Ahjaa ... eile käisime teatris NO99 Kajakat vaatamas. Oeh ... tunded on hirmsad asjad, nendest kõnelevate teoste jälgimine teeb nad mõneti veel raskemaks ja toob meelde. Ma ei taha tundeid.

Käisime R.'iga "ratsu- tamas". Esmalt ümber Nõmme, siis Harku järve äärde jõudsime kuskilt vahelt (Järveotsa tänav), seal õiget ümber järve asfaldist ratta teed ei kohanud ja roo vahele minev jalgrada oli liiga julm. Võtsime siis lähema väikese asfalttee, mis viis miski mõisa- sarnase hoonte kompleksi juurest läbi, kus asus kool. Seigeldes jõudsime uuselamu- rajooni, mille järel äkki asfalt lõppes ... "seal kus lõpeb asfalt" hakkas kaks kruusateed, üks viis künklikult üles-alla ja kõrval voolas kärestikuline oja. Tee muutus üha väiksemaks, tundus, et tahab igas järgmises hoovis suisa ära lõppeda, aga lõpuks jõudis siiski paika, kuhu oleks ka teine asfaldi lõpust alanud kruusatee viinud ja lisaks oli seal märk linna lõppemisest ning algas laiem põrutav ja s-kurviline kruusatee põldude vahel, mis möödus Tallegg'i tootmishoonetest ja jõudis asfaltteele, kust omakorda pöörasime Tabasalu suunas.

See on maru hea tunne, kui avastad, et oled mõjutanud kedagi natuke millegagi. Ohei - inimene pole sulle iseenesest tähtis, hea on kui tegu on toreda persooniga, aga oluline on mõju ... kangesti tahaks hoida käes niidijuppe ja mõjutada nukkude armeed, keda nimetatakse inimkonnaks. Nupukesed mänguväljal ... on tunne, et ...

Ma tahan liigutada nupukesi, tunda sellest rõõmu, mida ma nagunii kellegagi jagada ei saa.

Inimesi ei tohiks raamistada ja panna paika süsteemi. Ei tohi öelda kunagi, et konkreetselt nii ta mõtles ja nii ta tegi. On üldistusi võimalik teha, et inimestel on kombeks karta seda teist ja kolmandat ja seepärast käituda vältides neid ja neid asju, aga mitte konkreetselt.

Nupukeste mõjutamine mänguväljal lisab enesekindlust. See aitab kaasa olelusvõitluses, sest jääd meelde ... ehk saab kunagi kasu lõigata, või veel rohkem mõjutada.

Mõneti on kõik vähem tähtsad inimesed meile nupukesed malelaual. Need, kes pole me südames. Parema ellu jäämise nimel on hea neid siiski mõjutada, et nad annaks meile elus häid võimalusi... vedamise korral.

Ma olen veidi kergemeelne vahel. Vastutus on hirmus asi. Vahel on hing näidanud üles selle vastutuse koormat kellegi õlule lükata. Ja loomulikult - põgenevad rotid uppuvalt laevalt. Parem ise vastutada, ise mõjutada.

(Tänan, K!)

Ja esmaspäevaks olin J. ära hukutanud ...

Kui eelmisel nädalal tegin eel sondeerimist, et kas siin jalgratast hoida saab ja kuidas sellega on, siis J. ütles, et peaks ka jalgrattaga tööl käima hakkama, aga esmalt peaks jalgratta hankima. Esmaspäeval ... võite te ühe korra arvata, millega ta tööle jõudis. Ja millega mina teist päeva tööl olen ... millega ma veel kuidagi täna kadriorgu ukerdama hakkan ja öösel läbi pimeda linna tagasi. Vähemalt on nüüd mõlemas otsas tuled.

Ma peaks kirjutama motivatsioonikirja (saksa keeles?), tegema CV'd ... ennekõike õppimise kohast vist. Kiirustama! Uurima ... aga laiskus murrab ... ons see kevadväsimus?

