Koolmeister Mikitamäel

"Tuntud muinasjutud, mida teie abikaasa liiga hilja või huulepulgajälgedega koju tulles teile räägib",
Kirjastus Murueide tütred, issanda aastal 2005.

Ma olen Mikitamäel, kontrolltööd on ülevaadatud, aga uute materjaliga on lood kehvad. Magasin veidi, veidi remontisin blooge, veidi luurasin inimeste järele. Veidi lobistamist. Veel kolmel korral saabun ma siia, et teha tööd. Tööd.

Jumalad

Rong - 65 krooni eest kaks ja pool tundi aega lugemiseks.

Ameerika jumalad olen peaaegu läbi jõudnud. Täna tekkis väike samastumine vasese härra Linnaga, kes täitis ainult käsku ja keda ideoloogia ei huvitanud. Teda tabas teatud afektiseisund teatud teeäärest peale võetud surnud naisterahva suhtes, kuid õnnetuseks oli see vale poole tegelane. Puhka rahus, härra Linn!

Sellised asjad juhtuvad pidevalt - eesmärkide kadu, mõjustet olemine inimestest, kes on hoopis teistsugused.

Pikendusjuhe

Ma läksin pikendus- juhet ja dvd toorikuid ostma: kumbagi toodet polnud saada ... ühte oli kena ilus tühi koht riiulis nelja-viie hinnasildiga, päris suur ja lai vahe niiöelda nagisid, kus need ripuksid, aga mitte ühtki ei rippunud. Tundub, et meil on seoses pimeda ajaga saabunud pikkendusjuhete suurmüügihooaeg.
Aga dvd-toorikuid polnud isegi mitte hinnasilti, kuigi oli cd toorikuid 20 erinevat marki. Minuarust võiks nüüdseks vähemalt 25% cd toorikute valikust olla dvd toorikud. Aga saada pole mitte ühtegi dvd tooriku liiki CM'is.
Ma helistasin sise- telefonilt infosse muidugi (juhe oli keerdus, aga mis siis). Pikendus- juhtmete peale saadeti mulle müüja, kellele kurta. Kurtsin mõlemat. Lubati homme uurida, aga sõidan siis juba Tarbatusse. Lõpeks piirdusin siidriga.

Aeg oleks täiskasvanuks saada

Umbes selliste sõnadega on minu suhtes esinenud peamiselt üks inimene. No mitmes mõttes on tal õigus olnud. Täna aga ma tahaksin, et keegi teine täiskasvanuks saaks.

Mul on üks väike töö: lihtne ja mitmeti huvitav - vaja pöffile mõnede filmide autorite/näitlejate kohta tekstikesi kokku otsida. Aga ei - ma ei tee piisava tempoga, endiselt. Piisava innuga. Ja ausaltöeldes on paljude kohta standartses imdb's ka vähe infot.

Ma sain täna oma kaamera tagasi garantiist. Üks klõps koduteelt.

Rutiin

Mul on sel semestril saanud rutiini lahutamatuks osaks sõitmine kolme asula vahel: kaks suuremat ja T tähega ja üks pisike ja M-tähega. Viimane läks täna õhtulehe esikaanele lollpeadest mastitehnikute süül, nagu üks mu tuttav kommenteeris: "Oled oskusteta ja tahad heaste tasuvat tööd? Mine Eesti telefoni!" - algne versioon naljast käivat Briti telekomi kohta. EMT kasutavat odavaid, kuid ilma korraliku betoonvalust aluseta maste, millel põlvkondade vahetudes raske on seadmeid välja vahetada, mis aga on kõrgemad ja mida aitab hõredamalt laiali paisata, kuid ühtlasi ei jõua signaal telefonist nii heaste enam mastini tagasi. Vastupidi on süsteem jälle ideaalne - emt omanikud kuulevad mastist saabuvat signaali hästi.

