Suvepäevad ja hällipäev

Minu jaoks peamiselt reis.
J-G J. helistas mulle reedel praamilt ja teatas, et tuleb ka rattaga. Ühinesin mulle seni vähe tuntud isikuga sõiduks Orissaarest läbi Saaremaa põhjaosa suvepäevade toimumiskohta. Minu reisi algpunktist (kell 1309) sai kokku umbes 97 km. Läksime läbi Maasilinna ja jõudsime põhja maanteed pidi 5 km kaugusele Leisist, kus põõrdusime väiksemaid teid pidi Anglasse ja edasi Karjasse, kust edasi taas väiksemaid teid pidi otse Mustjala suunas, õieti Mustjala taha sihtkohta (2115 olime ehk kohal).
Täna hakkasin üksi väntama tagasi (1435). Esmalt peatusekene Mustjalas (jäätis ja gaseerimata limonaad). Edasi Võhma suunas, kuid pöörasin kuskil enne ühe maalinna pärast väikestele teedele, kus lõpeks päriselt võpsikusse sõitsin ja vist aastaid kasutamata metsateekesi kasutasin. Lõpeks viisid siiski õigesse kohta välja. Edasi põhja teed pidi Assukale, kust otsisin R.'i taga - sain tuttavaks eelseisva põlvkonnaga ja veidi süüa ning lõpeks selgus, et R. ei olnud saanud bussipiletit - väljamüüdud ju kõik pühabaõhtused Saaremaa piletid. Siis otsustasin siiski jätkata teekonda - seni oli läbitud 32 km. Leisile jõudsin (2002) ja Saaremaa tarbijate ühistu pood oli kaks minutit varem kinni pandud. Teist poodi külastama ei hakanud. Teel tuli mõte lühendada eelmisel sõidul lühendamata jäänud teeosa - liikuda teistpidi risti üle eelmisel korral valitud ristmiku ja suunduda üle põlluteede suurele Kuressaare maanteele. Saigi teostet. Tagavere juures jõudsin teele. Kümme kilomeetrit edasipeatus mu ees üks auto - mõned suvepäevadelt naasvad korbivennad küsisid mu saatuse järele ja eriti midagi tarka ma ei rääkinud. Ehk loevad nad seda siin nüüd ja ehk annab see rohkem.
Edasi sõitsin juba tuttavat teed Saiklast ja Orissaarest mööda otse suurele tammile. Kui enne tammi juba ohtlikult pimenema hakkas, siis sai tuli käima pandud, kuid miskipärast annab ta valgust vaid siis, kui lamp on suunatud üsna üles. Seega natuke ka näkku. Aga punase tagalaternaga jalgratturist mööduvad autojuhid vahel õnneks üsna viisakalt. Kuigi vändata oli muidugi raskem. Naljakas oli, kuidas tulega jalgratta eest jooksis tammi serval roo ees tükk maad ära väike reinuvader. Ei tahtnud vist tihedasse roogu minna või oli seal vesi all, igatahes peale mõnda maad eest ära jooksmist lippas siiski roogu.
Vihastasin koera peale, kes mulle mitusada meetrit Nautse külas jaanalinnufarmi vahel külateel järgi jooksis ja peale haukus. Mulle ei meeldi haukivad koerad. Karjusin ta peale - "Minu peale ei haugu! Koeranärakas!!" või midagi selle sarnast, aga loll loom ei saanud aru. Adrenaliini küttis põhja. Mõneti sarnaselt mõnede inimeste mõnedele seisukohtadele, mida siin selgitama ei hakka. Aga olgu öeldud, et ma ei salli topeltstandardeid. Neiud võivad ju olla "nõrgem sugupool" vms, kuid mina seda nüüd küll ei tunnista. Vähemalt vaimselt nõuan ma neilt sama palju. Ja kui mõni asi ka on, mida ma ei pea normaalseks või mis mind üsna ärritab, siis see ei tähenda veel, et ma inimest tervikuna selle pärast halvasti hindama hakkaks. Vähemalt enamasti. Vähemalt siis mitte, kui inimene minu argumenteeritud seisukohad ära kuulab ja mõnes teises asjas nendega nõustub.
Ahjaa - 25 korda taburetiga kolme meetri peale lennata on võimalik ainult purjus peaga. Kainena ma ei taha lennutamist. Ma ju kardan kõrgust!!!