Piritale ja tagasi

Raud

Nädala kokkuvõtte teemal "jeetehnika"

Nädala algus tõi uudise SpaceX stardist, kindlasti mäletate, et see polnud üdini positiivne. Mulle oli uudiseks, et SpaceX plaanib oma mehitatud rakettkosmoselaeva Dragon, mille võime inimesi orbiidile toimetada oleks senistest ja ka tõsiselt plaanitud rakettide põhistest (pean silmas uut Apollot ehk USA uut kuuprogrammi ja selle kuue mehega kerget transpordiraketti) transpordiviisidest suurim - 7 inimest! Seni on sellist võimalust (ja ka mitte suuremat) pakkunud vaid raskest metallist ja keraamilise plaatkattega lennukid. Meeletult kallima raha eest.

Kolades ja uurides sattusin veel nädala jooksul mõnedele asjadele nagu hübriidrakett mootor, mis vedas edasi ka SpaceShipOne'i. Aga uurides AnzariX price'i kandidaate jäi silma DaVinci projekt, kel oli plaanis raketti lasta heeliumiga täidetud õhupalli küljest 21 km kõrguselt hoides sellega kokku meeletu koguse muidu ronimiseks kuluvat kütust. Muidugi on nende projekt kahjuks seisma suikunud peale konkurentide õnne, aga nüüd on nad seotud ja arendamas mõneti veelgi huvitavamat projekti - niisiis - samas lennukis sees nii reaktiiv kui rakett mootor, imeline vaade ning suurepärane kiirus ning ilus disain. Plaanis nagu näete ka kahe kohaline versioon ja oluliselt suurem ning kahe astmeline ehk mitme lennuki kombinatsiooniga (nagu SpaceShipOne) lennuvahend. Aga esimene plaan on palju ilusam!

L. mainis täna, et New Scientist olla maininud, et olla avatud uus Lõuna polaar teleskoop, mis kaaluvat 280 tonni ja oma külmal ja kuival alal võimaldab vaadelda mikrolainepikkustel palju etemini. Mul tekkis segadus, et mis teleskoop ... uus teadlane on muidugi tasuline ajakiri ja kõike välja ei anna. Poolusele 280 tonni metallkonstruktsioonide vedamine võtab ilmatuma hulga lennutunde suhteliselt väikestelt transpordilennukitelt nagu C-13o (20000 kg kasulikku massi, aga poolusele minnes peab ju jääma veel tagasi lennu kütusevaru alles ja jääl kergemini pidama saamiseks tuleb vähendada massi). Maismaad, õieti maisjääd mööda on poolusele ilmatuma pikk ja aeglane teekond, mis läheks vaat, et veel kallimaks. Kui tegemist on peegelteleskoobiga, ka väikestest detailisest kokku käivaga, siis suhteliselt kitsa kerega C-130 ei ole teps mitte masin, kuhu sellised detailid mahuvad ju üldse! Aga äkki see on raadioteleskoop? Igatahes kõlab kogu lugu äärmiselt kahtlasena. Eurooplaste suur nelja kaheksa meetrise peegliga pikksilm Tšiilis pidi 2006. aasta jooksul kokku saama, äkki suudeti ta alles nüüd fokuseerida kõik ühte punkti, et saavutada kurikuulus 11 meetrise peegli ekvivalent? Usutavasti oli selleks vaja palju tööd! Teleskoop asub lõuna poolkeral ja kõrgel külmas ja hõredas atmosfääris, ehk oli tegu kuskil millegi vääritimõistmisega? Keegi ehk seletaks ja aitaks vaest segaduses lõvikutsut astronoomia valla teadmiste edendamisel, siis astronoomia tehnika uudistes. Uudishimulikuks teeb!

Pööre - tõeks on saamas võimalus eraldada veest hapniku otse akvalangisti jaoks - seda mitte kulukal vee hapnikuks ja vesinikuks eraldamise viisil, vaid lihtsalt pumbates. Ammu ootasime!