Aga rutiin oli teema - algab nädal unise esmaspäevahommikuga, mis kiiresti saab lõunaks ja muutub siis kiirustamiseks rongile ja vuramiseks raudse hobu vankris. Täna valisin traditsioonilise eest teise vaguni, kuhuni väga vähesed tallinnlased viitsivad lonkida ja mis alguses ideaalselt tühi on, kuid ajapikku kahjuks selliseks ei jää. Kuigi mis esmaspäevast tahta - kunagi pole palju rahvast. Seega - üle kahe tunni (ja pea alati rong ka hilineb - täna oma 20 minutit) lugemist. Nii hea, et on jäänud üks aeg ja koht, kus on võimalik keskenduda.
Siis esmaspäeva õhtune logelemine ja depresion algava töönädala pärast. Kiirustamine teisipäevahommikul - poolunisena, poolzombina. Kaks tööpäeva, rasket. Kaks rutiinseks muutuvalt rutiinivabadust otsivat meelelahutusliku õhtut kolmapäeval ja neljapäeval. Raske koolipäev reede lõpeb sõiduga aelgases rongis. Unine laupäev, pühapäev ... mil midagi teha ei viitsi. Ja algab otsast.

Kaks filmiõhtut

L. juba kirjutas oma bloogis ka minu kolmapäevasest filmiõhtust tema arvutiekraanilt, kuid mu oma filmitagavaraga. Ma ei lisa midagi muud, et see hakkas üsna hilja peale, peale minu üsna pikka mõtisklust, et mida tööpäevade järel puhkuseks teha.

Neljapäeval käisin ajalooringi filmiõhtul komöödiat Neeva Aleksander vaatamas, saal hirnus. Läksin hoolimata oma vaimu soovidest koju, kuid siis kutsus mind A. välja ja saigini üle oma hirmust ning sattusin Z. nimelisse Tartu joogikohta, mis oli rahvast pungil. Tore, mitmetel siin mainimata jäävatel asjaoludel. Sai end heaste tuntud, liiglobisetud. Ja peale rasket loengupäeva täna Revalisse, hommikul korjasin K. firmast üles oma 30x20 cm formaadis fotode katsetused, seitse pilti Norra maastikke. 9 kr pilt, mis arvestades fimensioone polegi ju hull, aga tõenäoliselt vajaks 4 mpix'ine kaamera asendamist 8 mpixise või umbes sellise peegliga - arghhh - raharöövel. Lõpeks on mu Z juba paar päeva enam kui kuu aega remondis ja esmaspäevaks veel Eestis pole.

Ekskursioon

Kujutate ette, kuidas klassiga ekskursioonil kohtumajas ja politseis viibiv anarhistist ajalooõpetaja esitab kohtu- ja politseisüsteemi naeruvääristavaid küsimusi laste silmeall asjapulkadele ning sülitab piltlikult öeldes nõuetele ning eriti hirmutavatele trahvidele, mis näiteks helkurita ringikäimise eest ähvardavad? Aga tõesti, miks peab inimeselt võtma tema võimaluse tema eluga riskeerida? Miks peab kohustama tühiseid asju, kui inimestel on omal mõistus peas. Miks peab darvinismile vahelesegama ja lollid eluringesse alles jätma? Õige kodanik ometigi käib teepeal sedasi, et vastutulevad autod mööduvad tast lähemalt kui lahkuvad.

No olgu, seda kõike ma päriselt ei teinud täna, aga meenutasin siiski laste silmeall kuidas ma oma elu esimese sigareti tegin aastate eest kolme pätipoisi poolt kinnipeetuna maanteepervel, süda hirmu täis.

Katus koliseb mis hull

Pealkiri tuleneb ilmast, mis on üsna sant, nagu arvatavasti kõikjal Maarjamaal ka, lisaks sellele Vana-Venemaa nurgale, kus mina kükitan. Musta jõe taga, teispool Võõpsut.

