Haavad 20 aasta tagant teevad haiget... ja lisandunud aastatest hoolimata on ränk olla nii paganama emotsionaalne ja kärsitu... miks kuradi pärast loeb nii pagana palju noorus ja välimus? Kui tegelikult peaks lugema hoolimine ja arvestamine... kuigi jahh, leidub ka naisi, kes on minu eas, ja isegi mõni aasta enam turjal, ja kelle naeratus on ikkagi nii ligitõmbav... ja muidugi kuidas ränkadeks punasteks lippudeks on kõiksugu reisimised, meikupp, edukus ja edevus... shoping ja kohvitamine... paljastatud kehad ja tätoveeringud... mida kõik kohad tutvumisportaalides rämedalt täis on... kas see tõesti kedagi köidab?
Ja teisalt kärsitud naised - kes tahavad ainult tõsiste kavatsustega mehi? Kuidas saavad tekkida tõsiste kavatsustega mehed, kui kiirustatakse? Kui juba paari kohtingu ja natukese aja kirjutamise järel hakatakse tegema järeldusi? Jah, mõlemat pidi...
Ma olen hetkel täielikult Irvin D. Yalomi fänniks hakanud -
“Spiritual linkage, indeed ! What we have here, Dan , is an autistic relationship. You don’t know this person . In a Proustian way, you’ve packed this creature full of the attributes you so desire . You’ve fallen in love with your own creation.” - Love's Executioner, Irvin D. Yalom
Samuti oli When Nietzsche Wept väga hea kuulamine. Ajalooline isik Lou Salome (Robert Greene'i raamatutes läbi käinud) ja patsient Bertha kui väga head, natuke silviailveslikud näited... nn meesteõgijad või magnetid, kes tõmbavad - ja tõmbavad järjest uusi. Ja uued jäävad ohvritena maha, teinekord aastateks, noid valepeegelduspilte taga nutma...
Ning muidugi ikkagi naised ise, kes ootavad, et mehed neid "vallutaks" - no palun väga, võibolla tõmbate tähelepanu, ja saategi sellise, aga... sellised mehed satuvad niiehknaa varsti jälle kuskile "vallutama", kas pole? Ikka juhtub... aga samas ilma tunneteta ei saa - ka teist pidi... ehk siis jälle on tunne, et see kõik on nii paganama metsas omadega, et mitte veel mõnevõrra vängemaid sõnu kasutada...