Animatsiooni ja aiguse nädal

Huvitav, kas keegi on kunagi kirjutanud "Skandinaavia draakonite välimääraja"? Näiteks Hardangervidda kristallsilmne soomussaba? Või muud säärased imevigurid. Käisin esmaspäeval vaatamas koos E.'ga vaatamas "Paljude tellimuste restorani" ja "Ninja manuskript'i". Vaid kolmteist aastat, kuid ometi kõlab tehnikast läbi aeg. Tellimuste restoranil oli vaid venekeelne subtiiter, aga teksti oli ka ääretult vähe. Ninja manuskript oli üpris vägivaldne ja võitluslik. Julm.

Siinkohal mainin, et juba esmaspäeva õhtuks hakkas mu tervis veidi alla vanduma. Nüüdseks on nina ära hõõrutud ja heal juhul suudan üle elada ühe ärkveloleku tunni ühe paber taskurätikuga, tihti kulub rohkem.

Teisipäeval tegin tööd ... sai pooleteise kuu töö ära antud. Õhtul vajusin kodus magama juba üheksast, palavik tõusis. Kolmapäeva põdesin. Surmatõbe ei tundu olevat, aga ebamugav küll.

Niisiis esmaspäevast saati olid taskus piletid tänasele "Meremaa lugudele". Kui seda päeval ulme listi mainisin, siis sain kohe kurjakuulutavaid ähvardusi, et pole hea... aga selgub, et LeGuini teemal on juba varem filme tehtud ja need polevat tõesti kuhugi kõlvanud. No teame, et film ei kannata tavaliselt raamatut välja. Siingi oli film raamatuga üsna eriskummaliselt ümber käimas, kuigi pean häbiga tunnistama, et mõne aasta eest läbisegi loetud originaalid on mul halvasti meeles. Siiski ... ilus romantiline õnneliku poolse lõpuga anime. R. kurtis, et detaile oli vähe ...et võinuks olla rohkem, aga mulle meeldis see klassikalisus. Eriefekte nagu 3d liikumised oli vähe - mõned ratsutamised, kaugenemised, lähenemised ... ükd lend. Lõpp oli ehk pildiliselt tõesti kauneim, aga eks peagi ... aga selle klassikalise joonistus stiiliga, mis siit läbi kumas, on asi mitmeti palju ilusam ja nauditavam. Pole üleliigset ja alles jääb see oluline ... ilus.

Igatahes on kinos mõnus ... kui bassikõlaritest vuhiseb mööda ehtne draakon. Toob pisara silma.

Ahjaa - vaadake heas kvaliteedis flash trailerit - treiler.

Hakkasin eile "Ameerika psühhopaati" lugema ... kohutav asi, see lambakari, kes end eliidiks peab ...

"Ei kommentaari"

Mälu!

Ma kirjutasin sellest umbes täpselt aasta tagasi. Kui ma veel õpetajaks käisin, aga näe - täna selgus, et asjaolud olid teistsugused. Selgus, et ma mäletasin seda nägu juba varasemast. Ma nägin teda tegelikult ka kuu aega tagasi Tartusse sõites reede hommikul, eile olin selleks veidi hiline.

Ehk siis, et mulle just see nägu, kellega mitmeid kordi trollis ja trolli oodates kokku puutusin ja nägin lapsi teda teretavat ning seepärast ise õpetaja ametit pidades tundsin veidi hingesoojust, aga võibolla oli see alateadvuslik tähelepanek ja meenutus, et lõppudelõpuks oli tegu paralleelklassiõega.

Selgus täna ... kooli kokkutulekul. Nüüd Mustpeade maja ootab ... ehh - mitte liiga palju juua ...

Eile olin koos R. ja L. Varblases peale tööd tunnike-paar. Keegi härra "keemik" oli meiega, neljakümnendate eluaastate alguses tegelane. 8 aastat vangis istunud. Oli hiljuti 26 aastasest naisest lahutanud peale viie aastast abielu. Kummalisi asju juhtub ... aga vanus teeb rahulikumaks ja hävitab seda häirivat kärsitust, mis teeb vahel hirmuäratavaks ja ohtlikuks. Või paneb sisemuse pulbitsema.