Ma alustasin eile rongis "Ameerika jumalaid". Väga hea tükk, mõnusasti pikitud minevikukatkeid (viikingid toovad oma jumalad, inglise litsiks muutund köögitüdruk jms) ja tänapäeva, nagu heale modernsele kirjandusele kohane. Veidi ropp vahepeal, julm, aga hea. Kokkusattumused, juhuste kokkulangevuse maagia, mida raamatud nii kenasti edasi annavad.

On pidev tunne, et peakohal tatsab keegi ringi või tehakse suisa ehitustöid.

Peale selle vaatasin ära season 4 viimase ose, selle quantum slipstream tehnoloogial põhineva laevaga.

Selgem hommik

Mulle jäi eile mulje, et me oleme liiga erinevad. Ma peaks vist selle unistuse peast heitma, sest ma ei teagi, et kas ta on enam unistus.
Müstika ... armastus on nagu taltsutamine, millest räägib rebane.
Tähendab, armumine on selline. Aga ma ei suuda neil vahet teha, olgugi, et nad on erinevad.
Inimesed, keda näed päevast-päeva ...
kuid ei tunne, ei tea,
aga lood pikkamööda neist oma müüdi.
Oluline komponent müüdiks on naeratused,
inimesed, kes sulle naeratavad ja keda sa teretad ja näed, aga üldse rohkem ei tunne.
Tundmine on ohtlik,
neid tundes muutuvad nad sulle võõraks,
arusaamatuks,
nad muutuvad iseendaks,
aga neid on raske aktsepteerida, sest nende mudelid sinus ja nemad reaalsuses lendavad laiali kaheks sinu mõistuses.

R: see kujutelm mis oled loonud kaotab kogu oma väärtused.

Jah see on kõige hirmsam, sest see oli tuttav, armas, oma, turvaline ...
Aga selle lagunemiseta ei saa olla, sest ajad taga vaid tuult ja lehti.

R: samas, kõik oleneb sinu kohanemisvõimest. kui suudad kiiresti ümber orjenteeruda ja loobuda müüdist, kohandades seda reaalsusega siis lõpptulemus võib midagi väga ilusat olla.

Kohanemisvõime pole mulle just parim omadus.
Mulle tundub, et inimesed jagunevad osalt kaheks tüübiks: kohanemisvõimelised, kiiresti reageerivad ja hea väitlusvõimega isendid
ning teisalt aeglase kohanemisvõimega, kuid keerulisi mudeleid, teooriaid kokku panevad isikud, kes dünaamilises olukorras kaotavad pea mõneks ajaks alati enne, kui tegutseda saavad.

Palun vabandust, R., et ma kasutasin Sinult luba küsimata meie vestlust. Osa sellest oli rohkem minu mõttearendus, ja seepärast võtsin selle õiguse, aga sinna mõttearendusse tõid Sinu paar repliiki selgelt vastust ja arendust, mispärast nad jäid ka sisse. Ja ehk tõi ka mõni mitte sisse jäänud repliik arengut ja ma tänan Sind selle eest, aitäh Sulle, R.!

Afektiseisund

Ma tõin täna peale kolmandat loengut oma arvuti remondist ära, nüüd on tal skandinaavia paigutusega klaviatuur, millel vaid paar klahvi on valesti ja neile panin peale kaasas olnud kleepsud. Teel firmast Lossi tänavale kohtusin arhiivi juures B.'ga, kes küsis, et ega ma juhuslikult Tallinna ei sõida. Ma ütlesin, et ei sõida ja liikusime mõlemad omi teid. Aga ma ei saanud pööratud õppehoonesse sisse, vaid lodisin allamäge. Tõin raeplatsist ühe roosi ja suundusin kiirelt koju. Pakkisin kümme minutit ja suundusin linna suunas, Atlantise taga hüppasin suvalisse bussi, aga selgus, et see läks vales suunas, kuid ta jäi Võidu sillal ummikusse. Kui kõrvalreas seisid ka autod siis soostus bussijuht mind välja laskma ja ma istusin otse bussi ees seisnud taksosse. Jõudsin viie minutilise eduga raudteejaama ja leidsin ka B. üles, kuid täna polnudki tema hällipäev, see oli juba kaks päeva möödas. Aga ma ju teadsin, et see oli siinkandis. Polnud ullu. Rauast hobu vankrirodu oli inimesi täis. Aga kuidagi sai oldud, sain teada palju uut ... ma ei tea, kas ma sellest rõõmsam olen, vist suurt mitte ... kahjuks. Hing on kummaline loom. Mul justkui läks hästi, ja samas justkui mitte nii väga.
Ja pärast käisin CM'is ja jalutamas ... mm, see oli hea ... selle üle ma ei kurda. Üldse mitte, üldse mitte ei vaeva mind miski sellega seoses. See on õnn. Nagu mina seda tean.

Tsementaed

Jõudsin filmile veel ühest allakäigust. Tsementaed. Raamatut olete eeldatavasti lugenud, mina igatahes olin, aga ühtlasi olin väga palju unustada jõudnud. Mu endine kursavend Ats soovitas mulle kunagi ammu Tsementaeda kui ühte head näidet šhokeerivast kirjandusest. Ja hiljem olen hankinud ja lugenud ka McEwani "Amsterdami".
Naljakas, mulle meenub "Herilase vabrik", kuigi ... seostavad faktorid on ennekõike peategelase noorus ja autorite eesnimede samatüvelisus.
Üks inimene, kellega täna raamatukogu kohvikus kohtuma juhtusin, arvas, et film oli liiga pikk ja liiga ettearvatav. Naljakas, mulle tundub, et McEwani mõlemat minu poolt loetud raamatut iseloomustab teatav etteennustatavus. Ma ei räägi teile raamatutest, sest ma ei mäleta enam hästi raamatuid. Õige ei ole neid viide ritta kokku ajada, kuigi näiteks herilasevabriku mõned naljakamad tseenid, mida seal kirjeldatakse, võiksin teile kohe meelde tuletada hoolimata sellest, et lugesin seda oma nelja aasta eest ja pole hiljem käes hoidnud. Mina ju raamatud ei korda, üldiselt.

Appi!

Päästke mind mu iseenda eest,
sest ...
teeb mu minaise kõik,
et võiks kahetseda tehtut ma.

Ootasin Balti jaamas kursavenda, et anda talle üle kaks vana TA Raamatukogust laupäeval laenatud raamatut, mida ma nagunii enne kolmabad-neljapäeva läbitöötamiseks kätte ei võtaks. Ootasin. Käisin edasi tagasi jaama sisse ja jaamast välja selle viienda tee suunas, kust pidi mu rong 20 minuti pärast liikuma. Ja ükskord välja minnes nägin mööda perrooni liikumas kellegi tuttavat kogu, minemas teise vagunisse. Kui ma siis lõpuks raamatud antud sain ja isegi rongi suunas tõttasin, siis astusin samast uksest sisse ja läksin läbi terve vaguni, kuid ... ei - ma olin eksinud. Kobisin oma traditsioonilisele neljapingile teises vagunis eestpoolt.

Tartus, vastupidiselt tavale, pöördusin tagasi, lahkusin jaamast tagaust pidi. Ja mida ma näen, mida ma tajun, mida ma tunnen ... aga afektiseisundis ei teinud ma muud, kui esitasin oma mölapidamatust. Kuigi ... natuke on mul hea tunne, sest ma sain mõne nii igatsetud naeratuse, mida ma hädasti vajan.

* pühib pisara *

Ülemeelik

Üli-meelik,
ülimalt meeleline ...

Ma olen ülemeelik,
oleneb, kõik oleneb.
Ka asjad, mida vihata,
mida mitte armastada ...
mida karta ja jälestada,
millest käia mööda kui paaria tunnusest ...
muutuvad afektiseisundis mu armsaimateks kaaslasteks,
mu tegelikuks osaks,
mu Pühaks Graaliks,
millele püüdlen ihus ja hinges,
milleta ei saa ja ei või.

Lobapidamatus

Ma ei õpi. Mitte ei õpi.

