Või noh ... tegelikult ei olnud ka, aga ma pihin siis siin ja praegu Eesti rahvale. Sinule, kallis blogilugeja!
Sõitsin kuulama seminari robotitest ja trollis oli üks suhteliselt viisakalt riides, kuid määrdunud ja ilmselt haisev meeskodanik. Selline kuuekümnendate lõpul või seitsmekümnendates eluaastates. Ja oh kus haises! Soolakalt ja jubedalt!
Kristiine keskuse järel tuli peale naiskodanik. Nooremas eas. Nägin teda hetk enne trolli sisenemist poolikut sigaretti asfaldile heitmas. Tegelasel pikad roosatavad küünised (kunstküüned ja küünte värvimine on rõve, eksole) ning päikseprillid. Noh - moodne värk! Pea-pea tegi neiuke (ma ütleks, et gümnaasiumiohtu, aga saa siis naiste vanusest aru) ettepaneku avada aken: "Siin haiseb jubedalt!". Minu kõrval seisev nahkjakis pikajuukseline rokipärane vene noormees reageeris kiiremini. Mõned hetked peale akna avamist ei saanud ma siiski kostmata jätta: "Jah! Suitsu järele!" Ega neiukenegi vait jäänud, ütles midagi stiilis, et seda ka, aga ka miski muu haiseb siin.
Niisiis, siinkohal pihin, et tegelikult oli mulle suitsuhais suisa meeldiv aroom võrreldes varasema ja hilisemaga. Neiu soov akent avada nimelt viis masendavalt ruttu suitsuhaisu välja. Ilmselt neiu ise ei tundnud niivõrd enda poolt tekitatud lõhna, aga ometi oli nikotiini lõhn parem.
Igatahes, mul on natuke tunne, et käitusin nagu pahur pensionärimutt. Pärast bussiputka juures nägingi üht sellist, kes kukkus kraaklema ühe elu heidikuga, kes kasutas ära pinki ja kelle kõrvale oli juba täitsa suur sigaretikonide hunnik tekkinud - konid kõik kenasti koos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar