Ikka vanad jamad...

Haavad 20 aasta tagant teevad haiget... ja lisandunud aastatest hoolimata on ränk olla nii paganama emotsionaalne ja kärsitu... miks kuradi pärast loeb nii pagana palju noorus ja välimus? Kui tegelikult peaks lugema hoolimine ja arvestamine... kuigi jahh, leidub ka naisi, kes on minu eas, ja isegi mõni aasta enam turjal, ja kelle naeratus on ikkagi nii ligitõmbav... ja muidugi kuidas ränkadeks punasteks lippudeks on kõiksugu reisimised, meikupp, edukus ja edevus... shoping ja kohvitamine... paljastatud kehad ja tätoveeringud... mida kõik kohad tutvumisportaalides rämedalt täis on... kas see tõesti kedagi köidab?

Ja teisalt kärsitud naised - kes tahavad ainult tõsiste kavatsustega mehi? Kuidas saavad tekkida tõsiste kavatsustega mehed, kui kiirustatakse? Kui juba paari kohtingu ja natukese aja kirjutamise järel hakatakse tegema järeldusi? Jah, mõlemat pidi... 

Ma olen hetkel täielikult Irvin D. Yalomi fänniks hakanud - 

“Spiritual linkage, indeed ! What we have here, Dan , is an autistic relationship. You don’t know this person . In a Proustian way, you’ve packed this creature full of the attributes you so desire . You’ve fallen in love with your own creation.” - Love's Executioner, Irvin D. Yalom

Samuti oli When Nietzsche Wept väga hea kuulamine. Ajalooline isik Lou Salome (Robert Greene'i raamatutes läbi käinud) ja patsient Bertha kui väga head, natuke silviailveslikud näited... nn meesteõgijad või magnetid, kes tõmbavad - ja tõmbavad järjest uusi. Ja uued jäävad ohvritena maha, teinekord aastateks, noid valepeegelduspilte taga nutma...

Ning muidugi ikkagi naised ise, kes ootavad, et mehed neid "vallutaks" - no palun väga, võibolla tõmbate tähelepanu, ja saategi sellise, aga... sellised mehed satuvad niiehknaa varsti jälle kuskile "vallutama", kas pole? Ikka juhtub... aga samas ilma tunneteta ei saa - ka teist pidi... ehk siis jälle on tunne, et see kõik on nii paganama metsas omadega, et mitte veel mõnevõrra vängemaid sõnu kasutada...

Kuradi šovinist olen...

Oehh... nii palju kenasid, arukaid ja mõistlikke, aga tõsises ülekaalus vabasid naisi... ja mina - kes ma oma 20 kg vaevaga lahti olen saanud, ja rasvumisest ülekaalu piirile olen jõudnud - pipardamas - tegelikult ülekaalu piir poleks nende naiste puhul mulle ka täielik ei veel - ma omaarust olen suhteliselt realistlik oma soovides ja täiesti okei on, et natuke rasva kah on - loomulik ja pehme ju, eksole... aga see tugev rasvumus on ikka raske ihaldada. Kuigi nüüd on üsna tükk aega olnud üsna paast selles eraeluvaldkonnas ja tahaks ikkagi kellegagi lähemalt suhelda.

Aga eksole otse öelda ka ei saa, et mis viga on... ja ise nad ilmselt ette ei võta neid asju...

Omaette teema, et endiselt on lahendamata selle paganama meespsühholoogi suhtumine, et kas ma tahan sõpra või naist... see ikkagi on üks ja sama - sest tahan naist, keda suudaks usaldada ja kes mind hinnata oskaks - ja oleks mõistev, et ma ei jaksa end tema pärast muuta või ma ei tea milleks rabeleda... inimesed ei peaks üksteise pärast rabelema, vaid üksteist toetama ja hindama üksteises olemasolevaid asju... üksteise päris omadusi - mitte seda näitemängu või majanduslikku poolt...

"Kurbuse kolmnurk"

 Jõudsin eile lõpuks kinno seda vaatama. Ja peab ütlema, et ei jäänud rahule.... eks kõrged eeldused olid taga - lõpptulemus oli liiga hakitud jant, lihtsakoelised ja ebarealistlikud tegevused... tõsiste probleemide nagu suunamudijad ja rasket tööd tegevad inimesed vaestest maadest - naljaks pööramine mitte eriti õnnestunud kujul...

Mansplaining...

Mul on üks nutt & hala tiksumas oktoobri keskpaigast saadik, või isegi septembri esimesest poolest - kuidas võtta...

Kui kirjutad vahel kellegagi, ja ta tundub kord ühel õhtul väga masendunud, ja üritad teda lohutada, et pole tal häda midagi, ta on täitsa tore ja äge - ja tema ja minu ainuke tõsisem probleem on meie mõlema madal enesehinnang ja vähene hoolimine endast... ja siis järgmisel varahommikul saad vastuseks lingi teemal, et mis on "mansplaining", siis ma... tõmbasin juhtme seinast. Sest see näitab taaskord mõistmatust ja mittehoolimist. Jah, "mansplaining" on tõsine asi, aga sellele tõsiselt näpuga näidata - seda sõna kasutada - tasub minuarust siis kui see viitab juhtumitele, kus mehed räägivad nt kindlas kõneviisis arbordist või muudest otseselt naiste kehadesse puutuvatest asjadest ja "mõistavad" nende asjade üle "kohut". Siis on see kohane hukka mõista ja termin omal kohal, aga ma ei leidnud, et see antud juhul kuidagi omal kohal oleks olnud... jah, ma ei pruukinud olla piisavalt ümber nurga ütlev, ma ei tahagi ümber nurga öelda. Ma tõesti püüdsin olemas olla ja näidata, et olen endiselt hooliv... aga viide "mansplainingule" näitas, et minust ja minu huvist ei hoolita. Ja siin tuli vahe vahele tõmmata. Ja mitmeid kuid kulub sellisest asjast taastumisele...