Magasin ehk neli ja pool tundi sest va hansapank saatis kell 0600 ehk pool tundi enne äratust sms'i, mida pidin järgi vaatama muidugi. Ohõudu! Ei - vaid reklaam ... Loksusin rongiga Taaralinna lugedes eilset Ekspressi ja selle lisasid. Aga mõelda vaid - poole seitsme ajal on juba üsna valge ...

K. oli kogemata eile telefoninumbrit smsides eksinud ja nõnda ei saanud I. ruuterit hommikul kätte, kogu operatsioon "noorpaari kõik arvutid võrku!". Käisin selle asemel hoopis söömas koos T.'ga. Millalgi helistas L. ja ühines meiega kaputsiinoks. Sotsialiseerumine ... edasi loengud - selgus, et neid oli suisa kaks ja neile järgnes seminar. Olin magama jäämas loengutes ja istusin hoopis Tulilinnuga võrgus. Akut teise loengu lõpuni ei jätkunud, sest olin teist juba hommikul kulutanud, aga usun, et oma neli tundi tuli küll. Ikkagi aasta vana aku ka veel.
Seminari eel viskasin Tulilinnu isa juurde ja tõin poest odavat Laima shokolaadi ja tasuta saadud kliendikaardi, mis mind juba ligi kuu vist Tartus ootas. Seminaris oli raske ... isegi vanad mehed olid lapsikud ja pildistasid üksteist mobiiltelefonidega - kehalise õpetajad on siis sellised ... Sõin shokolaadi ja ajapikku tuli eluvaim. Kui räägiti aiikjuu testidest, siis esinesin oma arvamusega akadeemilise testi suhtes. Näited elust/egost enesest ... akadeemilise võimekuse test üldiseks ülikooli sissepääsemis viisiks riigieksamite kõrvale, et oleks valikut! 1/3 ülikooli kohti kõigil erialadel jagatagu intelligentsustesti (ja erialakatse - kui selline antud erialal on) läbi!

Edasi Magasiini tänavale ja ruuter kotis Zavoodi eest, Jakobi mäest, läbi Tähtvere Betooni kaudu Ravilasse. Halvast käimis seisus olen tegelikult praegu. Installisin emaplaadi patakat, sõin, olin sügavalt ahistatud omniseksuaalse väikse Reti käitumisest, liikusime edasi ruuteri installile ja lõpuks bussiga koju. Revolutsiooniteemalisele karnevalile Raekoja platsi kohvikusse hoolimata kutsest ei läinud. Magama peab ... homme kaheksaks seminari ja peale kümmet Lindanise bussile...

(Tuletame meelde, et kutsun juba ammu üles nimetama üks Tartu ööklubi kiiremas korras ümber klubiks Lindanise, mis iseloomustaks antud asutuste kontseptsiooni mõistmist suurema osa neid külastavate purjus meesisikute meelest ja oleks samas praegusest veelgi rahvuslikum ja shokeerivam!)

R. pakkus võimalust soodsalt Kadriorgu kolida, kõige ahvatlevam pakkumine seni, aga kuivõrd mind ootab mitu kuud võimalust üksi Mustamäe korteris peesitada ja võibolla sügisest Saksamaal, siis ei kiirusta.

Trolliga koju sõites nägin, et poisikestel olid käes rohelised mütsid. Kuulsad rohelised TTG koolimütsid ... läksin siis ja ahistasin neid juttudega E. (P.) M. ja muidu õpetajatest, aga pagana vähe oli aega ... vaid 10 minutit sõidab ju troll ...


Tellisin ka kaamera ära.Nüüd tuleb veel vaid raha teenida kaks head nädalat, aga mitte homme. Ootab Väike Puust Linn Jõe Ääres. Kõigi oma naudingutega.

CNN teatab, et NASA ja Boeing arendavad lendava tiiva kontseptsiooni lootuses, et veidi enam kui kahekümne aasta pärast hakkavad sellised reisilennukitena inimesi vedama. Ootame juba pikisilmi, aga loodame, et ka Airbus ei jää maha. Hoolimata sellest, et nende nimi - Airbus - juba otseselt viitaks nagu pikale kitsale torujale salongile, mis lendtiibade korral asendub kas ühe suure ja laia postidega salongiga või kolme või enama kõrvuti "lööv" salongiga (võrdlus - gooti kirik).

Forellipüük Ameerikas

on väga sürr raamat. Arvatavasti on seda ka "Arbuusisuhkrus", aga hoolimata sellest, et teda juba aastaid mulle soovitatud on, siis lugemiseni pole jõudnud. Ja kõigi eelduste kohaselt on nad väga erineval moel sürrid raamatud. "Forellipüük Ameerkas" meenutab veidi Vonneguti teoseid, aga läbivaks liiniks on vaid pealkiri ja seda kuidagi väga võimatul moel. Kõik muutub "Forellipüügiks Ameerikas" ... kontekstid on kaootilised, hüpeldakse peatükist peatükki hoopis teistesse valdkondadesse, puudub tegevusliin - isegi selline Vonnegutlik hüplev tegevusliin, milles on justkui ette teada kuhu kõik viib ning kuhu jõutakse, aga kaootiliselt seotakse tegevuse aegu ja ruume kokku. Ei - "Forellipüügis Ameerikas" tehakse ka ajalisi, kohalisi, stiililisi ... kannapöördeid, vahitakse väga erinevaid valdkondi - raamatust saab kokaraamat, aga enam elu sündmused ja juhtumised ... noor pere puhkusel, napsitav ratastoolivana ... allakäinud kunstnikud, hullar. Segane-segane värk. Ei - paberiõgijatesse see arvustus veel ei kõlba, ma olen alles 80 lk lugenud (ja sellest 50 eile öösel peale poolt kahte).

Nõnda. R. kutsus välja sõitma, saigi siis esimene sõit uue punase "ferraariga" ära sõidetud. Siili - Lepistiku - Vilde tee - Ehitajate tee - Paldiski maantee - Loomaaed - Veskimetsa - Mustjõe- Marja - Mustamäe tee - Vaablase.
Ehitajate teel Õismäe suunal oli metsa veeres veel lumekorbid, millesse kitsas kumm kenasti sisse vajus ja ilusa raginaga sõitu lubas. Eile öösel Ghleni lossist tulles oli palju libedamaid jääkohti Trummi tänava ümbruses.

Nüüd saab kõvakettalt välja urgitseda kõik vanad renderdused:

"Kuninganna"

Käisin eile Sõpruses vaatamas ning külalisõhtul.

"Kuninganna" filmi parimad kohad olid ehk looduskaadrid Šhoti mägismaal, kus vanadaam Mercedese dziibiga ringi kimas ja mägijõekeses kardaani lõhkus, mis andis talle omakorda veidi aega ja võimaluse omaette olla. Mitte olla see autoriteetne veidi kivine valitsejanna, kellena ta näida tahab ja näima peab.
Printsess Diana ümber kogu teema keeramine ei oleks minu valik, ma ei saa ka aru rahvast, kes kollase ajakirjadnuse mahitusel nõuab midagi. Valitsejatele peab jääma nende õigus olla vaikselt, autoriteetne ja tagaplaanil.

Pärast puhastasin ja tükeldasin hulga porgandeid ...


(Mõeldavaid. Täna kuus aastat tagasi kinkisin ma esimest korda elus neiule lilli.)