Ja reisi lõpetasin pilkases pimeduses kodukülla sisse sõites umbes 2330 paiku.

Solva teenindajat, mõnita!

Kes on süüdi Sinu tänases kehvas tujus? Ehk on seda selle poe müüja, kust täna hommikuse jäätise ostsid? Või teenindaja, kes parseldas Sulle tolle risu, mis maksis ränka raha ja järgmisel päeval katki läks? Loomulikult peab müüja vaatama ja mõtlema enne üheksa korda kui julgeb Sulle müüa miskit kraami. Kas oled tihti tundnud, et mõne toote või produkti eest küsitakse häbiväärselt palju krabisevat eriti kui arvestada selle toote olematut kvaliteeti? Selles kõiges ei ole süüdi mitte poe omanik või kauba valija, vaid teenindaja, sest tema vastutab oma näolapiga Sinu ees. Karista teda! Solva ja mõnita teda kui ta on hakkama saanud sigadusega! Või remondimees, kes Su auto putitamise eest kurja kogust ränga higi ja vaevaga teenitud raha küsis - ka talle on Sul õigus oma rahulolematust väljendada.
Nemad - teenindajad - on kõigest harimatud proled - väiksed mutrikesed kurjade kapitalistide masinavärgis, aga sellised mutrid, kellel kogu see masinavärk püsib ja auru kogub. Seega - karista neid - solva ja mõnita!
(Lugemiseks läbi huumoriprisma - viimane ostke lähimast hästivarustatud kauplusest hea teenindaja käest)

Vol 1

Haiguste ja tööde kiuste on hällipäeva tähistamine vol 1 /2006 õnnestunud.

Kallid sõbrad!

Kui olete juhtumas saarele või ei tea mida homme-ülehomme ette võtta, siis sõidke aga Koguvasse ja helistage mulle! Õlut ja viina on küll! Magamiskotid võiks kaasas olla.

(p)idu (p)äev

Niisiis - täna lõpuks avati ametlikult mu aiatagune pronksikogum. Palju rahvast oli kogunenud mu vanavanavanaema venna tütrepoega vastu võtma. Sepikud-Rattad ja puha. Lõi jalad terveks päevaks alt ja õhtuks on ikka jube jahedaks läinud nüüd.

Maalermeister

Maalermeister - vahelduva tahtmisega lakibensiiniaurused kopsud välja köhida. Iga päev uus värvimine. Siseruumides.
Sääsekuplad. Puulõhkumisõnnetused. Vähemalt jalgratta sain eile lõpuks korda - kuigi kahe tagarehviga pakiraamil üle tuulise väinatammi sõita pole just lõbusaim ettevõtmine võimalike seas. Või - see ongi päeva suurim rõõm - sõit rattaga mõnda lähemasse "suurde" asulasse, kus on pood. Täna sai selle asemel lihtsalt õhtul üks väike tiir vändatud, nii 10 km.

Lennundus

Ma usun, et lugejad mäletavad, kuidas peale Copterline'i õnnetust järgemööda augusti kuu teisel poolel näis õhk enam mitte sobiv meedium olema, et võimaldada lennumasinatel õhus püsimist. Näiteks:

aeg mark "sabakood" lennufirma hukkunuid koht
06-AUG-2005 ATR-72 TS-LBB Tuninter 16 Palermo lähedal
14-AUG-2005 Boeing 737 5B-DBY Helios Airways 121 Grammatikos'i juures

Kuna selliste õnnetustega on see häda, et nad käivad vaid läbi uudistest ja keskmine inimene neid üle ilma tagantjärele ei märka, siis teeks väikse kokkuvõtte.

Esiteks ATR-72 - temale oli päev enne õnnetust pandud uued kütuse andurid, kuid inimliku eksitusena oli inseneride kätte juhtunud ATR-42 kütuseindikaatorid. Kuigi lennukil oli vaid 790 kg kütust, siis peale indikaatorite vahetamist näitasid instrumendid, et pardal on 3050 kg. Seega lennati julgelt edasi. Tehti mõned vahemaandumised, kus laeti juurde. Viimasel vahemaandumisel oli pardal vaid 305 kg, kuid indikaator näitas 2300 kg, lisati vaid 265 kg. Lennuk hädaveendus 26 km enne Palermot Vahemerre - 39'st pardalolnud inimesest hukkus 16 (sealhulgas 14 reisijat).

