Lobapidamatus

Ma ei õpi. Mitte ei õpi.

Käisin täna esimest korda endises TA raamatukogus. Väga kitsas oli seal. Sain kaks raamatut kätte neljapäevaseks seminariks, selliseid 1927.-1928. aasta vanureid juba utlib välja ei annaks.

Suundudes tagasi trollile juhtusin mööduma Lasnamäele suunduvate busside peatusest. Ma sain elektrilöögi.

On tore näha inimesi, kes annavad kogu oma olekuga, kogu välimuse ja käitumisega, välja elektrit. Sellist erilist elektrit, mis mõnda meie seast (õnneks mitte kõiki) elektrijänesteks teeb. Aga see paneb igatsema, ka. Aga midagi ei saa teha. Sest tehtud asjad ... need pole õiged asjad. Need pole pühad.

Teiseks sain konstruktiivset kriitikat oma paljusõnalisuse aadressil. Pean siinkohal ütlema, et see on pärilik viga, millise eelsoodumuse toob heaste välja teatud kasvutingimuste spetsiifilisus.

Ja lisaks käisin õhtul klassivenna juures. Väheke teed ja küpsiseid (ja mina ainsana seltskonnas ühe protsentidega joogi - 0,5 siidripurgi - mina, vana joodikuna).