Praakmees...

Kõige hullem on ikka see, et kuidas saavutada sisemist enesekindlust ehitamata fassaadi, ja fassaadi ehitamiseks end nartsitsismi taha/sisse end kinni müürimata.... sest see välise enesekindluse jaoks ehitatud müür takistab tegelike seoste tekkitamist ja kuulamist... samas kui nõnda kuradima keeruline on olla vait.

Oluline on anda, saamahimuta anda, mitte tingimuslikult, vastuteeneid lunides... või noid teeneid oodates ja oma tagalat kindlustades. Sest kui andes samas oma tagalat kindlustad, siis ei ole see ju päris andmine.

Ja see on täitsa õige osa tolles Raul Kalevi jutus, aga samas jäi see natuke liiga mehelt nõudmise keskseks. Tegelikult peaks ikka andmised käima võrdsemalt, aga mitte vahetuskaubandusena, ega loendamisena, et kes kui palju annab.

Ja veel hullem - ei maksa hakata kättemaksma, isegi siis kui asjad ei suju. Vaid võtta siis aktsepteeriv seisak lõpuks, mitte oma egol end karistusaktsioonidele viia, ükskõik ka vihakõnes, sarkasmis või  veel hullem tegudes... kuigi muidugi tuleb siis oma tunded kuidagi kanaliseeridfa kuhugi ja millessegi, mitte ka neid matta, vaid läbitöötada.

Ja jah, R. K. mainib ka mõnes kohas Jordan Petersoni - ehk siis see nietzschelik tugevuse kultus on siin natuke sees, aga mõistlikus koguses seda on ilmselt tegelikult vaja ka... aga mitte nii, et ennast päriselt selle taha peidab, vaid jätab ka haavatavust ja ühendumist alles.

Kuulasin seda Raul Kalevi raamatu saadet ja veel enam selle järge - raamatut veel hankinud ei ole, aga kaalun seda endiselt. Veidi kahetised tunded jäid raadiosaate järel, aga järje järel siiski pigem positiivsed.

Täiendus (dets 22): hankisin raamatu suve teisel poolel ja lugesin - kena lobe lugemine oli küll, aga häirima jäi natuke selline uhke ja edukas elu - kuidas ikka ehitatakse emale maja, endale maja, minnakse aga Marokosse puhkama... tavalisel inimesel, tavalisemate võimalustega - ikka natuke keerulisemad lood nende asjadega. Jah, ühest küljest ei tohi oma frustratsiooni partneri peale valada, sellega tuleb kuidagi teisiti hakkama saada - spordiga, liikumisega... sellega kuidagi iseennast säilitada, et oleks jaksu ja võimalust ka kaaslast toetada. Aga üldjoontes peaks mõlemad partnerid omadega ikka ise hakkama saama, enamvähem autonoomselt.

 Oehh ...

Miks on see nii, et kuni sa pole päris kindel, suhtled, vaatad, uurid - seni tahetakse sind?

Küsid endalt, et kas tahad, huvitud, tunned uudishimu ja lased minna...

Tõmmatakse sind suhteni.

Siis satud hasarti, oled nii õnnelik ja rõõmus, jagad ennast ja jututad igasugu raamatutest ja asjadest, mis teed ja loed ja mida naudid...

Ja siis peagi tõmmatakse sul jalad alt, tehakse lõpp peale... 

Aga kui sa seda päriselt ei tahagi - vaid ainult pealiskaudselt proovima jääd - siis võib see suhe kauem kestma jääda - kuudeks, aastateks... 

Ehk siis õnnelik suhe on alati lühike.

Aga kaalutlev, mitte üdini rõõmus, aga käib kah - võib jääda pikalt käima...

Ja samas seda pikalt kestnut - näed ideaalse ja suurepärasena alles tagantjärele kui kõik läbi on, kui siiski...

Samas kui nii võtta, siis see õnnelik suhe kipub olema vaid ideaali vastu, mida päriselt ei tunne. Aga idealiseerid.

Pluss muidugi autismispekter koos äreva kiindumusstiiliga - mitte küll kõige hullema äreva kiindumusstiiliga, aga siiski - parajalt.

Aegajalt sõidab sinna minu maailma sisse ajalugu, maailma areng ja muu selline - ja lõpeks on need tegelikult otsapidi kaugema niidistikuga ju kõik ka seotud. Ning ma kardan, et rääkimine, ümberjutustamine - need on niiöelda mu "armastuse keel", et kui keegi päriselt meeldib mulle, siis ma tahan hirmasti jagada oma avastusi ja asju, mis ma üles korjanud olen. Ning natuke liiga palju elu ka jagada. Kuigi jah, ajapikku see rääkimine lahtub, muidugi ka.

Ja jah, ma lähen liiga hasarti kui kohtan kedagi meeldivat. Isegi kui see on veel suhteline ja mitte päris täielik. Emotsionaalselt ülesköetud mees, aegajalt. Ja siis on hea kui vastas pool ütleb otse, see on alati õigustatud, vajalik - igaühel meist on oma piirid ja õigus neid piire selgeks teha, meelde tuletada.

Kui oled oma juttu uppunud, püüad selle kaudu muljet avaldada, siis kipub teise märkamine jääma tagaplaanile.