Aga see oli veel õnnelik õnnetus.
Kindlasti mäletate Kreeka lennukit, mis lendas teadvuse kaotanud meeskonna ja reisijatega vastu mäekülge. Reisijad saatsid hüvastijätu SMS'e ja kurtsid jubedat külma.
Samuti, kui esimesel lool, oli selle õnnetuse taga inimlik eksitus. Aga palju rumalam lugu. Eelmisel ööl oli lennuk läbinud täieliku ülevaatluse, kuid õhurõhu reguleerimise süsteem oli peale selle lõppu jäetud manuaalsesse seadesse. Sakslasest kapten ja Küproselt pärit kaaspiloot ei suutnud omavahel ka inglise keeles suhelda just kõige paremini - seetõttu jätkas lennuk probleemide ilmnemisel ikka veel tõusmist. Kõlavat alarmi pidasid lendurid alarmiks vale õhkutõusmise pärast ja püüdsid seda välja lülitada. Kapten kaotas tõenäoliselt teadvuse otsides lülitit, millega alarmi välja lülitada. Ka kaotas kaaspiloot teadvuse. Üks reisisaatja, kes oli võtnud lennutunde üritas võtta madalamale laskunud lennuki üle lõpuks kontrolli, kuid selleks ajaks oli lennuk kulutanud juba oma kütusevaru (õhus oli oldud 3 tundi, aga lennuaeg pidanuks olema vaid poolteist tundi).

Üht või teistpidi ... andmed pole ka http://aviation-safety.net saidil veel päris ammendavad, kuid need kaks õnnetust on siiski üsna selged inimlikud vead. (andmed allikmaterjalis on täpsemad)

Inimesed ei hooli.

(hoiatus: antud sissekanne võib jätta siinkirjutajast vale mulje)

Inimesed ei hooli oma asjadest. Asjadest, mis on neid teeninud vahel pikki aastaid. Asjadest, mis tuletavad midagi valusat meelde, ilma, et neil asjadel oleks selles endal mingit süüd. Tulevad uued asjad, kuid ka need ei ole olulised. Samas asjad on süüta, neis väljendub truu soov olla kasulik vastavalt oma valmistamise funktsioonile. Ja muidugi väljendub neis valmistaja - võibolla valmistaja pahatahtlik soov teenida kasumit, aga võibolla ka valmistaja heatahtlik soov aidata kaasa sellele, et asjad täidaksid oma funktsiooni. Võibolla mitte praktilise funktsiooni, aga siiski funktsiooni. Ükskõik millisel asjal on funktsioon. Aga inimesed jätavad nad maha ning ei hooli. See on õudne.
Asjad ise ei ole reetjad - reeta võib materjal, võib asja loonud inimene või tema teadmised. Asjad ei vääri seda, et neid maha jätta. Üksinda keset külma ilma.


(selles väljendus nüüd vist mu materjalist-koguja instinkt)

Smuuli Juku ja Kamass

Tänasest on minu aia taga pronksimaardla:

näotöökoda

ülesanne täidetud

Kolm peamist Tartusse tuleku eesmärki said täidetud. Isegi see isiklikumat laadi asi läks 100% korda. Aga ADSL'i filter on kadunud asjade hulgas.

Eila sai T. ja A.'ga jalutatud linnas - T. oli üsna ärritunud A. poliitiliste seisukohtade üle, mõned T. mõtted tundusid ka mulle suisa vastukarva olevat, kuigi ma end vahelduva hooga ikka vasakpoolseks pean. Kolhooside likvideerimist toetan ma ometi, samuti ei seosta ma Mart Laari mingite otseste pahategudega, kuig eks ta tegevus võis mõnest nukast ehk veidi kaugemale minna, kui vaja oleks läinud, kuid üldiselt võis kõige sellega siiski rahule jääda.

Täna veetsin kolm tunnikest linnas - jälgisin veidi mõne tuttavaga toda tobedat rongkäiku ja sõin seejärel Maailma tänvakohvikus päeva ainsa roa. Polegi enne üksi väljas sööma juhtunud.

Homme hommikul - 745 - buss 149 - kes soovib, see on teretulnud ja tuleb kaasa ning istub kohale number 25 - minu kõrvale, et veeta 5 tundi bussisõitu ja praamil loksumist. Huvitavamalt.