(täna käib ulmelistis suur taplus mitte ulme teemal, mina võtsin ka sõna)

Saatja: Madis

Saaja: sf2001(kuskil)

Kuupäev: 07.03.2007 14:59

Teema: Re: Re: Re: [sf2001] Vanu asju harutades (offtopic)

Küsimus on majanduse isereguleerumises. Riigi ülesandeks on reguleerida valdkondi, mis ise ei reguleeru hästi. Hästireguleerumine tähendab suurima osa riigi elanike heaolu maksimiseerimist hoides kokku ebaproportsionaalseid kulutusi inimestele, kes ise ei oska enda tuleviku heaolu planeerimisega arvestada. Sibula probleemi lahendab aga turg lihtsamalt, sest üldiselt inimeste tervisele sibul halvasti ei mõju (kuigi on erandeid, mis kinnitavad reeglit). Sama moodi piimaga, kuigi piima suhtes allergiliste inimeste olemasolu teeb küsitavaks nn koolipiimaprogrammi olemasolu.
Aga - kuivõrd turu regulatsiooni tõttu oleks kõik kohad täis ainult suitsetajatele mõeldud kõrtse (sest sedasi saavad kõrtsiomanikud maksimiseerida oma võimalike klientide hulka), siis võiks kõne alla tulla vaid kaks lahendust -
A) Maksustada suitsetamist lubavad kõrtsid miski erilise ja kalli lisamaksuga - nii suurega, et vähemalt pooled kõrtsid keelaks suitsetamise kohe ära ja saaks selle maksuga katta siis näiteks osaliselt suitsetamisest tulenevaid riiklike kulusid.
B) Või keelata üldiselt suitsetamine avalikes kohtades ära.

Lahendus A oleks alati vaid poolik lahendus ja juriidiliselt kahtlane (mina pole jurist, aga ma usun, et mõni jurist võiks seda siin täpsustada), lahendus B oleks üldine ja reguleeriks asja ausamalt, tagaks paremagi kokkuhoiu.

Kokkuvõtteks: kuigi suitsetajaid/mittesuitsetajaid on enam vähem pooleks või suhteliselt võrdselt, aga turu iseregulatsioon ahistaks tunduvalt mittesuitsetajate valikut kõrtside osas (ja sunniks neid taluma suitsu), siis riik tuleb vastu, saades ise tasuks lootuse vähem kulutada arstiabi antud valdkonnale.

Tööinimestel on raske leida midagi huvitavat, millest rääkida. Eriti kui lihtsalt pole sotsiaalse soone kandja ja veeretad vaikselt omi päevi õhtusse. Veidi lugedes Iain Banksi ulmeromaane, veidi liiga palju niisama laiseldes ...
Aga vahtige seda imet: video automaatsest autoparklast, mida Euroopas (ja suisa ka Eestis) juba promotakse, mis idast pärit on, aga millega ameeriklased veel alles esimest katset teevad.

Kui on probleeme eelistustega, siis viska valimiskabiinis münte.

Mina sain sedasi viimse dilemma lahendet.

UT

"Inimene nagu kala" juurde me ei jõudnud. Olnuks liiga ropp vist. Aga lisaloona meelitasime välja "Liivimaa pastoraali" kogu oma hinges ja headuses. T-H oli ka büüne peal. Masendust tekitasid vahepeal ette roninud ja lõpuks õnneks taas lahkunud rullnokliku olemisega noorsandid - isegi sellisele kontserdile teised juhtunud ... õudne!

(Pegasuse mälu on E. juures ja ei taha korralduda. Doomsdaymachine'il jookseb juba mitu päeva uus Tomato firmware.)

Saatja: (tsenseeritud)@ut.ee <(tsenseeritud)@ut.ee>

Saadetud domeeni poolt: ut.ee

Saaja: avalikarvamus(mõelgeise)

Kuupäev: 01.03.2007 13:55

Teema: Teie kohta on registreeritud ÕISis korraldus

õppetoetuse/stipendiumi määramine nr. 01.03.2007


(Kas ma vähe saan raha? Nüüd tekib justkui moraalne kohustus õppida ka veel!!)

