Tallinna külastas esimest korda AEGIS lahingusüsteemiga varustatud laev. Hispaania fregatt, mis on sisulielt esimesest seeriast, kus too Spy-1 radarisüsteem on piisavalt pisikeseks tehtud, et ei vaja suurt hävitajat või ristlejat kandepinnana.

rubriik õhtuleht

(Kuna ekspress mu "flash" pilte 2. märtsi hommikust kell 810 ei tahtnud raha eest avaldada, siis siin tulevad nad täiesti tasuta ning niisama välja - lugu oli sedasi, et piki Harju tänavat tulles nägin, et kaks meest neljasest seltskonnast koorisid end paljaks ja jooksid Raekoja platsil edasi-tagasi. Veel polnud lumelükkamis masinad kohalegi jõudnud. Seltskonnas oli muidu kolm meest ja üks naine, platsis serval seisatades ja vaadates kuidas nad taas riietuvad kuulsin hääli, mis tundusid kõnelevat omavahel prantsuse keeles. Või igatahes mõni romaani keel. On ikka lõunamaa poissmehed meil siis!)

Tiibeti meeleavaldus

Avastasin äkitselt kell 1610, et aeg juba nõnda kaugel on, et peaks kiirustama.

Jõudsin meeleavaldusele alles poole kuue paiku ehk pool tundi enne lõppu. Rahvas oli kohal, muusika käis, nägin veel Laari lahkumas ja Strandbergi kõnelemas. Riho Sibul - üks parimaid muusikuid - oli ka hilinedes oma autokooli sõidult kohale jõudnud ja esines - müts peas. Ilm oli kehvake ja ajalehtede hinnangud 100 inimesest olid pigem küll alahinnatud, ma arvan.


Vähemalt päris palju inimesi liikus edasi-tagasi, usun, et meeleavalduselt käis läbi vähemalt kaks-kolm korda rohkem inimesi kui pidevalt kohal olla võis suvalisel hetkel. Külma käes ei taha ju seista, minagi piirdusin 20 minutilise fototuuriga.





Pärast läksin EÜSi, sest nad olid väljakuulutanud Aljoša filmi, aga selgus, et väljakuulutus kehtis Tartu kohta - lihtsalt listi saadetud kirjas oli seda unustatud kirjutada!
Tallinnas tehti hoopis propagandat üritusele "Noored kooli" ja näidati filmilõigukesi meestest, kelle Rootsi peale sõda tagasi Nõukogude Liitu saatis. Nende seas küll vaid kümmekond eestlast, aga siiski. Diskusiooni jätkus kauemaks!


Peamiselt oli küsimus ka selles, et Rootsis ei õpetatud ega räägitud ei Eesti okupeerimise vältel ega pole ka hiljem palju räägitud, et mis siin ikkagi toimus. Küüditamised käinud läbi vaid ühest 1968. aasta õpikust, kus võrreldud USA tegevust Vietnamis ja Koreas ning siis tehtud tähelepanek, et ega NSVL ka päris puhas poiss ei ole, et tema on ikka ka pattu teinud ja inimesi ahistanud.




Kodu juures tegin veel mõned pildid lumisest Tšernogooriast-Monteneigrost-Mustamäest. Nagu ulmelistis paari päeva eest üks praegune ajakirjanik naljatas.



Tõepoolest - arvasin, et minu selle aasta suurim lumeelamus jääb Islandile, aga võta näpust - nüüd on Eestis rohkem lund kui Islandil jaanuaris oli!

Käisin teisipäeval tööinterviuul - kolmandal sellisel oma elus. Olin kahjuks veidi roostes, aga huvitav oli esimest korda sattuda Ülemiste keskuse lähistele uusrajooni. Või no - vana rajoon, mille paekivihoonetesse on kerkinud klaasmajad. Et inimesed klaasmajades saaksid uputada laevu ...

Ostsin bussipiletid Poola sõiduks, veedan seal volbri. Kui hästi käitun, siis lubati auhinnaks Auswitzi viia - kõlab väga hirmuäratavalt, mis?
Bussipileteid müüv tarkvara oli valmistatud firmas, milles vestlusel käisin. Alla avanes kena vaade, mööda rulleerimisrada sõitis rohe-valge Boeing 747, lühikese teise korrusega. Ilmselt kaubalennuk, mõtlesin.
Tuli kodune tunne ... Dragoris olin ju ka lennujaama taga. Kopenhaagen on küll Skandinaavia suurim lennujaam (või no umbes - Gardemoen ja Arlanda on üsna lähedal, Vantaa jääb mitme miljoni reisijaga maha), aga ega 747 seal nii hirmus tihedalt ka ei käi. Liinilende on mõned üksikud - Tokyo ja Bankok peamiselt, Newarkisse (New Yorkis) läheb ka Airbusi A-340. Lisaks mõned ajagraafikuga kaubalennud nagu see, mida ma kord pildistasin detsembris (ei viitsi linki otsida).


Parkimisplatsil kohtasin üle mitmete aastate klassivend E.'d. Üks parklast välja keerav auto kukkus mind nähes tuututama, keeras tagasi, esmalt rääkis mees roolis juttu. Ootasin veidi ja ennäe - tuli välja ka ja sai kümme minutit juttu ajada. Tallinn tähendab ka võimalusi tuttavaid kohata, võib imestada. Tartus (ja eriti urlibis) on muidugi tuttavad igal sammul ja raske suisa teretamata liikuda. Mitte nagu mustamäel.

Johannes Käisi maja, vana paekivist tööstushoone, mille müüride vahele on kahes servas klaasist kontorid ehitatud. Huvitav viis, mõneti. Seal asub nüüd ka Riiklik Eksami ja Kvalifikatsioonikeskus.

Minu ideaalne maailmakord eeldab intelligentseid roboteid, kes saavad kõigega hakkama ja võtavad inimestelt töö. Nõnda, et huvitatud inimestele jääb võimalus tegelda kunsti, kultuuri ja millega iganes mis neid huvitab - st huvitavate töödega.
Põhiline probleem on ilmselt masinate keerukus ja iseparanduvuse võime puudumine. Peaaegu täisautomaatsed tehased on olemas - kui ehitustegevuse ka peaaegu täisautomaatseks organiseerida saaks, siis kohe-kohe läheks ka transport ja inimeste hõivatus jääks vaid mõtlemist nõudvatesse valdkondadesse. Aga samas peab siis tagama kõigile - ka töötutele - enamvähem normaalse minimaalse elatustaseme, sest muidu aetakse seadused ja reeglid nii-nii üle pea ja hõivatakse kõik vabanenud isikud bürokraatias ära, niigi on need bürokraatiatendentsid masendavalt ulatuslikud.