Kannatused

Viiendat päeva haige olemist alustasin taas ligi 39 kraadise palavikuga - õieti küll 38,7. Neelasin kaks paracetamoli. Passisin paarkümmend minutit ja läksin tuttava meditsiiniinimese soovidet arsti jutule. Seal ulatati mulle paber, kuhu allkiri anda, et ma perearsti üle tahan tuua. Aga ma keeldusin. Siiski mind kuulati ja vaadati kurku. Mu enesetunne oli selleks hetkeks (kuskil 80 minutit peale tablettide võtmist) üsna alla läinud. Kirjutati mulle üks kerge antobiootikum ja kõharohi. Samas kinnitati, et kopsupõletikku või bronhiiti ei ole. Küll on tugev viirusnakkus.
Hankisin ravimid (ja olin apteegis kokkukukkumise äärel). Läksin ühikasse. Uurisin õppetegevust. Lõpeks veendunud, et kui ma end homme kell kaksteist elava surnu moel praktikumi inimesi nakatama ei vea, siis ei ole ma automaatselt tõmmanud enda aines saadavat maksimaalset võimalikku punktisummat 95 peale, vedasin ma end välja - seljakott pakitud ja suundusin bussijaama, et maha jääda kella kolmesest suurest ekspressist. Mihkel Pärnoja oli samas bussis. Ja veel hoiatuseks kõigile samas bussis viibinud isikutele - sööge vitamiine ta tehke profülaktikat, sest teie seas oli nakkuskandjast paaria. Ja kaastunne neile, kes väljamaale olid lendamas.