Käisin teisipäeval tööinterviuul - kolmandal sellisel oma elus. Olin kahjuks veidi roostes, aga huvitav oli esimest korda sattuda Ülemiste keskuse lähistele uusrajooni. Või no - vana rajoon, mille paekivihoonetesse on kerkinud klaasmajad. Et inimesed klaasmajades saaksid uputada laevu ...

Ostsin bussipiletid Poola sõiduks, veedan seal volbri. Kui hästi käitun, siis lubati auhinnaks Auswitzi viia - kõlab väga hirmuäratavalt, mis?
Bussipileteid müüv tarkvara oli valmistatud firmas, milles vestlusel käisin. Alla avanes kena vaade, mööda rulleerimisrada sõitis rohe-valge Boeing 747, lühikese teise korrusega. Ilmselt kaubalennuk, mõtlesin.
Tuli kodune tunne ... Dragoris olin ju ka lennujaama taga. Kopenhaagen on küll Skandinaavia suurim lennujaam (või no umbes - Gardemoen ja Arlanda on üsna lähedal, Vantaa jääb mitme miljoni reisijaga maha), aga ega 747 seal nii hirmus tihedalt ka ei käi. Liinilende on mõned üksikud - Tokyo ja Bankok peamiselt, Newarkisse (New Yorkis) läheb ka Airbusi A-340. Lisaks mõned ajagraafikuga kaubalennud nagu see, mida ma kord pildistasin detsembris (ei viitsi linki otsida).


Parkimisplatsil kohtasin üle mitmete aastate klassivend E.'d. Üks parklast välja keerav auto kukkus mind nähes tuututama, keeras tagasi, esmalt rääkis mees roolis juttu. Ootasin veidi ja ennäe - tuli välja ka ja sai kümme minutit juttu ajada. Tallinn tähendab ka võimalusi tuttavaid kohata, võib imestada. Tartus (ja eriti urlibis) on muidugi tuttavad igal sammul ja raske suisa teretamata liikuda. Mitte nagu mustamäel.

Johannes Käisi maja, vana paekivist tööstushoone, mille müüride vahele on kahes servas klaasist kontorid ehitatud. Huvitav viis, mõneti. Seal asub nüüd ka Riiklik Eksami ja Kvalifikatsioonikeskus.