Ja ma ei ole nõus, et 40 aastane ei muutu - vähemalt 38 aastane muutub küll, ja vanus üldiselt toob siiski rohkem rahu, ja enesekindlust. 37 aastaselt ma ei kujutanud ka ette, et ma nii palju füüsilist koormust, raamatute kuulamist ja lugemist uuesti tegema hakkan. Või, et üldse nt psühholoogiat uuriks. Aga lugedes-kuulates  on ajaloo osa jälle süvenenud küll peas. Osa, mis 12+ aastat üsna eemale jäid või rohkem Youtubei vaatamises väljendus, mida ma nüüd peaaegu enam ei tee. Füüsilises käitumises on muutused kergemad, mentaalselt mõttemustrites on need küll raskemad, aga ma ei usu, et võimatud, aga - aegajalt on tagasilanguseid ka. Ilmselt see ülevoolav rääkimine on osalt madala enesehinnangu väljendumisvorm, väljast tunnustuse otsimine. Eriti väsinud, näljase või eufoorilisena. Või just sissevõetuna, armununa...

Või näiteks alkohol - ega ma suur jooja pole kunagi olnud, Saksamaal ja Kanadas samas olin seda enim - proovisin erinevaid kohalikke marke ja kuigi raha oli vähe, siis nt vein oli soodne. Nüüd ma ei ole üle kuu tilkagi võtnud, ja ausalt öeldes on vahepeal mõte, et annaks need kaks vahuveini ära kellelegi - natuke imelik küll juubelikingiga nii teha.

Grupiteraapia kohta räägitakse, et kes sinna ülevoolava lobamokana läheb tuleb tagasi vaikivana ja vastupidi - suudab paremini teistega arvestada ja kuulata. Mõni käib küll 10 aastat seal - ehk siis muutus ise on tegelikult ettevõtmise asi siiski.

St, okei - 100 % end muuta mitte, aga parandada. Piirata hetkel, kui see läheb liiale ja muutub häirivaks. Osa sellest rääkimisest on minu olemus, aga ülevoolavaks teeb selle pigem madal enesehinnang ja eufooriasse sattumine - seda saab juhtuda ainult inimestega, keda ma hindan, austan, võibolla suisa igatsen... eksole.

Ütlesid ka, et ma olen huvitav, eksole? Osa sellest rääkimisest on kindlasti selle huvitavusega ju seotud? Aga kõigel on piir...

Ja nende piiride seadmine ja tunnetamine on arendatavad. Ja kokkulepitavad. Kuid nende piiride seadmine on nii raske...

Oh jälle...

Sa tegeled endaga,

loed, kuulad,

jalutad ja näed vaeva...

Ja siis...

satud jälle hasarti,

ja rikud kõik ära,

nagu 18 aastat tagasi esimesel korral.

Sõidad või jalutad - KUULAD - põgened...

PÕGENED!!!

põgened oma ennast ja teisi süüdistava sisehääle eest.

"Saad kõik millest loobud..."

Kui oskaks vaid loobuda tahtmast.

Poliitiline rant ...

No 5 % häältest tähendab umbkaudu õigust 5 parlamendikohale, mis selle 5 % reegli abil on neilt ära võetud. Ehk oleks põhjust pöörduda õiguskantsleri poole? Kui meil oleks nt 10 väikeerakonda, milledest iga poolt hääletaks 1-5 % hääletanutest, siis võiks kuni 50 % kogu valimistel antud häältest selles mõttes ikkagi kaduma minna .... ehk siis need inimesed jäävad esindamata. Marginaalsete gruppide tõrjumine võis millalgi olla mõistlik, aga ajal kui üks ropendav ja rumalusi rääkiv marginaalne grupp on ühe vana erakonna üle võtnud ja purjetab üsna kindlalt 2-4 positsiooni vahel Riigikokku ... tegelikult peaks olema Riigikogu ikkagi arutluskeskkond ja riigikoguliikmed oma otsustes sõltumatud parteidistsipliinist. (... et ühe erakonna olukorra pärast ei peaks valimissüsteemi muutma ...) See ei ole ühe konkreetse erakonna teema - see on süvenev probleem - hulgem väikeerakondi, kes proportsionaalselt peaks saama 1-5 kohta Riigikogus, aga kelle hääletajad jäävad esindamata ja kelle poolt potentsiaalselt hääletavaid inimesi hirmutatakse hääletama suurerakondade poole. Mitte, et see Riigikogu killustamine neil tööd ei segaks - aga Riigikogu liikmete töö ongi esindada rahvast ja erinevaid arvamusi - seega kokku leppida kompromissid erinevatel teemadel. Meil on registris 14 erakonda, kellest kuni 6 on olnud Riigikogus - ülejäänute hulgas on muidugi täiesti segaseid seltskondi, aga ka segased on osa rahvast ... Hetkel on küsimus Vabaerakonnas, Eesti 200's, Ühendatud Vasakparteis jne - las kõik annavad paar klouni või vähem klouni end esindama. (... et parlamendivälisel ajal on parteidel võimalus teha ettevalmistusi tagasi tulemiseks ...) See paari sõnaka klouni või liikme töö (või loba) Riigikogus loob just võimaluse seda eeltööd järgmisteks valimisteks teha, ja kogemusi koguda. Hetkel on uued tulijad alati täiesti kogemusteta. Partei väljaspool Riigikogu on paariate partei. (... miks ei saa brauseris valida ...) Alla laadimine teeb valijarakenduse mustaks kastiks, mille sisse niisama ei näe ja seeläbi ka häkkimis/häirimiskindlamaks, sest tavalised brauserite turvavead/debugitööriistad/pluginad ei saa kasutajale märkamatult mõjutada protsessi. Ühtlasi on suhtlus valijarakenduse ja valimisserveri vahel ka paremini kaitstud.

Tõbine WP

Ma puhastasin mõned nädalad tagasi ühte WP'd, milles olev pahavara nakatas PHP faile sedasi, et pani HEAD tagi alustamise järele ja lõpetuse ette Javascripti umbes nii: script language=javascript>var _0xfcc4=["\x66\x72\x6F\x6D\ ...

Lisaks nakatas see ka JavaScripti faile endid (nende alguseid) natuke erineva mustriga. Ja lisaks kopeeris andmebaasis postidesse oma koodi juurde. Andmebaasiga on kõige lihtsam - dump - kustutada. Dumpis find & replace ja dump uuesti üles. Ja kõige tüütum on JS'ga - need on vahel kapseldatud sügavale pluginate alla. Aga kuidagi sai kõik siiski korda - õnneks (vähemalt see) polnud kuidagi muteeruv - teoorias annaks ju teha sellise, mis enda koodis tühikuid ümber paigutab, et base64 kood hakkaks erinema ja muutuja nime (_0xfcc4) muudaks.

WP kaustadest wp-admin ja wp-includes saab enamasti kustutada ja võtta puhtast sama versiooni WP zipist. Probleemid on wp-content kaustaga, kuna lisaks piltidele on seal pluginad ja teemad. Üldiselt - pluginad on kurjast - mida vähem - seda parem - siis saaks ka pluginad kustutada ja lihtsat uuesti tõmmata. Aga pahatihti WP sepad valavad WP pluginatega üle ja kui need siis lisaks vanaks jäävad siis ongi jama majas.

Täpsustan, et ma ei tegele WP probleemidega, ammugi puhastamisega igapäevaselt - lihtsalt ühe korraga kogutud tähelepanekud, mis võivad puhastamisel aidata. 100 % kindlust muidugi asi ei andnud - aga kuna vastavasse majutusse ületoodud failid olid juba nakatunud ja originaali oli omanik ära kaotanud, siis nii jäi ... vähemalt kadusid sümptomid - aegajalt avanevad kahtlased URLid ja nende taustal laadimine.

Kuidas Avast igale kirjale lisas Lux Expressi sisselogimislehe

Üks hea tuttav pöördus minu poole arvutimurega - kõikide tema välja saadetud Gmaili kirjade lõpus oli Lux Expressi sisselogimise lehekülg:

Keerasime kirjad puhtaks tekstiks - kiri tuli HTML kujul sama teatega, aga siis oli seal sees ka link Avast'i viirustõrjele, mida miskipärast enne ka lähtekoodis polnud. Kui Avasti kirjade teade välja keerata - http://www.getavast.net/support/remove-e-mail-signature - siisprobleem kadus.

Seega diagnoos - Avast uuendas enda seadeid kui parasjagu arvuti oli ühendatud Lux Expressi Wifiga, aga ei olnud veel heaks kiidetud ühendust. Avast ei kontrollinud vastuse vastavust millegagi ja tembeldas siis sellega kõiki väljuvaid kirju - erinevatest brauseritest - kui ilmselt oleks ka lokaalsetest programmidest suutnud seda teha.

Põhimõtteliselt Lux Expressi süsteem feikis Avasti jaoks nende enda saiti ja Avasti programm ei saanud sellest aru ning selle asemel kasutas seda vastust julgelt edasi.

Convert all JPGs to PNG and replace black frame with transparent

How to convert all number named JPG (like 1/2/3/123.jpg and 3/4/34.jpg) files in directory tree to PNG - replace black background with transparent, but preserve file extension (hold by database):
You need to have imagemagick.

shopt -s globstar
for i in **/*[0-9].jpg; do
   echo "in: $i"
   oname=`echo $i | cut -f1 -d'.'`."png"
   echo "out: $oname"
   convert $i -fill none -fuzz 5% -draw 'matte 0,0 floodfill' -flop  -draw 'matte 0,0 floodfill' -flop -format png $oname
done
find . -name '*.png' -exec sh -c 'mv "$0" "${0%.png}.jpg"' {} \;



5% - can be changed to fit better.

Kevad ...

Kuidagi olen oma kajastuse FB peale maha maandanud. Ja peamiselt pildid ja pildid ...
eile oli esimene päev uues, ajutises lastehoius. Täna oli see aga suletud, seega hoian lapsi. Nad olid isegi ise valmis õue minekuks riietuma ja kummikud jalas siis läksime ... kuid ilm oli suhteliselt kuiv. Tegelikult leidsime naabermaja tagant ikka päris sügava porilombi ka veel. Tulemuseks olid märjad kilepüksid, sokid ja vesi kummikutes ....

Siin on ka kevad, aga kui talvel oli siin pidevalt külmem ja lumisem kui Eestis, siis nüüd on vist pigem natuke soojem. Täna pidi kuni 16 kraadi olema. Mõni päev on jahedam ja mõned üksikud päevad on ka täitsa suvesoojad olnud. Pikendatud nädalavahetusel Quebec city's oli tunduvalt rohkem lumehunnikuid veel näha ja Karteri Jaagu (Jaques Cartier) rahvuspargis oli lund ka mõlemal pool teed ...

Ahjaa - siin 1. mai mingi püha ei ole, aga kuna naine oli tööpäevi nagunii tunduvalt rohkem teinud kui tal kohustust on, siis pikema reisi jaoks kulus üks täiendav päev ära.

Märts-plärts

Kuna piltide panek blogisse ja korralikult joondamine on paras peavalu, siis faktiliselt on hoopis Näoraamat röövinud blogi koha reisimeenutuste talletamiseks.