Käisin täna esimest korda endises TA raamatukogus. Väga kitsas oli seal. Sain kaks raamatut kätte neljapäevaseks seminariks, selliseid 1927.-1928. aasta vanureid juba utlib välja ei annaks.

Suundudes tagasi trollile juhtusin mööduma Lasnamäele suunduvate busside peatusest. Ma sain elektrilöögi.

On tore näha inimesi, kes annavad kogu oma olekuga, kogu välimuse ja käitumisega, välja elektrit. Sellist erilist elektrit, mis mõnda meie seast (õnneks mitte kõiki) elektrijänesteks teeb. Aga see paneb igatsema, ka. Aga midagi ei saa teha. Sest tehtud asjad ... need pole õiged asjad. Need pole pühad.

Teiseks sain konstruktiivset kriitikat oma paljusõnalisuse aadressil. Pean siinkohal ütlema, et see on pärilik viga, millise eelsoodumuse toob heaste välja teatud kasvutingimuste spetsiifilisus.

Ja lisaks käisin õhtul klassivenna juures. Väheke teed ja küpsiseid (ja mina ainsana seltskonnas ühe protsentidega joogi - 0,5 siidripurgi - mina, vana joodikuna).

Koertekool

Täna tegin pedagoogika alustes ettekande Saksa koolisüsteemist - kiirkorras ja natuke liiga palju rabistasin. Isegi närv oli sees, peale selle hoidsin liiga palju paberist, aga õppejõd ütles tagantjärele, et oli üle keskmise - ikkagi anne ja veri on parem kui vesi. Peab vist hommikuti sööma hakkama, või vähemalt lõuna ajal, sest ettekanne oli kell pool neli või isegi peale, üks viimastest ka ajaliselt 15 minutit üle läinud seminaril.

Pedagoogika aluste päris loengus rääkis õppejõud, kuidas sel nädalal oli miina härma gümnaasiumis tuletõrjeõppuse käigus "surma saanud" pool klassitäit lapsi, kaks lapsevanemat ja kaks õpetajat. Õppuste käigus "lõhatud" tossupomm tähistas tulekollet. Ühest esimese korruse klassist, mille ukse taga see oli, sealt väljus pool klassi ikkagi ukse kaudu, sest poisid ei allunud korraldustele. Nad oleks pidanud aknast väljuma. Paar lapsevanemat ja õpetajat "hukkusid" aga minnes koolis ekseldes samuti julgelt pommi juurde.

Peale loenguid käisin I. S.'i juures, mu DVD kirjutaja, mis ma talle laenasin, oli kogemata valede master-slave seadetega ning pidin seda veidi ümber seadma (ehk ühe kaablikoha võrra edasi lükkama ja eemaldama tema enda siidiikirjutaja ajutiselt süsteemist). Aga kohtumaks I.S'iga käisin koerte koolis, millisesse varem küll sattunud pole. Õieti oli tegu EPMÜ maneežiga, kus liival koerad ja nende trikiinventaar - rõngad, tunnel, takistused, laud-kiik.

Hommikul rääkis isa mulle oma elu naissuhetest, kompromiteerivaid materjale endast ja kaasõppejõududest jms. Üks anekdoot perestroika ajast:

Jänes jookseb metsas, leiab viinapudeli ja kilkab, et kus nüüd saab pidu pidada. Rebane kuuleb kilkamist, püüab jänese kinni ja nähes viinapudelit rõõmustab, et nüüd saab pidu pidada ja prae ka veel kinni pista. Hunt satub aga rebasele peale ja nähes tolle saaki rõõmustab: nüüd saab pidu pidada, praadi süüa ja naist ka veel. Karu juhtub aga hundile peale ja mõmiseb rahulolevalt: nüüd saab pidu pidada, praadi süüa, naist ja lõpeks kellelegi pasunasse ka anda.

(no, vabandust roppuse pärast, aga võimalik, et see on vene algupäraga lugu, kus rebane vististi filoloogiliselt võttes naissoost olevus on)