Unenägu

Nagu tavaliselt ei mäleta ma hästi oma unenägu. Aga ma tean, kes seal osalesid. Mina ja mu ammune kursaõde K. Me olnuks justkui kahekesi (ainsad peale õppejõu) ühes seminaris, ja pärast ta siis ütles, et muide - ma ei ole sinuga üldse nõus. (Ma arvan, et teema oli kuidagi seotud enne magama minekut toanaabriga arutatud värgiga, milles ka tema minuga nõus polnud.) Unenäo lõpuosaks teleporteerusime päikseliselt lossi tänava trepilt hallile sudusele kitsale tänavale, kus mõlemal küljel oli väga vähe ruumi jalakäijatele (ja me olime algul eri külgedel teest) ning autod sõitsid suhteliselt tihedalt. Umbes nagu üks koht Betooni tänaval. Ja K. rõivastus muundus oma tavalisest tumedast heledaks ning tal oli justkui keegi sõber, kes oleks justkui liviensise värvikandja olnud. Ja ma olin üllatunud. Ja ma tahtsin K.'ga arutada ja diskuteerida ning vaielda (mida ma tegelikult peale 2002. aasta varast kevadet pole üritanud).
Diskuteerida ja vaielda, teha seda, mis inimesi lahutab, aga samas paneb neid üksteisest lugu pidama.

Aju keerab kokku supi, mille struktuur ja olemus jääb halliks ja hävib meelest.

Ja peale selle olevat ma inimene, kellel kogu aeg aeg maas on. Ja vist on õigus. Koguaeg on aega küll, aga peaks tegema palju-palju. Kulgen, selle asemel.