Samas - nüüd juba üle kahe kuu siin olnuna - on tekkinud ka selge rutiin - hommikul lapsed riidesse, bussile ja hoidu. Läheb vähemalt 1,5 tundi. Õhtul sama palju. Kolmapäeviti enamasti kodune, et lastel ka puhkepäev oleks. Õnneks pole lastel haigusi olnud. Nädalavahetustel on bussid mitte poole tunni tagant, vaid kord tunnis ja teisel marsruudil (hilisõhtul ka). Seega nädalavahetustel (kui väga külm pole) käime kesklinnas või kuskil jalutamas.

Auto oleme seni rentinudühel korral, samaks päevaks, naabruskonna väikelinnas Magog käimiseks. Nüüd siis oleme mitu nädalat uurinud, et kuidas mõistlikumalt küljeluu konverentsile Pittsburgh'i, Pensilvania's, vedada. Laisa kodoperemehena tahtsin ka lastega kaasa minna - lennupiletid olnuks vähemalt 1050 dollarit (CAD, ~ 700 eurot) edasi-tagasi, millele lisandunuks 180 dollarit bussipileteid suurlinna ja suurlinna lennujaamabuss.

Autorendifirmad on suht segase pildiga - ülikooli töötõendiga saab mõnes kohas asjad palju soodsamaks.

Päev enne reisi tuli suur lumetorm, 14. märtsiks:

Päevadel enne seda hakkas tunduma, et lumi varsti kaob:

Õudus sai läbi - internet saabus

Suur kortermaja

Täna hommikul kell kaheksa lõi see tund. 8:00 ja 12:00 vahel (15 ja 19 Eesti aja järgi) pidi saabuma Belli tehnik fiibernetti paigaldama. Kuna ma olin alul lepingut tehes andnud vale telefoninumbri - olin telefonilepingud (õieti kõnekaardi) teinud, aga kaarte mitte aktiveerinud, mistõttu mul siis tegelikult veel numbreid polnudki. Eile sai igaks juhuks see asi kaubanduskeskuses ka korda aetud, aga mure oli üleval - pealegi kõik telefonid olid naise ja pojaga linna peale jalutanud (lastehoidu vaatama ehk navigeerima). Niisiis vahtisin aknast välja, lasin tüdrukul arvutist midagi vaadata ja olin murelik. Lõpuks kui kell juba peagi üheksa saama hakkas kostis ukselt koputus - sisse tuli paras mürakas (st üsna minu kasvu ehk 190 cm) pika punase habemega tüüp, hulga kohvrite ja kastidega. Saabaste ümber käisid tal mingid vutlarid - nii, et saabaste jalast võtmisega ta end vaevama ei pidanud. Suures toas, teleka kaabelduse vastasseinast võttis ta väikse katte ja tõmbas välja mitu meetrit fiiberkaablit. Otsastas selle, käis kuskil ära (ilmselt kaabli otsa testimas) ja paigaldas suure musta kasti. Siinsed kaablivõrgupaketid on mahupiiranguga või mahupiiranguta - nt 125 GB pakett (kokku üles/alla). 25 Mbit sünkroonse kiirusega. Punahabe käis pärast veel korra tagsi - oli unustanud ruuteri alla aku paigaldada - kuni 4 tunniks jätkuv aku peaks siis interneti sees hoidma elektrikatkestuste ajal - polegi endal vaja APC UPSi taha asju panna.

Lennoxville'i tavalised majad veerul

Lenoxville'is on stop märgid - see on eriline, sest mujal Sherbrooke'is on Arret märgid

Esineb maju, mille kelder on garaaž 

Lapsed lumememega, mis paari tundi üle ei elanud

Hirmus jõuludekoreerimine.

Maja, mille garaaži kelder on tuba.

Künkad, künkad ...

Teine maja on kohalik kool.

Bishopi ülikoolis on selline Stop märk

Aga selle tänase ning viimase sisse kande vahele suurlinnas jääb üsna mitu päeva. Peale pisikest hiinlaste ühe tärni hotelli Montreali bussijaama lähistel Saint Huberti tänaval (kus on majutusasutusi kohe palju) otsustasime siiski võimalikult ruttu edasi sõita oma lõppeesmärgile - Sherbrooke'i, mille linnaosa Lennoxville (varasem kohalik omavalitsus) asub Bishopi ülikool - üks kolmest ingliskeelsest muidu prantsuskeelses Quebecis. Sherbrooke on muidu paljus ingliskeelse ajalooga kant - siia tuli lojaliste Ühendriikide iseseisvussõja ajal patriootide eest pakku, aga nüüdseks on sherbrooke prantsuskeelestunud. Vaid 4 % on siin ingliskeelseid, aga neist ilmselt enamik Lennoxville'is ja siin saab üldiselt ingliskeeli kuidagi läbi täitsa. Linnaosa on 27 ruutkm (Tartu vist 38), aga elanikke on 5000. Sherbrooke'i tänavanimed on veidi segased - siin on läbisegi ingliskeelseid ja mitteinglise nimesid - Kanaada omaaegsed kindralkubernerid ja muud. Maakond - Estrie - on 10 000 ruutkilomeetrit ehk ligi veerand Eestit ja elanikke on siin kokku 300 000 kandis. Sherbrooke'i linnas endas ehk 150 000 nendest, aga oleneb kuidas võtta - linnaline ala (urban), piirkond (metropolitan area) või omavalitsus ise. Üldiselt elatakse madalates eramutes või väikestes kortermajades, majanumbrid on tihti väga suured - iga maja sissepääs on eraldi majanumbriga nt. Autodel on siin numbrid vaid taga - selgub, et nii on see mitmetes Kanaada provintsides. Pamperid on osadel autodel seetõttu suisa ilma numbri kohata, teistel on numbri kohal edasimüüja silt või linna nimi lihtsalt. Isegi kortermajade hoovides on kastimaastureid.
Ilmad on olnud see nädal aega päeval nulli ümber ja õhtuti külmemad. Paari lähema päeva jooksul peaks aga asjad hullemaks minema - päeval -8, öösel kuni -20. Päikselistel päevadel on samas intensiivne valgus, nagu meil märtsis. Ikkagi lõuna poolne kant. USAsse on 50 km ringi vist.

