Kannatused

Viiendat päeva haige olemist alustasin taas ligi 39 kraadise palavikuga - õieti küll 38,7. Neelasin kaks paracetamoli. Passisin paarkümmend minutit ja läksin tuttava meditsiiniinimese soovidet arsti jutule. Seal ulatati mulle paber, kuhu allkiri anda, et ma perearsti üle tahan tuua. Aga ma keeldusin. Siiski mind kuulati ja vaadati kurku. Mu enesetunne oli selleks hetkeks (kuskil 80 minutit peale tablettide võtmist) üsna alla läinud. Kirjutati mulle üks kerge antobiootikum ja kõharohi. Samas kinnitati, et kopsupõletikku või bronhiiti ei ole. Küll on tugev viirusnakkus.
Hankisin ravimid (ja olin apteegis kokkukukkumise äärel). Läksin ühikasse. Uurisin õppetegevust. Lõpeks veendunud, et kui ma end homme kell kaksteist elava surnu moel praktikumi inimesi nakatama ei vea, siis ei ole ma automaatselt tõmmanud enda aines saadavat maksimaalset võimalikku punktisummat 95 peale, vedasin ma end välja - seljakott pakitud ja suundusin bussijaama, et maha jääda kella kolmesest suurest ekspressist. Mihkel Pärnoja oli samas bussis. Ja veel hoiatuseks kõigile samas bussis viibinud isikutele - sööge vitamiine ta tehke profülaktikat, sest teie seas oli nakkuskandjast paaria. Ja kaastunne neile, kes väljamaale olid lendamas.

Nii - nüüd ma siis tean

Tean, miks mul eile pea valutas ja ma töövõimeline polnud, miks ta ka täna hommikul ka valutas. Miks mu teine ettekanne eriti kvaliteeditu sai, koos laiskusega muidugi osalt. Miskipärast ei leidnud ma hommikul oma kootud mütsi - tuli sall ümber kõrvade mässida. Aga siiski ei olnud eile mütsi musta silla piirdele jätnud. Õnn. Väikestes asjades, et päriselt kõike ära kaotada ka veel ei oska.
Ahjaa - põhjus - 38,8 kraadi sooja minu kehal!
Praadisin pannkooke vorstiga, st seda, mis üritas olla omlett, aga eriti polnud. R. oli ikka rahul ja ähvardas mind restorani avama sundida.
Mõte venib kui iiris, aeg tundub paigal seisva. Kummaline.

Tabatud!

ainult töö

ainult töö on see,
mis jääb seltsiks meile alati,
ei saa ta petta meid - ei reeta,
vaid rõõmu annab - alasti!

Vahvaid pilte (reklaamiosakond)

kapitalism
kapitalism
kapitalism
tatcherism
nomoremac's
muu koht

Vot selline mees ma siis olengi ...

(Selgituseks olgu sõnatud, et pealkiri on põhjustet ühe pildile sattunud isiku hüüatusest selle pildi teostamise ajal ja mina ise pildil pole, ma lihtsalt olen selline mees, kes tegi uitmõtte ajel luba küsimata selle pildi oma headest tuttavatest (esiplaanil))

Kallis aeg

Naljakad asjad juhtuvad maailmas, ei - ma panen silmad kinni ja ma ei unista ning ma ei näe und.

Sai luurelennukite slaidisõu siiski veebi laetud.
Nädalavahetamine oli kurnav. EKLi kommerss ja miskine naljakas tervisekahju, mis selle järel öösel mu nii kaugele viis, et ma teise päeva hommikuse osani ei jõudnud. Ja naljakas oli kohata ühe Tartu ajalooõpejõu poega, kes õpib TTÜs umbes sama ala kui mina omal ajal õppisin, vähemalt omal ajal oli soojustehnikutel selle ala inimestega väga palju tegemist.
Täna sain Kristeli kulu ja kirjadega Tsink-Plekk-Panges ohtralt süüa, lõpeks peab ju meeles pidama isikuid, kes minu sünnipäevadel on käinud. Eelmisel aastal oli neid suisa kolm (K., K. ja I.). Tervenisti, või mis? Kahele on nüüd vastu sünnipäevast osavõtt tehtud tehtud. K.'le kinkisin "Püssid, pisikud ja terase" - etnoloogia/antropoloogiahuvi korral (mida ta viimasel ajal ilmutanud on) on ehk täitsa asjalik täiendus riiulisse. Ise olin kahe aasta eest suvel lugedes väga rahul.
Eile oli raske öö, täna olen juba enne kahte väsinud, aga homme saab taas magada - teisipäevased varased tõusmised on selleks semestriks otsas, minu õnneks.

Tango pole tants taoistidele

Kuigi pea ei tohi tõusta, siis vahepeal peab liikumine olema jõuline, vahepeal lihtsalt kulgev. Tundub, et ma sain asjast sellel kesknädalal just sedasi aru.

Slaidisõu luurelennundusest on valmis, FTP servudesse ei saa miskipärast ei utlibis ega Narva lossis sisse, aga ehk saab selgeks.