UFOd ja mina

Lugesin hommikul RSS'ist, et Kanaada endine minister oli kuulutanud vajadusest UFO tehnoloogiad vabaks anda ja kasutusele võtta, et vabaneda sõltuvusest fossiilsete kütuste vastu.
Postimees sai juba maha ka oma versiooniga. Selgub, et tegu on üsna vana mehega juba, nii et ei saa vist päris kindel olla kui hästi ta teab, mida räägib. Segaseid ufoteoreetikuid on ju ka päris okei inimeste hulgas, kes on muidu igati austust väärt. Mina hoiaksin veidi skeptilist suhtumist sellistesse fenomenidesse.

Aga ma usun, et elu väljaspool Maad on olemas.

Ma lihtsalt ei saa uskuda, et elu (ja võibolla ka tsivilisatsioon) on tekkinud vaid ühel ääremaa kollasel tähel paljude hulgast. Muidugi on kollased tähed erandid - punased on liiga vähe valgusviljakad (aga neid on palju-palju rohkem), sinised on liiga aktiivsed ja nende valgus purustab liiga palju kergeid keerulisi molekule (ja siniseid tähti on väga vähe). Kollased on ehk hea kesktee, piisavalt stabiilne ja pikaealine, samas tekitab piisavalt geneetilisi defekte ja aitab kaasa mutatsioonidele rohkem kui väetid punased tähed.
Galaktika keskosas on liiga suur tõenäosus planeedil kaotada stabiilne orbiit mõne läheneva teise tähe gravitatsioonivälja tõttu, galaktika äärealadel pole piisavalt raskemaid keemilisi elemente, mida läheks vaja bioloogiliste protsesside tarbeks.

Aga ma ei usu, et meie siin sellel pisikesel sinisel planeedil oleks ainukesed väljavalitud ja erilised ses mõttes. Neid kohti on veel. Võibolla hoopis teistsuguseid, võibolla sarnaseid. Tõenäoliselt ilma veel nii kaugele arenenud nn tsivilisatsioonita. Sest tsivilisatsiooniks arenemise teel on lõputu hulk kitsaskohti ja tõenäoliselt on tsivilisatsioonid häviv nähtus iseenese kogemata kombel hävitamise teel. (Need suured ajud olid suur probleem.)

Me ei saa arvestada, et me nendega kunagi kohtume ... et me nendega kunagi signaale saame vahetada on tõenäolisem, aga mitte üldse kindel. Aga me peame mõistma, et väga-väga töenäoliselt on nad olemas. Planeete leitakse juba kümmekond aastat hunnikute kaupa. Ennekõike suuri, aga juba ka väiksemaid. Ennekõike kaudsete meetodite abil ...

Tõenäoliselt pole UFOd siin kunagi käinud, või kui on käinud, siis me ei ole nende artefakte kätte saanud ja näinud - tõenäoliselt on nende masinad stealth nii raadiolainepikkuste kui visuaalsete lainepikkuste peal. Tõenäoliselt käiks nad isegi ringi pea nähtamatutena, kui nad käiks. Ma ei usu, et käiks.

Tõenäoliselt on vähemalt mõni neist siiski jõudnud tsivilisatsioonini ja ehk kaugemale kui meie.
Aga ma ei tea. Lihtsalt pakun.

Vabadus

Mis ühendab Volkswageni põrnikat, Samuel Colti kuuelasulist, Inglise pikkvibu, pistoda või mõõka, või pere- ehk priinimi ? Mida nad tähistavad? Üldisemalt autod ja (tuli-)relvad.

Nad tähistavad vabadust! Mõõk oli aadliku sümbol. Seda ei võinud käsitleda mõni räpane talupoeg. Koltrevolver sümboliseerib vaba kauboid metsikus läänes. Temaga seostub ka hobune - liikumisvabaduse kehastus enne asfaltdzunglite rajamist. Vabadust!

