Aegajalt sõidab sinna minu maailma sisse ajalugu, maailma areng ja muu selline - ja lõpeks on need tegelikult otsapidi kaugema niidistikuga ju kõik ka seotud. Ning ma kardan, et rääkimine, ümberjutustamine - need on niiöelda mu "armastuse keel", et kui keegi päriselt meeldib mulle, siis ma tahan hirmasti jagada oma avastusi ja asju, mis ma üles korjanud olen. Ning natuke liiga palju elu ka jagada. Kuigi jah, ajapikku see rääkimine lahtub, muidugi ka.
Ja jah, ma lähen liiga hasarti kui kohtan kedagi meeldivat. Isegi kui see on veel suhteline ja mitte päris täielik. Emotsionaalselt ülesköetud mees, aegajalt. Ja siis on hea kui vastas pool ütleb otse, see on alati õigustatud, vajalik - igaühel meist on oma piirid ja õigus neid piire selgeks teha, meelde tuletada.
Kui oled oma juttu uppunud, püüad selle kaudu muljet avaldada, siis kipub teise märkamine jääma tagaplaanile.
Ja ma ei ole nõus, et 40 aastane ei muutu - vähemalt 38 aastane muutub küll, ja vanus üldiselt toob siiski rohkem rahu, ja enesekindlust. 37 aastaselt ma ei kujutanud ka ette, et ma nii palju füüsilist koormust, raamatute kuulamist ja lugemist uuesti tegema hakkan. Või, et üldse nt psühholoogiat uuriks. Aga lugedes-kuulates on ajaloo osa jälle süvenenud küll peas. Osa, mis 12+ aastat üsna eemale jäid või rohkem Youtubei vaatamises väljendus, mida ma nüüd peaaegu enam ei tee. Füüsilises käitumises on muutused kergemad, mentaalselt mõttemustrites on need küll raskemad, aga ma ei usu, et võimatud, aga - aegajalt on tagasilanguseid ka. Ilmselt see ülevoolav rääkimine on osalt madala enesehinnangu väljendumisvorm, väljast tunnustuse otsimine. Eriti väsinud, näljase või eufoorilisena. Või just sissevõetuna, armununa...
Või näiteks alkohol - ega ma suur jooja pole kunagi olnud, Saksamaal ja Kanadas samas olin seda enim - proovisin erinevaid kohalikke marke ja kuigi raha oli vähe, siis nt vein oli soodne. Nüüd ma ei ole üle kuu tilkagi võtnud, ja ausalt öeldes on vahepeal mõte, et annaks need kaks vahuveini ära kellelegi - natuke imelik küll juubelikingiga nii teha.
Grupiteraapia kohta räägitakse, et kes sinna ülevoolava lobamokana läheb tuleb tagasi vaikivana ja vastupidi - suudab paremini teistega arvestada ja kuulata. Mõni käib küll 10 aastat seal - ehk siis muutus ise on tegelikult ettevõtmise asi siiski.
St, okei - 100 % end muuta mitte, aga parandada. Piirata hetkel, kui see läheb liiale ja muutub häirivaks. Osa sellest rääkimisest on minu olemus, aga ülevoolavaks teeb selle pigem madal enesehinnang ja eufooriasse sattumine - seda saab juhtuda ainult inimestega, keda ma hindan, austan, võibolla suisa igatsen... eksole.
Ütlesid ka, et ma olen huvitav, eksole? Osa sellest rääkimisest on kindlasti selle huvitavusega ju seotud? Aga kõigel on piir...
Ja nende piiride seadmine ja tunnetamine on arendatavad. Ja kokkulepitavad. Kuid nende piiride seadmine on nii raske...