OOPi projektiks on üks rühmakaaslane värvatud. Otsin jätkuvalt uusi huvitatud liikmeid ja koodin juba esimest osa süsteemist, kuid oleks vaja nõuandeid ja mitmekesi läbimõtlemist.

Nüüd end korda seadma lauba õhtuks.

Minu tunded moe suhtes on külmad

Kolmapäev

Purjus peaga ei tohiks teha sissekandeid. Tervitus hr. Mart P., kes mulle ses asjus täna ka sõnu luges, et ma ikka mõtleks enne kui kirjutan. Siinkohal ka minu austusavaldus hr. Mart! Leian, et oled tõeline Eesti ohvitser, selline nagu mina tahaks, et ohvitser oleks (kuigi ma sõjaväge näinud pole) .
Ja veel, et ma püüdsin aasta enne politoloogiasse saada - ebaõnnestunult 2002. siis. Ning Amberi viis maakeelset raamatut olen lugenud, kuid "Herilase vabriku" asemel oleks vabalt võinud ju ka "Hyperioni" mainida. ( Tõsi - kolme esimest - kaks (teine ja kolmas) olemas ja kolmanda (õieti neljanda) ostuga peaks kiirustama. Mmmm ... E.L.'i käest seda 98. aasta aastavahetusel laenates lugesin terve aastavahetuse öö maha.)
Aga mainida tahtsin seda, et Herne poe hapukoorest on naljakas ilma jääda sel põhjusel, et müüja nii purjus oli, et eelnevatelt klientidelt 600 kr sisse kasseeris.

Rutiin

Naljakas - taas kisub värk traditsiooniliseks rutiinikis. No tegelikult eranditega ja enam sellist esmaspäeva ei tule.
Alustan pühapäeva hilisõhtuga ehk ajast, mil kell esmaspäeva peal - tegin ajalooõpetamise alal arvutiga koduülesande - ainsana kuumades kartulites. Seejärel keerasin kahe paiku magama ja äratuskell ajas mind kenasti pool seitse üles. Kiirkorras pakkimine, söömine ja trollile. Trollile tuli sama õpetajanna(?), keda ma sel semestril ka kahel varasemal varahommikul trollis olen näinud (GAG noor õpetaja?). Rongil oli sama OOPi võttev preili, keda ma ka kahel varasemal korral rongis kohanud olen. Täna tegin lõpuks juttu ka, poole distantsi pealt, vaja ju koguda tuttavaid nägusid, kellest ehk võiks õnne korral abi leida. Ja rongis oli sama väga viks noormees, kellega ma kaks eelmist korda ebamugavat klassita pinki olen jaganud.
Seejärel tuli viis loengut/seminari. See pole küll õnneks iganädalane olnud ja kuna kümnene loeng lõpeb siis seda enam ka ei tule. Kolmanda ja viimase loengu eel nägin lossi kohvikus ühte daami ja mulle meenus kuklakratsimise peale, et see oli just see daam, kes inglise filoloogidele ingliskeelsete maade ajalugu annab. See daam, kellel ei õnnestunud tanu alla saada, sest ta Kaukaasias vms omal ajal ei tormanud odavaid "juveele" kokku ostma. Nagu ta loengus ükskord naljatas, et see olla halva õnne toonud. Ta meenutab mulle veidi Kukrust, GAGst. Nii ei tohiks võrrelda elavaid surnutega, aga mis teha. Peamine on nimelt see, et nõnda tore on näha inimesi, kes oskavad keskenduda ja pühenduda sellele, mida armastavad. Ükskõik kas füüsikale või millele iganes. Keskenduvad ja unustavad isikliku elu ära.
Peale kolmandat loengut ülalt alla tulles kuulsin tuttavat häält. Ma jätan kirjeldamata, et mis tundeid minus see hääl tekitas.
Siis kaks tüütut pedagoogika seminari.
Ja siis rutiinivaba osa. Täna sai minust - vaesest patusest - korporatsiooni Fraternitas Liviensis rebane. Oh õudust! Eksole? Sellest ei tasu vist kirjutada, eriti veel naljatlevas pilavas toonis, mida ma ikka tahaks harrastada. Seepärast jätan jutu siinkohal katki.

Message no. 74

Author: Madis Veskimeister (MadisVeskimeister)
Date: Friday, March 10, 2006 16:16

Kas mõni rühm midagi lahedat ka plaanib teha? Mingit simulatsiooni/mängukest? Ma olen siin tõenäoliselt kõige matemaatikakaugem isik kogu aine võtjate hulgas (bakalaurus semiootikas ja ajaloo magistrant) ja tahaks midagi suhteliselt matemaatikakauget ning huvitavat ühiskonnastatistilisel/ulme/alternatiivajaloo vallas.

