Täna hommikune vaade Reikevikile ja Keflaviki lennujaama viivale maanteele, ma usun. Tuledesäras kõige põhjapoolsem pealinn. No Nuuk võib olla põhjapoolsem, aga Reikeviki ja tema äärelinnade 200 000 elanikku teevad Nuukile mitmekordselt ära.

Island - maasturite saar! Ühtegi Hummerit ei näinud, aga Toyota, Nissani, Land Roveri, Jeepi, Mercedese - erinevaid maastureid olid kõik kohad täis - pooled pealinna autod olid maasturid, teedel veidi eemal olid maasturid veel suuremas ülekaalus. Autosid nägi ka kraavides kõvasti. Kuskil viiendik või veerand maasturitest on eritellimusega hiigelsuurte ratastega mudelid - pea nagu "monster truckid". Lund polnud tegelikult palju - nii 10 cm jagu, aga muidugi sõltus kõik kohast ja teravad mäed ja laiad tasandikud lasevad tuulel lund hangedesse koguda või ka puhtaks puhuda.

Eile sai kaks korda bussi lume hangedes teed mööda välja lükatud, teisel korral ei olnud reisijatest kaus ning appi tulid dziibid. Neilgi võttis aega. Lähedal muuseumis küsis 86 aastane muuseumi juhataja ja vanade asjade kollektsioonide alusepanija (14 aastaselt) mult kui viimaselt lahkujalt, et kust ma tulen. Vastasin "Estonia", esmalt ei tulnud talle tuttav, aga hetk hiljem minu lisandus "near to Finland" tõi meelde ja kohe kõlas üminal me rahvushümni meloodia.

Vulkaanid, jää, liustikud, mäed ja tasandikud ... meri. Island ongi nagu island olema peab. Nüüd saan siis öelda, et olen käinud ka Ameerika mandrilaamal ära, tõsi - mandrile endale pole astunud. Island on vaid 18 miljonit aastat vana, isegi kõige vanemad kivimid seal. Seega pole Island kunagi näinud saurusi, kui maa oleks 24 tundi vana, siis Island oleks alles esimese minuti täis saanud.

Nädal tagasi Göteborgis mõtlesin, et kuhu küll on saanud neeed meeletud massid, mis katsid Skandinaaviat, et seal sügava rõhu all said tekkida graniidikristallid. Mäestik suuresti graniidist. Nüüd ma tean - need hõõruti liivaks ja raputati laiali, muuseas Kesk-Euroopa tasandikule alates Lõuna-Eestist. L. ütles.