(Kirjutatud 4. jaanuari hommikul.)

Plaanid ja reaalsus

Plaan:

Start: 18:00, E, 26.12, suund - Stockholm, laev

Etapp 2: osa 1: 11:45 (+1 ehk 12:45 Eestis), K, 28.12, suund - Keflavik, lend WW 943, saabumine 14:05 Islandi (GMT) aja järgi (+2 tundi Eestis siis).

Osa 2: Keflavik - Pierre Trudeau lend WW 251, 15:30 (Eestis +2 ehk siis 17:30) kuni 16:10 idaranniku standard aeg (UTC -5, Eestis +7 ehk 23:10).

Üks öö Montrealis.

Nüüd on siis see raskeim osa - 28.12 lennud - tehtud. Kuid mõõdukalt seiklusrohkelt.

Jäime veidi hommikul hilja peale, lapsed sabas liikumine jms. Proovisin teha iseteeninduses "check in"'i, sisestasin kõigi reisijate passinumbrid, kodakondsused jms. Viimaks teatas süsteem, et kuna meie sihtpunkt jääb Kanadasse, siis peab ikkagi passe nägupidi kontrollima ja iseteeninduses pole see võimalik. Jõudsime siis "check in"i suht viimasel hetkel ja alles jäänud kohad olid varuväljapääsude juures, kuhu väikseid lapsi ei lubata. Peale väikest segadust ei jäänud neil siiski muud üle. Peale turvakontrolli oli juba päris kiireks läinud - ja seal nad siis asjatasid, et pileteid vahetada, mis ikka ei õnnestunud. Lõpuks - kui lend juba väljuma oleks pidanud - lükati meid viimasena lennukisse. Aga kohapeal organiseeriti siis vahetus, et suuremate lastega pere sai varuväljapääsukohad ja meid suunati lennuki viimasesse ritta. Lend Stockholmist Keflaviki oli siis päris täis, ühega kahest WOW Airbus 320 lennukist - nende lennupark koosneb viimasel ajal enamuses A321 lennukitest, mida täiendavad mõned A330'ned ka. Tänu meie kohasegadusele väljus lend 20 minutit hiljem.

Kuid Keflavikis ootas meid veel üllatusi - maandumine oli üsna raju ja lennuk ei saanud terminaali minna, sest tuul oli liiga tugev. Seisime pool tundi kuskil kauba alal ja lõpuks napilt enne edasilennu väljumist saime alles sisse. Kuid mõistagi oli ka edasilend lükkunud edasi. Siiski tuli vahepeal leida koht, kus ka järgmisele etapile piletid printida ja pärast seda läbida täiendav passikontroll lennujaama Kanada/USA poole reiside tsooni jaoks. Siis sai veel püstijalu tükk aega oodata ja lõpuks "toru" asemel bussisõiduga lennukile. Stocki otsa stjuuard oli mu lootused A330'ga lennata saamisest küll purustanud, aga see lennumasin oli A321 ja vaid umbes poole aastane. Veidi suurem kui A320, õhemate modernsete istmetega. Wingletitega üles, mitte "kalasabadega" nagu pildil olev A320 tiib Stocki lennul. Montreal ei tundunud eriti popp - lendurid olid küll pered kaasa võtnud, aga vabu kohti oli palju. Mis muidugi sellisele 5 tunni ja 40 minuti pikkusele otsale oli hea. Kahjuks õhtusse veninud väljumine 17:10 paiku jõudis küll maa pimedusega katta. Pikalt läks väljas aga lennu ajal valgemaks - ikkagi lääne ja lõuna poole sõit, aga sisuliselt maandus lennuk ikkagi pimeduses. Ehk siis lennates ehasse .... Lennuki kapten oli vahepeal jutukas - Gröönimaal mainis vasakul ja paremal asuvaid varulennuvälju, mille peale lendurid igaks juhuks alati mõtlema peavad. Lubas lõpuks Montrealis õlut jooma minna (ja mitte enam selliste asjade peale ette mõelda).

Montrealis ootas meid suur jaam - ja muidugi suutsid lapsed nüüd jubaväga väsinud olla - ega pole ka imestada - hommikust stockholmis oli selleks ajaks mööda saanud juba 12 tundi ka... ja ees ootas veelasjatamist immigratsioonipaberitega ning bussisõit kesklinna (mil mõlemad magasid). Kuid korraga tassida last ja kogu pagasit ... on päris raske. Õnneks siis kuidagi sai poiss siiski jalad alla.

Väärt oli olnud mõte laadida GoogleMaps rakendusse offline kaartidega alla Montreal - tõepoolest aitas bussipeatusest suuna valida (kuigi telefon oli juba 17 % peale kukkunud.

Viimaks sai ka esimese kultuurishoki - hotellipidaja küsis meie toidupoeinfo peale, et mida me süüa soovime. Kirjeldasime, et üldist toidukraami. Juhatuse peale leidsin poe - esimene korrus/vaateaknad olid küll rohkem kosmeetika ja odekolonnid, aga kui sisse minna, siis ilmus tagant poolt ka piimariiul, hommikusööke, limonaade, küpsiseid jms. Teisel korrusel samas poed apteek ja komme ja tööstuskaupu. Mida aga ei ole on sink, vorst ja tavalised leivad-saiad. Neid lihtsalt ei leia nö supermarketist.

Uus algus

Lahtiütlus: kui viimati reisiblogisin pikemalt (2007.-2008.), siis sellest on nüüdseks juba 9 aastat, kaks last, pikk nimekiri töökohti CV's ja palju muud möödas. Ehk siis enam sama inimene ei ole päriselt, aga samas palju neid blogisid ikka teha, eksole ...

Vahepeal üritasin siin ka tehnoloogilisi nippe blogida. Eks näis - sellele tasub vist rohkem mujal rõhuda, aga võibolla peegeldan neid endiselt siia ka.

Sel korral on ees 4-5 kuud esmalt, üle lombi. Hiljem suht kindlalt otsa Holland ja Saksamaa. Alustuseks läks hirmsa kraamimise saatel käima laevareis lastega Eesti läänenaabri pealinna, mille nimi võiks vist maakeeles kõlada kui "toikalaid". Polegi varem kesk talve laevasõitu teha tulnud, veidi loksutas ka enne Marie sadamat, avamerel. Kuid ma olen Suures väinas mõnel harval tormisel korral hullemat saanud, mitte ainult Laid-tüüpi pähklikoortega igiammu. Ega täpselt ei näinudki, et mis lained tegelikult olid ... igatahes südant pahaks ei ajanud see asi veel, aga magama jääda oli veidi rahutu. Minu esimene merereis siia maale toimus ju 1993. aasta suvel laevaga, mida enam ei ole ... või täpsemalt on, aga ...

Nonde uuemate laevadega on ka mõned korrad üle Läänemere käidud. Ikka veel on pardal kuubikukujulised televusserid, Wifi on nüüd ajale kohaselt olemas, aga päris niru. Alles 11 paiku hommikul sadamas töötas paremini ...

Pildil vihjab telefon reisi järgmise etapi esimesele osale. Tõsi - see võib tähendada kitsamat jalaruumi kui 767 või 777 pardal, aga tähendab vaid kahte lendu ja ühte vahemaandumist ja päris soodsa piletiga. Erinevalt alternatiivides, mis eeldanuks nii Euroopa kui Ameerika poolel edasi lendu. Ükski lennuosa ei tohiks üle 5 tunni ja 40 minuti kesta, eks me siis homme näeme. Meie perele on see igatahes esimene lend üle lombi. Mihkel pole oma senise ligi 4,5eluaasta jooksul üldse lennanud (ja on veidike stressis ning ei taha eriti minna). Tuule on aastasena mõned Euroopa sisesed lennud emme ja vanaemaga teinud, aga tema on meil veel väike (2,5 täis). Minu senised lennud on ka piirdunud maksimum Kopenhaagen-Reikevik (2008), millele Euroopa sisene (geoloogilisi laamasid arvestades) maksimum Riia-Rooma lennuga (ligi aasta enne poisi sündi ehk 2011) lähedale ei saa. St, Islandi lääneserv läheb juba Ameerika laamale, kuigi sealt edasi lennata on veel tunduvalt pikem maa. Näis-näis kuidas me homme vastu peame - jalgsirännak laevalt bussipeatusesse oli juba paras katsumus lastega... ajavaru peab hommikul kamaluga võtma.

Script for extracting sources for tags from multiple git repositories

archive-release.sh:

if [[ $1 ]]; then
declare -a folders=('project1' 'project2');
for f in "${folders[@]}"
do
   echo "Generate source from $f ..."
   cd $f ; git archive --format=tar.gz --prefix=$f/ $f-$1  >../$f-$1.tar.gz ; cd .. ;
done
echo "Finished!";
else
   echo "Version number parameter not provided (use like 1.0)";
fi

Git repository folders are project1, project2 etc.

Every repository has tags for releases like project1-1.0 - tag prefix and repository folder name should be same.

"Geniaalsed" projekteerijad

Uhh - "nautisin" täna jälle meeldejäävat veerandtundi Veerenni tänava otsas. Tallinna kümnendi projekt - Veerenni-Peterburi mnt tunnel ja kaasnevad teed on alles aasta kasutuses ja ikka pole veel midagi kuulda nende esimestest päevadest selge elementaarse vea parandamisest. Kui Mustamäelt Ülemiste/Peterburi mnt suunas pole kunagi erilisi probleeme (vähemalt mitte peale üheksat - enne ma ei ärkaks nagunii, kell 945-950 võib liiklus tihe olla, aga kõik mahub teele ära ilma eriliste uimerdamisteta (isegi ehk liiga kiiresti), siis tagurpidi - 5-6 sõidurada kokku 2 raja peale suunata - oli ikka eriline haige fantaasia. Tegelikult Mustamäelt Ülemiste suunas oleks ka palju loogilisem olnud rajad nii seada, et parempoolselt rajalt saaks ilma ümber reastumata Ülemistele, vasakult aga ümber reastumata Peterburi teele. Selle asemel on seal umbes 1 km täiendav paremale suunduv lisarada Ülemiste/Tartu mnt peale ja 150 meetrit teist rada samas suunas.

Kaader: OpenStreetMap.org ja panustanud kasutajad.