Endal on teatav aastaid vana kinnisidee Master of Orion 2 laadsest asjast/mängust. Võib piirduda ainult lahingu osaga - objekt taevakeha, mille järglasteks on täht, planeet, ringmaailm, laev. Laevastik koosneb warpmootoreid omavatest taevakehadest, laevadel/planeetidel on ehk meeskonnad, kelle oskused mõjutavad nende toimimist. Laevadel/planeetidel on mootorid, erisüsteemid, laoruumid resurssidele, kaevandused, tehased jms. Lihtsa kasutajaliidesega ja käigupõhiselt saaks siis anda käske ja neid viidaks ellu. Jap - keeruline. Aga siiski minuarust huvitav ja uhke. Kui keegi midagi sarnast disainida tahab, siis oleksin käsi liituma. Kuivõrd ma ei tunne end kõige tugevamana ise kogu koodi kirjutama (küll ma olen paar-kolm aastat tagasi teinud sellise asja kirjutamise katseid pascalis), siis ma esialgu ei julgeks päriselt rühma juhtimist enda kanda võtta.

Unenäost ning naeratusest

Ma nägin täna unes, et olin siiski ostnud kaljapudeli (ma tegelikult kaalusin eile porgandi Active'i ja kalja vahel ning valisin esimese), kuid kali oli sama porgandivärvi ja kuidagi paks ning vajas etiketi järgi lahjendamist ning sisaldas majoneesi. Kas ma peaks kahtlustama, et minu sisemine mina hoiatab mind selle joogi eest?

Aga naeratuse sain kõrgete puude all, selle samasuguse, mis mind ikka rööpast välja viib. Unikaalse.

Reedene pilt

Ma tahaks lennata

Ma tahaks lennata,
tunda kõrgtehnoloogilist põrgumasinat enda kätte all,
taltsutada draakonit,
panna tema järelpõletid sülgama leeke,
tõusta pilvedesse,
jätta kaugele maha maa
ja ignoreerida kõike madalat ja maist.
Ja manööverdada ja pöörelda,
välja keerata ning tunda neid G'sid.
Sihtida kõiki,
kes üritavad mu eksistentsi kahtluse alla seada,
täristada nende suunas kiirlaskekahurist
ning saata teele infrapunakiirgusest juhinduvaid rakette.
Olla samas ise nähtamatu ja kättesaamatu.
Võibolla öös,
kauge vaenuliku ja võõra kohal.

Ma tahaks ühte vana-vana lennusimulaatorit tagasi,
aga ma ei leia plaati.

Aga tegelikult koostasin ma ju ettekannet/slaide rahvusvaheliste suhete tarbeks. (Uskuge või mitte, aga need asjad on omavahel seotud)

tähelepanek

"Eluterve paarisuhe toimib püsival teineteise mittemõistmisel, kuid sellest mitte aru saamisel."

Lohutamatu

Naljakas ... kuidas ma suudan nutta. Ise ei tea ka miks täpselt - palju konvendi õlut sees. Äkki mulle tulid paar pisarat silma B. pärast, kelle töökohta läheb homme üks Fraternitas Liviensise liige uurima Petseri majaplaane. Või K.K. (nr1) pärast, keda ma nägin täna raamatukogus närviliselt tagumas sõrmedega vaest väikest arvutihiirt. Või K.L. pärast, keda ma kohtasin peale juuni kuud esimest korda ja kellega vahetasin paar sõna, kuid ei osanud rohkem. Tõenäoliselt, õieti - kindlasti mitte T.T. pärast, keda ma nägin väljudes utlibist vestlemas miski tumedapäise noormehega.

Tõenäoliselt mitte kellegi pärast - kelle saatana üle minul peaks nutta olema? Ei ole ju! Ei ole olemas nuttu, mida nutta kellegi pärast! On ainult kurvastus üksi olemise pärast, et keegi ei mõista. Ja illusioon, et keegi mõistab on ainult illusioon, mis saabub siis, kui väljendad end valesti ja mitte päris nii, kui vaja oleks olnud. Aga alatasa jääd väljendama valesti. Pole olemas õigeid sõnu, on õiged mõtted, mis otsitud sõnade tähendusrägastiku virrvarris teiste inimeste eest kaduma lähevad. Kui mõtted sõnadeks taon (kui adrad püssideks), siis kaotavad mõtted ennast (püssid tunduvad kasutu rauana ja kui seda uskuda, siis see ongi nõnda).

Aga täna tegin kotlette:
300 grammi hakkliha
2 muna
segada ja maitsestada soola ja pipraga
keerata jahu sees ja asetada pannile

Lihtne, lihtsam kui kodused, ja ei läinud pruuniks ka nii hästi. Aga hiina kaste ja makaronidega maitsesid imehead, jätsid suu õhetama.

Ah ja veel - R. peaks staariks hakkama - tal tuleb see laulmine välja nii hingega ja kenasti.

Otsin

Otsin taga miskist väge inimeste seest -
ei leia,
või kui harva leian -
aru kaotan,
peletiseks muutun.

Ei või otsida,
kuid miski sunnib sees,
vist peletis,
kes ainult nii saab eluvõimaluse karmis ilmas.