjaolu, miks ta selle austava maailmisülesande sai - ikkagi evakueerus fasistlike sigade eest.
Läänesakslane sõitis läänest oma sugulaste juurde idasaksasse külla 1945. aastal. Venelasi tagasi Venemaale toova rongiga. Nii kui rong üle Elbe sai pandi aga uksed kinni. Ja sakslane sai rongist välja alles kuskil kaugpõhja poolsaarel. Seal vaadati kohe et - niinii - saksa spioon! Ja pääses koju alles 1953 - kui Adenauer NSVLiga hääd suhted sõlmis.