Pilvelõhkuja vastas

100 - rahutu uni - harjumatu on nõnda vara magama keerata.

625 - äratuskell - ärkveloleku hetkel, peale segaseid unenägusid.

701 - bussile ronimine.

715 - Orissaare.

725 - Ehmatus ja väike jooks poe juurest bussijaama suunas, et veenduda, et ees olev väike kaugliinibuss on suundumas hoopis Tallinna.

(igavus)

800 - kiire käik just avatud kauplusesse.

805 - taas bussijaamas sarvesaia õgides.

815 - saabub Neomobili Tallinna buss - suundun bussi taha, et oodata jätkuvalt enda sihtmärki - minu taha koguneb paar inimest.

820 - saabub väikebuss suunaga Tartusse, avan ukse, bussijuht tõuseb ja vaatab taha - "Üks koht peaks kirjade järgi olema".

Möödub närviline minut - minu selja taga on kolm inimest.

Bussijuht jõuab veendumusele - "Kohti ei ole!"

Pöördun kiiresti, hakkan jooksma viis meetrit eemal seisva Tallinna bussi suunas, mis samadel hetketel alustab liikumist.

Lehvitan (Tallinna) bussijuhile tema küljepeeglisse. Jooksen ...

Aga buss ei peatu. Vähemalt ühest või maksimum neljast kliendist jäi buss ilma. Oma ilmsel süül, kuigi kohti oli.

(veedan kaks tundi Orissaares, sellest suurema osa onu juures kohvi juues ja vesteldes, aga samas kuri)

1020 - poen järgmisele Tallinna suunduvale bussile - 125 kr (mitte 110 nagu tavaline Pääsküla sooduspilet on, millega olen harjunud sõitma)

1345 - Tallinna bussijaam

1400 - 724 (kes teavad)

1620 - Emajõe Chicago, pilvelõhkuja vastas.

70

70 cm mööbliriiet, 50 cm kahte erinevat impegneerriiet (üks punane), neli klambrit (neist kaks punast), 3 meetrit tugevat paela (hall, ühel küljel pruunikas muster), kaks väikest halli tõmblukku, kaks erineva pikkusega pikka ja punast tõmblukku ...



place your bets! ;)

pildibloog

Kategooriliselt

Lükkan kategooriliselt ümber kuuldused oma varasest surmast. Vaikimise põhjuseks on olnud pigem kool. Toidu valmistamine on ohtlik. Alatasa õnnestub seda valmistada mitme inimese jaoks sobiv norm ja siis oma vaest vatsa üleliia venitada.

Veel üks maduuss

punkt

Kilk arutas kõrvallauas biodiisli värki kellegiga, khm - ehk advokaadi või muidu jurakaga. Praamil.
Märkus esseistika rindel: esseest ei saa nõuda, et ta peegeldaks inimese loengutes omandatud teadmisi. Suur kivi kahe õppejõu kapsaaeda. Aga minul oli kaks ilusat esseed :)

*solvunud*

Kvantgeneraatori plahvatus

Täna pannakse mulle OOP sisse. Kõigi eelduste kohaselt B (praegu on 79,5 sees ja 10 on võimalik juurde saada). Õnneks või kahjuks oli eksam oluliselt raskem, kui ma jooksva töö põhjal oletasin. Võibolla jäi üks kahest eksamiülesandest kiirustamise tõttu kogemata kompileerumatu, sest sain vaid kolmandiku võimalikest punktidest.

Aga ma plaanin oma OOPi rühma projekti jaoks kodulehekülje organiseerida. Mul on selleks luba olemas. Esialgu lehekülge pole, aga täna laadisin üles mõned failid:

• projekti kompileering enne viimaseid suuri täiendusi
  
• galerii viimase kasutamisest
• aines esitatud lähtekood
• aines esitatud projekti aruanne
• aines esitatud dokumentatsioon
• aines tehtud esitlus
• ja kaust ise

Ja muidugi suured tänud rühma kolmele ülejäänud liikmele! Ilma üheta teist poleks see asi lihtsalt võimalikuks saanud!

(täiendus 23.06.06)

Panen välja ka viimased versioonid:

• progressrelease
• progresssource

(sessi ajal pole tegelikult palju täiendatud, aga mõned asjad siiski)
(täiendus 26.06.06)

(täiendus 4.06.06: uuendatud jar (progressrelease): nüüd laeva statistikas ka torpeedode poolt tehtud tapmiste eest punktid ja lisaks tõime sisse relvade laskekauguse - enamik lahingust on nüüdsest torpeedode otsustada)

Kummaline

Mulle meeldib otsekohesus.
Ma ei talu inimesi, kes midagi kripeldama jätavad.
Ma ei talu, kui midagi öeldakse, aga kõik ütlemata jäetakse.
Kui öeldakse pool tõtt.
Kui vaikitakse.
Kõige ütlematajätmine on usaldusväärsusetu.
Osaline tõde on vaid vari tõest -
moonutatud ja värvideta.

Aga samas ihkan ma teinekord tunda lähedust inimestega,
kes vaikivad.
Kelle iga sõna on kuld.
Kelle iga sõna omab suurt tähendust ja ütleb palju.
Kelle isiksus on täis ebatavalisi märke,
mida näeb vaid kaugelt.
Millest suu ei paota.

Nad ei ütle kunagi kõike.
Samas ei kasuta nad ka poolikut tõde kui alatut vahendit,
et panna mind küsimuste ette.
Et mind kripeldama jätta.
Et muuta maailma omatahtsi,
kujundada mind. Uisapäisa.

Aga samas ma tean, et ei ole tõde.
Et kõik üle mu pehmete klahvide valguvad tõed on suhtelised.
Võibolla liiga väiksed, et neid üldse kirja panna.