Hummer ei ole enam üksnes vabadus, vaid on võim. Nagu ka mõõk võib olla võimu märk. Eriti veel kristlikus kultuuriruumis, kus mõõk on transformeeritud risti kujuliseks ja sedavõrra seostub Jumala pojaga. Miks mõõk on risti kujuline? Miks katana või paljud idamaa mõõgad ei kanna endas risti märki? (Sellele küsimusele täna vastust otsima ei hakka, see kuuluks postmodernistlike semiootiliste nišiajaloolaste tegevusvaldkonda.)

Auto puhul oleks justkui võime pidada ülal seda põlevat vedeliku neelavat looma märk suutlikusest ellu jääda. Revolvri ja mõõga puhul on see ehk vähem märgatav, kuid vaieldamatult on tapariist darvinistliku ellujäämisvõitluse sees oluline lisaargument ja võimaluse looja.

Ja üleliia ratastega metallkastidega täidetud maailmas võib metallkasti puudumine muutuda vabaduse sümboliks, kuid seda mitte postdiktatuurses riigis, kus auto oli hüve, mida said lubada endale need, kes olid suutnud tõestada oma riigitruudust siseluure organitele. Autoostu load. Meie - alla kolmekümneste põlvkond on sellest ainult kuulnud. Neljakümnesed on ehk juba ka näinud ja nendest väga paljudele on auto seepärast vabaduse sümbol ja mitte sinist vingu eritav lehkav tapariist.

Isegi mina mõtlen viimasel ajal, et peaks minema autokooli. Mu vennal on load juba neli aastat - rohkem aastaid, kui mina temast vanem olen. Load on väljakutse ja muutuvad selleks üha enam. Artur C. Clarke otsustas enam mitte autorooli istuda, kui sai load kätte väga-väga mitmendal katsel kuskil Austraalia ääremaal ja sealgi kehva hindega. Kubric ei usaldanud oma elu ka kogenud pilootide kätesse peale seda, kui oli võtnud mõned piloodi tunnid ja näinud kui raske see on. Neil meestel oli juba siis, mida kaotada.

Minu isal pole kunagi lube olnud, temalgi oli mida kaotada. Minu emal pole autojuhilube olnud, küll aga on olnud mootoratta load. Vanaemal olid autojuhiload, mida ta suurt ei kasutanud. Võibolla sõitis mõne korra rahvakirjaniku ja stalini preemia laureaadi J. S. autoga, kuni tema veel elas. Ikkagi naaber ja sugulane. Vanaisal oli külgkorviga mootoratas, temagi ei juhtinud autot. Mootoratas (ja isegi jalgratas) on muidgi auto erivormid ja seeläbi samuti vabaduse sümbolid. Mootoratas võib olla ka hulljulguse ja surmapõlgurluse sümbol, oma kõhuli asendit vajavas vormis nn jaapanlased. Aga pikkade sarvedega tsiklid on pigem maantee vabadus. Isegi nn "lendav taburett" on vabaduse sümbol.

Eelmisel nädalal rääkisin endise koridorinaabri ja muidu toreda ajaloolase S.'ga. Ka autodest. Tema arvas, et ei hangi endale ja ei pidanud väga oluliseks. Mul oli tunne, et ma olen miskipärast hakanud pidama olulisemaks. Vähemalt load - väljakutseks ja prooviks. Võibolla ka ... metallkast. Väike.

Tegelik vabadus saab olla vaid aparaadis, mis võimaldaks meil liikuda läbi aja ja ruumi. Mis annab meile liikumisvabaduse, hoiab meid soojas, annab süüa ja rahuldab muud esmased vajadused.

Mõtlemine on vabaduse sümbol ... mõtlemiseks on vaja nimesid, on vaja asju nimetada ja ära tunda. On vaja klassifitseerida ja lahterdada.

(Aga emotsioonid on ahelate sümbol.)

PS: Isegi hipiliikumise üks sümboleid on lilleliseks maalitud volkswageni odav minibuss! Selles on nii vabadust, sõltumatust, segast koos olevat sotsiaalsust ... ja ometi auto.