Sai luurematkatud. Mõned tegid seda üpris häälekalt ja piki teed, ilmselgelt oleks metsavahelt neil õige täbarasti läinud kui vaenlane peale sattunuks. Pildi keskel paistabki ühe sellise kisakõri karvamüts. Ainumas säästev asjaolu oli neil metsa tihedus, olgem ausad.
Aga eks ise sai ka teid kasutatud veidi, kui raskem võsa ette jäi. Polnud ju algul vaja ülimat ettevaatlikust, sest taris oli lihtalt ohupiirkonda jõuda.
Ohupiirkonnas oli suur lagendik, mille taga paistsid kahtlaselt korrapärased objektid. Pea ööpäev hiljem sain teada, et vaenulised olidki üsna selle kahtlase objekti taga metsas. Kuid polnud meie ülesanne enam nii kaugele ronida ju.
Samal ajal hakkas aga herilane meile peavalu tegema, hõreda metsa serval ja raiesmikuserval oli pidevalt vaja püüda puu taha hoida.
Suvaline koht metsas on täitsa õiges kandis. GPSist olnuks siis ehk isegi kasu, kaart polnud muidugi ammugi piisavalt täpne. Õnneks vajadus GPSi järgi oli ka vaid hüpoteetiline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar