Karjuv vajadus foori järele ...

Mustamäe poolt Keila suunas minnes on tipptunnil 16-18 vahel väga tüütu teha vasakpööret. Kõige parem tee läheb Järveotsa kaudu, aga Paldiski maanteed mööda on seal päris tihe tulek mõlemast suunast. Eriti vahet ei oleks ka Õismäe tee tagumist ühendust kasutada - kuigi siiski rohkem ristmikke ja ringe. Haabersti oleks täiesti mõttetu manööver - ring ümber Õismäe. Võiks Järveotsast pöörata ka Astangu peale ja siis Astangu teelt, peale Harkujärve küla parempööret maanteele jõuda, aga siis on maanteel juba 70-tsoon, pikk Astanguvaheline ring seljataga.
Pika jutu mõte - võiks panna foori kas Järveotsa-Paldiski mnt või Õismäe tee läänepoolse ühenduse otsa. Bussidele nagu nr 36 teeks ka asja lihtsamaks. Kui eelmisel suvel Harkujärve küla pöörde juurde kergliiklustee tehti, siis kahtlustasin, et sinna tuleb foor. Ei tulnud, ainult valgustatud vöötrada, mida eriti ei kasutata ja üsna kurvi peal kah. Igatahes, Harku ja Haabersti ringi vahel pole praegu ühtki foori, mistõttu liiklus on väga hajutatud ja korralikke vasakpöördeauke väga raske leida. Võiks sellise tekitada ...

Pargiteed

Sattusin läinud nädalal läbi käima Politseipargist - see on Park hotelli ees olev lahmakas haljastatud kvartal. Märkasin, et pargi põhjapoolsel küljel on üks talitee - inimeste poolt sissetallatud diagonaalis rada, mida ilmselgelt enamik liikujaid kasutab. Selliseid diagonaalseid jalgradu on meil linnas igal pool.

Mõistlik planeerija peaks need kaardistama ning katma statsionaarseks jalgteeks - tee peaks ikka tekkima sinna, kus inimesed käivad. Mittekäidava lähedl asuva statsionaarse jalgtee peaks üles võtma.

Politseipark on algselt väga halvasti planeeritud - see on orienteeritud risti pargiteedele. Ilmselt on see prantsusepärase pargi kujunduse filosoofiast tulenev, aga linnaruumis tegelikult mittetöötav lahendus. Inimesed tulevad parki tegelikult diagonaale mööda - sest tänavad on pargi servades. Tihti kõigis neljas.

Seega on tänavate ristumised pargi nurkades ja ristumiste pealt läheneb alati kõige enam inimesi. Vahel jäävad pargi külgedele ka T-kujulised ristumised, mõistagi on hea kui park inimesi ka nendest suundadest "vastu võtab". Aga põhisuunad on ikkagi nurkadel.

Inimene, kes linnas liikudes pargist mööduma satub peab kas minema piki pargi külge (liikudes piki ühte tänavat) või läbi pargi diagonaalis järgmise tänava juurde. Muid skeeme tal sisuliselt pole - kui ta just niisama töllerdada ei taha. Võib muidugi olla vajadus risti üle pargi minna T kujuliselt tänavate ristmikult teisele sarnasele.

Ometi - mulle tundub, et kõige mõistlikum on pargi jalgteed alati ülesehitada diagonaalidele, millele pargi mõõtmete lubades saab juurde liita väiksemad piki- ja risti-parki teed niisama jalutamiseks. Meie pargid on enamasti avatud 24/7 - neil pole ümber aedu ega suletavaid väravaid. Sellistes parkides võiks kaaluda üldse piki pargi välisserva mineva tänavaäärse jalgraja likvideerimist. Sellega soodustataks inimeste korraks parki sisse minekut - mööda üht diagonaali sisse ja teist välja.

Kõrgharidusest

(Miskipärast kustutas Facebook mõned kommenetaarid ära, kopisin need välja eraldi postituseks)


Kui ülikoolid õigesti töötaks ja õigeid asju õpetaks, siis õpetatud inimesed säästaksid töökohtadel olulises koguses raha, saaksid seeläbi olulises koguses suuremat palka, maksaksid oluliselt rohkem makse ja seeläbi parandaksid tunduvalt riigi võimalusi ülikoolisüsteemi ülal pidada. Kuna palgad üldiselt on meil aga väga väikesed, siis suur osa ülikoolilõpetajatest lahkub välismaale - Austraalias puuvilju korjates elab ka paremini ära kui meil paljud ülikoolilõpetanud kõrgharidust nõudval ametikohal. Nõiaring!
Mina eelistaksin siiski paremini tasustatud ülikoolisüsteemi, rohkem tasuta õppekohti ja mis peamine - rohkem stipendiume, et rahaliselt motiveerida üliõpilasi keskenduma õppimisele. Olen ise püüdnud töö kõrvalt õppida, aga seda on ikka oluliselt raskem heal tasemel teha.


Pealegi: need pikemad ülikoolipikendajad on 90 % tegelikult töö kõrvalt õppijad, kes maksavad makse või nende pealt makstakse makse. Rahateenimise hind on pikenev ülikool ja suuremad ülikoolikulud. Kas need ülikoolipikendajad maksavad selle ise kinni või veidi tuleb juurde panna - raske öelda. Praegu on süsteem juba niigi väga kõvasti kangemaks läinud, enam ei saa pikendada lõputult. Eraldi teema on lõpetamisetapp - selles on tohutult tudengeid - mõned üksikud ained või lõputöö puudu. Kuna asjad on peaaegu valmis, siis neid välja visata pole mõtet - suhteliselt väikese vaevaga annaks nende eest linnukesed kirja saada. Samas on nende enda motivatsioon raske koht, raha nende peale ülikoolidel ei kulu - kui nad asjaga peale hakkavad, siis muidugi õppejõudude juhendajate aega läheb, aga sealt on pearaha juba üsna käeulatuses - kui ainult lävepakust üle saaks ja potentsiaalsed lõpetajad juhendajatega oma lõputööde alal suhtlema saaks!

Enamikul juhtudel ei ole ülikoolikoha hinnad ka vastavuses: ülikooli põhikulud on püsikulud: maja ja ruumid - kütmine, mööbel, koristamine, õppejõudude palgad, töövahendid nagu arvutipark on väike osa kuludest. See, et kas õpib 10 tudengit või 25 tudengit ei tee mingit finantsilist vahet. Muidugi 100 tudengit peab juba mitmesse rühma jaotama ja seega õppejõude juurde võtma.



Õppe sisu: meil on liiga palju pisikese mahuga aineid: 3-5 EAP (1,5-2,5 vana AP'd). Kui välisüliõpilasena Taanis mässasin, siis sain semestri tehtud kahe ainega: mõlemad 15 EAP. Ühes 1 loeng nädalas, teises 3 seminari. Õppejõudude kulu oluliselt väiksem ja terve semester tehtud. Ainete lõpetamiseks pidi muidugi kirjutama korralikud vähemalt 15-20 lk tööd kokku, seega õpetasid sellised ained ka paremini teadustööd tegema ehk kirjutama! Klassikaline loenguvorm on oma aja äraelanud, olulisem on seminar ja arutelu. Tundides peaks räägitama asjad läbi, arutatama õppejõu ja kaasüliõplastega, mitte lugema aabitsatõdesid.