kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Kõrgharidusest

(Miskipärast kustutas Facebook mõned kommenetaarid ära, kopisin need välja eraldi postituseks)


Kui ülikoolid õigesti töötaks ja õigeid asju õpetaks, siis õpetatud inimesed säästaksid töökohtadel olulises koguses raha, saaksid seeläbi olulises koguses suuremat palka, maksaksid oluliselt rohkem makse ja seeläbi parandaksid tunduvalt riigi võimalusi ülikoolisüsteemi ülal pidada. Kuna palgad üldiselt on meil aga väga väikesed, siis suur osa ülikoolilõpetajatest lahkub välismaale - Austraalias puuvilju korjates elab ka paremini ära kui meil paljud ülikoolilõpetanud kõrgharidust nõudval ametikohal. Nõiaring!
Mina eelistaksin siiski paremini tasustatud ülikoolisüsteemi, rohkem tasuta õppekohti ja mis peamine - rohkem stipendiume, et rahaliselt motiveerida üliõpilasi keskenduma õppimisele. Olen ise püüdnud töö kõrvalt õppida, aga seda on ikka oluliselt raskem heal tasemel teha.


Pealegi: need pikemad ülikoolipikendajad on 90 % tegelikult töö kõrvalt õppijad, kes maksavad makse või nende pealt makstakse makse. Rahateenimise hind on pikenev ülikool ja suuremad ülikoolikulud. Kas need ülikoolipikendajad maksavad selle ise kinni või veidi tuleb juurde panna - raske öelda. Praegu on süsteem juba niigi väga kõvasti kangemaks läinud, enam ei saa pikendada lõputult. Eraldi teema on lõpetamisetapp - selles on tohutult tudengeid - mõned üksikud ained või lõputöö puudu. Kuna asjad on peaaegu valmis, siis neid välja visata pole mõtet - suhteliselt väikese vaevaga annaks nende eest linnukesed kirja saada. Samas on nende enda motivatsioon raske koht, raha nende peale ülikoolidel ei kulu - kui nad asjaga peale hakkavad, siis muidugi õppejõudude juhendajate aega läheb, aga sealt on pearaha juba üsna käeulatuses - kui ainult lävepakust üle saaks ja potentsiaalsed lõpetajad juhendajatega oma lõputööde alal suhtlema saaks!

Enamikul juhtudel ei ole ülikoolikoha hinnad ka vastavuses: ülikooli põhikulud on püsikulud: maja ja ruumid - kütmine, mööbel, koristamine, õppejõudude palgad, töövahendid nagu arvutipark on väike osa kuludest. See, et kas õpib 10 tudengit või 25 tudengit ei tee mingit finantsilist vahet. Muidugi 100 tudengit peab juba mitmesse rühma jaotama ja seega õppejõude juurde võtma.



Õppe sisu: meil on liiga palju pisikese mahuga aineid: 3-5 EAP (1,5-2,5 vana AP'd). Kui välisüliõpilasena Taanis mässasin, siis sain semestri tehtud kahe ainega: mõlemad 15 EAP. Ühes 1 loeng nädalas, teises 3 seminari. Õppejõudude kulu oluliselt väiksem ja terve semester tehtud. Ainete lõpetamiseks pidi muidugi kirjutama korralikud vähemalt 15-20 lk tööd kokku, seega õpetasid sellised ained ka paremini teadustööd tegema ehk kirjutama! Klassikaline loenguvorm on oma aja äraelanud, olulisem on seminar ja arutelu. Tundides peaks räägitama asjad läbi, arutatama õppejõu ja kaasüliõplastega, mitte lugema aabitsatõdesid.

Kommentaare ei ole:

Minu blogide loend