Ülemistelt/Sõjamäe tänavalt on aga "liivakell" täiesti skisofreeniliseks aetud. Ega tegelikult Peterburi teelt ja Veerennilt tulijaid ei ole kuigi palju - enamiku aega annab üsna kenasti Peterburi teelt saabuvale vasakule rajale välja pöörata, aga enne selle võimaluse saabumist surutakse Veerenni rida läbi bussipeatuse paremasse ritta ette, kus tekib totaalne pundar. Lisaks muidugi viisakad autojuhid (kes juba aegsalt mitu km enne paremasse ritta võtavad, et seal kena pool tundi või kolmveerand veeta - au nende närvidele!!) vs nahaalid, kes vasakus rajas venitavad viimase jooneni välja (hea et triibutatud laiale platsile ei suundu - kuigi seal on raja jaoks ruumi küll ja tegelikult annaks seal eeskirju ignoreerides kenasti vasaku Peterburilt tuleva rajani suunduda). Ise sattusin täna seda poole kilomeetrist lõiku lävima umbes ajaühikutel 1829 ja 1845 vahel - võrreldes minu kogu umbes 18 km teekonnaga oli see lühike pool km, aga võttis kolmandiku kogu ajast või enamgi. Mulle tundub, et oluliselt paremaks saaks seisu kui pikendada Veerenni kiirendusrada läbi bussitasku nt poole kilomeetri jagu - see tähendab, et Veerennist tulijad ei peaks kamikadzede kombel riskima või vahele trügima või viisakate juhtide poolt vahele lastama, vaid Ülemistelt tulijad saaks suhteliselt tühja Peterburi suuna liikluse vahele ennast poetada (omal riisikol), et Veerennist tulijatele teed pakkuda esimesel rajal. Veel parem oleks muidugi kui terve Ülemiste haru suubuks kaherealise teena kokku ühe reaga Veerennist ja ühe reaga Peterburi teelt - kolm rida võiks vähemalt kilomeeter jätkuda ja 4 rida koos olla vähemalt 300 meetrit .... aga ei - Tallinna joogiveereservuaar tuleb ilmtingimata raskemetallidega rikastada, mida kõige paremini rikastab pidevalt kiirendav-pidurdav üksteise sabas teosammul liikuv autokett .... mis oleks palju vähem aega omal kohal kui lisada vaid mõnisada meetrit kiirendus radasid.

Ja jah, kuna Veerenni otsas on bussipeatus, siis justnagu ei saaks sealt lasta autodel läbi sõita - aga olgem ausad - kui oled 15-45 minutit teosammul liikunud, siis ei ole kellegil isu sealt tulijaid vahele lasta - seega nad rikuvad seal nagunii reegleid. Parem teha see bussipeatus läbitavaks - lasta sõidurajal 200-300 meetrit edasi minna, et Ülemiste rajalt oleks juba võimalik eest ära vasakule rajale pöörata ja pilt oleks juba natuke parem. Ja parem bussi sabas see mõni hetk oodata kui, et närveldada, et kas lastakse nüüd ikka vahele või ei ...

Moraal - tööle tuleb minna kell 11 ja töölt tulla kell 20!

Postiodüsseiad

"Kvaliteetne" #EestiPost - veebruarini sai pakke kätte E-R10-20 ja L10-15, aga 7 km kodust (kodu ja töö vahelt). Nüüd saab pakid kätte 600 meetrit kodust, aga:

T,K,R 9:00-12:00
N 15:00-18:00
L 9:00-12:00
P,E suletud

Ehk "normaalne tööinimene" saab paki kätte kord nädalas neljapäeviti või siis laupäeva hommikul (uneajal). (Minu puhul uneajal, tavaliselt tõusen 11 paiku ja lähen 13-14 ajal tööle, et seal olla 20-22ni).

Äkki võiks Eesti Post tekitada pakisaajate andmebaasi, kus saaks end üles anda ja öelda oma eelistus. Näiteks, et saaks valida kättesaamiskoha mujale, ka peale tööd. Või kodu lähedalt, nendel väga piiratud aegadel. Muidugi pensionäridele või lastega kodus emadele on uus süsteem hea - saab hommikul rahulikult lapsega postkontorisse ja poodi jalutada ilma bensiini kulutamata. Kandekeskuste süsteem oli aga autoga liikuvale tööinimesele kordi parem - tõenäoliselt tellivad välismaalt kaupa ka pigem sellised inimesed, mitte kohalikud pensionärid. Muidugi, EBay pakkidel on pea alati telefoni number peal, aga mitte kunagi keegi ei teata pakist telefonitsi või SMSiga .... alati tuleb oodata paberilipakat.

Esimest korda pidin siis kohalikus postkontoris käima järel (vahepeal on asjad - nt 2,38 eurone hiina käekell - postkasti ära mahtunud) . Ärkasin kell 11, sõin putru. Tõstsin muruniitja välja ja muuseas siis kell 1157 vaatasin postkasti ... pakk ja kutse .... kohaliku postkontori sulgemisajaks täna 1200, kohaliku postkontori telefoninumbrit pakikutsel pole. Selge ... hopp tuppa, hopp autovõtmed, autosse ja hääled sisse. Ütleme nii, et suht masinat lõhkuvas poolillegaalses sõidustiilis. Jõudsin postkontorisse, aga avastasin siis, et mul dokumente pole kaasas (jäid jope taskusse) ... lubati ära oodata. 1210 olin tagasi kontoris dokumendiga, nüüd juba vähem raju sõidustiiliga kui esimesel minekul. Jaah, sain paki kätte.

Tore, et külas on kontor olemas ja keegi sellest tööd-leiba saab ja vastutulelik ja muidu kena inimene on. Aga äkki paneks postikutsele kohaliku kontori numbri? Äkki paneks kontori juurde Post24 automaadi, et saaks helistada ja paluda pakk sinna ringi tõsta ootama? Pakil on ju telefoninumber peal niigi, seega on autentimine ka olemas, et avamise SMS ikka õigele adressaadile läheb. Postiametnik pakkus, et vajadusel võib linna lähemasse kontorisse saata, aga see võtab ju päevakese jälle lisaaega ... aga kes tahab oodata kui midagi põnevat jälle jõudis?